Eesti Rahva Muuseumi ülesanne on küsida – kas kõik, mis eesti kultuurile oluline, on hästi hoitud? See ei tähenda, et kõik vähegi tähtis peaks olema kogutud meie seinte vahele või õue peale kokku. See tähendab, et Eesti lähiajal nähtavaima mäluasutusena kanname me vastutust, et rahvas pürgiks oma juurte tundmise-tunnetamise poole.
Eesti kultuuris on palju sellist, mis on päritud sõpradelt ja ka vaenlastelt – meie kultuuriköögis on see saanud meie omaks. Seetõttu ei passigi väga palju arutada teemal, mil määral on näiteks laulupidu kui nähtus laenatud ja kuivõrd saksa põhja peale ikkagi on meie hilisemad rahvalikud laulud tehtud. Mis meie suus, see meie oma!
Otse laulukultuuri uurimine ei ole ju Eesti Rahva Muuseumi põhimääruse järgseks ülesandeks, kuid seda saatvad originaalesemed lihtsalt säilivad paremini vaid muuseumi soodsates hoiutingimustes, kaotades mujal kergesti nii koe, värvid kui muudki oma esialgsest väärikusest. Ei oleks meil nii kirevat ja „õiget“ laulu- ja tantsupidu, kui poleks Eesti Rahva Muuseumis säilivaid kihelkondlike rahvarõivaste omal ajal kasutatud originaale.
Vaimne ja materiaalne kultuur kuuluvad kokku
Kõige parem näide mõistmaks vaimse ja materiaalse kultuuri ühtsust eesti kultuuris ongi laulu- ja tantsupeo traditsioon. Kujutage seda ette ilma rahvarõivasteta. Arvatavasti ei oleks see traditsioon siis vähemalt sellises üldrahvalikus tähenduses ajale vastu pidanud ja oleks taandunud koorifestivaliks, nagu neid on maailmas palju. Sest ega rahvarõiva kandmise oskus ega ka täpne liigitus ning ornamendi ja värvide tähenduste teadmine ilma muuseumi teaduriteta ja käsitööringideta püsiks. Eesti Rahva Muuseumi korraldatavas rahvarõivakoolis vajavad osalejad kaht aastat selleks, et kursuse lõpuks ise endale riie selga teha. Vaja on juhendamist, raske oleks vaid piltide järgi kihelkondlikke mustreid ära tunda ja neid jäljendada. Väärikas on seda teha päris originaalide pealt – omaaegsed peorõivad on säilitatud vaid muuseumide korralikes hoiutingimusis – selliseid originaale ei leia teatri kostüümilaos ega taidluskollektiivi juhataja kapis. Selles, et rahvariidekoopiaid (peamiselt küll masstoodangus ja olenemata küll kandja kihelkondlikust päritolust) nõukogude ajal palju tehti, paistab eriseisund, mida vahepealne surve all elamine meie rahvakultuurile andis – etnograafia oli hinnas kui kultuuri legaalne osa – samal ajal kui kirjavara ja teatritükke tsenseeriti, lasti triipudel rahulikult olla. Aga see laeng, mis rahvarõivaisse ja esivanemate lauludesse koondus, oli sellevõrra veel võimsam. Milline eriline vabadustunne tuli rahvarõiva selga panekuga ja rahvaliku laulu laulmisega!
Nüüd on täitumas üks suur unistus ja Eesti Rahva Muuseum võtab sisuliselt osa laulu- ja tantsupeo korraldamisest. Muuseum on nähtav juba selle aasta peol „Aja puudutus. Puudutuse aeg“, mille eelloost osa tekkis ühises hingamises juba eelmisel suvel meie õue peal Raadil, kus laulu- ja tantsupeo juhid kolme päeva jooksul vaimutalgutel meie inimestega koos ühist mõtteenergiat endasse laadisid.
Vaimse ja materiaalse kultuuri eraldamine teineteisest ongi võimatu. Vähemalt niikaua, kui on säilinud originaalne ese või elav traditsioon. Originaal on tehtud konkreetsel ajahetkel, konkreetsetes oludes, kindla meistri poolt. Ta on tervik oma aja tähenduses. Sama kujuga võib teha ka suveniire, kuid kui aja puudutust enam pole, on tegemist vaid tähtsusetute asjakesega, millele võib omistada juba omaette uut tähendust (kingitus või reisimälestus), kunagine on aga kadunud või vähemalt lahtunud. Materiaalse kultuuri mälestusmärgid jagunevad kaheks – kinnisvara (arhitektuurimälestised, looduslikud pühapaigad, muinsuskaitsealad) ja vallasvara (üksikud muuseumidesse kogutud esemed, põhimõtteliselt kuuluvad sinna ka oma asupaigast teisaldatud ja Rocca al Maresse kokku viidud taluhooned, kui „lahtised“ objektid). Oma lugu on neil aga kõigil. Mõnikord ahhetatakse, et kas tõesti on muuseumides ka neidsamu lihtsaid asju, mida meil koduski oli, või mida maalt vanaema juurest mäletan. Tavaline kraam muutub muuseumivaraks ainult looga koos – ja see lugu räägib mälestustest, uskumustest, kaotamisest ja taasleidmisest, higivaevast ja peorõõmust.
Raadil ja lauluväljakul näeme!
Sel suvel toimuva suure laulu- ja tantsupeo korraldamisel on Eesti Rahva Muuseum niisiis mitte isegi ainult „ametlik partner“, vaid lausa kaaskorraldaja! Peo tuli süüdatakse 15.juuni päikesetõusu ajal Raadi järve kaldal. Täpne koht on meil juba valitud. Edasi läheme lauljate ja tantsijatega kultuuriretkele Raadi kalmistule, kus muuseumiinimesed juhatavad kaaslasi eesti kultuuri suurkujude hauaplatside juurde. Edasi juba Laulupeomuuseumi õuelt läbi, jalgrataste selga ning kesklinna, kust edasi vuravad tõrvikukandjad oma ratastel läbi Eesti, et jõuda õigeks ajaks Tallinna lauluväljaku tuletorni juurde.
Rahvas saab tulekandjaid tervitada ja kostitada ja mitmes paigas tule teel ka kultuuriloolisi pajatusi kuulata. See kõik on tervik. Loomulikult on tantsuplatsil ja lauluväljakul üleval ka muuseumi telk. Laulupeolistel avaneb see meie omanäoline telk eraldi kultuuriprogrammiga, mille käigus saab lasta endast päevapilte teha, rahvarõivaalast nõu küsida ja töötubades osaleda, ka üht-teist osta –enam kui kümme muuseumi töötajat on pidevalt peoliste käsutuses!
Eesti Rahva Muuseumi mõte on hoida vaimustusetuld eesti rahva südames. Raadil laulu- ja tantsupeo tuld süüdates me seda nüüd teemegi!
