Jaanuari lõpus ja veebruari alguses, kui õhk oli veel karge, kuid päikese liug mööda taliharjanõlvakut läks päev-päevalt ikka pikemaks, oli Annika Mägimets keeletoimetamise praktikal ERMis. Tema naksakat arvutihiirt suunas ERMi toimetaja Karin Kastehein, kellega Annika oli juba varasemalt tuttav, nad toimetasid aasta tagasi tema esimesest lasteraamatut „Saladuslike vihjete saar“. Annika sõnul sujus koostöö Kariniga hästi ning mõjus innustavalt ja julgustavalt. Nii et kui ta jõudis Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse teisele kursusele, mis hõlmas ka praktikat, siis teadis ta kohe, et tahab keeletoimetamises kätt proovida.

Keeletoimetamine on töö, mis jääb sageli lugeja eest peitu ning tundub ehk pisut saladusliku ja arusaamatuna. Ka autor võib küsida: „Mis asja see keeletoimetaja seal oma toakeses nokitseb? Mida ta minu tekstiga teeb?“

Vestlesimegi Kariniga toimetaja tööst, rollist ja suhtlemisest autoriga just teemakohaselt 14. märtsil, emakeelepäeval.

Karin Käsmus matkamas.

Kirjeldustõlge fotole: Merekaldal seisab kiviklibul heledate juustega naine.

 Alustame algusest… Kuidas sa jõudsid keeletoimetamise juurde?

Sellist spetsialiseerumist tookord ülikoolis eesti keele ja kirjanduse erialal tegelikult ei olnud. Küll aga sain osaleda mõnel seminaril, kus räägiti just toimetamisest. Mind tõmbas tegelikult juba maast madalast toimetamise poole, ehkki nii ma seda siis muidugi ei nimetanud. Mäletan, et mõte liikus lugedes sageli sõnade ja lausete peale kas siis imetluse või kerge kahtlusega (kahelda ma siis veel küll ei julgenud – trükitud tekst tekitas ikka aukartust). Usun, et palju aitas kaasa seegi, et isa „sundis“ mind iga kord kasvõi lehekülg-paar oma elamustest kirjutama, kui kuskil perega käisime. Eks siis tuli ka sõnu otsida ja lauseid kokku panna.

Pärast ülikooli sain tööle Eesti Rahva Muuseumisse, kust algas see päris töö, teadlik süvenemine. Oli põnev aeg – muuseumisse tulid esimesed arvutid, kõik oli uus ja huvitav.

Inimesele, kes on väga ekstravertne, see töö ehk ei sobi – talle ei ole loomuomane pikalt omaette nokitseda. Mulle sobis… Kuni ühel hetkel mõistsin, et tegelikult on vaja hea, sujuva ja selge teksti huvides ikka autori või tõlkijaga ka suhelda. See oli alguses väike proovikivi, aga harjusin ja nüüd naudin ka seda poolt. Järgnes assistendi amet TÜ eesti keele kui võõrkeele õppetooli juures, siis kirjastus, meedia jm. Iga etapp sellel teel on andnud hea kogemuse.

Mainisid, et kui alustasid, siis alles hakkas see töö arvutisse üle kolima. Praegu ei kujuta ettegi, kuidas oleks seda paberil teha. Kas tekst trükiti välja ja parandamine käis paberil?

Jah, kõlab uskumatult, aga nii oli – ridade vahele ja äärtele tuli parandused teha. Aga pean tunnistama, et mul oli endal ka raske alguses arvutiekraanil toimetada. Eks ajul on ikka kombeks muudatustele vastu vaielda, nii et mullegi tundus, et paber võimaldab palju paremini keskenduda. Naljakas mõeldagi. Samas näiteks korrektuuri loen praegugi mõnikord just paberil, sest ekraanil on silmad juba harjunud tuttavate sõnadega ja ei märka tähevigu.

Ma läheksin nüüd pea ees vette ja küsin, kas sa oskad tuua mõne valearusaama keeletoimetaja töö kohta?

Jah, esimene ekslik arusaam on see, et toimetaja lihtsalt loeb teksti läbi, parandab tähevead, komakohad, tühikud – ja tehtud! Meile teeb ikka natuke nalja, kui palutakse: „No vaata siis korra üle.“ Tegelikult võib ka kaheleheküljeline tekst võtta näiteks tunnikese.

Mida me siis õieti teeme? Pöörame tähelepanu faktidele, aastaarvudele jms ning kontrollime neid. Jälgime, et poleks mõtte- ja sõnakordusi ja iga lause oleks ladus ning mõistetav. Ühtlustame-parandame-sõnastame, kui stiil kõigub (bürokraatlikust poeetiliseni ja tagasi) või kui tekstis on otsetõlkelisi sõnu, mis ei tähenda semantilise ruumi erinevuste tõttu üldse sama. Ning alles seejärel või sellele lisaks parandame tähevigu, kirjavahemärke jms.

Teine müüt on see, et igat asja, näiteks keerulist teadust, ei saagi selgelt edasi anda, sõnastada. Saab ikka ja seda tulebki teha, kui tegu pole enam teadustöö endaga, vaid kui tekst mõeldud tavalugejale. Ka nt keerulist uurimisprotsessi on võimalik väljendada sujuvalt, selgelt, meie keele omaselt koostöös autoriga, et tabada paremini sisu ja leida hea(keelne) sõnastus. Õnneks on hakatud teaduskommunikatsiooni taustal sellest ka rohkem rääkima.

Kolmas – vahel arvatakse, et keeletoimetaja on justkui kuri tsensor või teeb, ÕS käes, kõik tekstid vaesemaks, ühetaoliseks. Keeletoimetaja tajub ikka teksti stiili, rütmi ja lähtub sellest. Ta teab, et ilukirjandus vajab teistsugust lähenemist kui tarbetekst. Luule puhul ei saa ju toimetamisest kui sellisest üldse rääkida – seal ei ole vaja ja ei tohigi normingutest lähtuda. Kui ikka autor on kirjutanud kõik sõnad väikese algustähega, ka nimed, ning pole komasid ega muid vahemärke pannud, siis nii on. Ma ei häbene luule „toimetamisel“ küsida autorilt, kas ta on kasutanud ühte või teist käände-pöördevormi taotluslikult valena või ekslikult. On olnud nii ja naa vastuseid, nii et pigem ikka küsida kui küsimata jätta. Luule puhul saab toimetaja olla autorile hea partner, kaasamõtleja, ettepanekute tegija.

Ja kui kunstiteose pealkirjas on mõni ropp sõnake, siis me ju ei otsi sellele ÕSist viisakat vastet. Või kui autor on loonud mõne kauni, vaimuka ja stiilikohase sõna ja see sobib konteksti nagu valatult, siis me ei vaata ÕSist, kas see ikka on seal olemas, ega kiirusta seda parandama.

Samuti pole ju vajadust välja rookida kõiki võõrsõnu – mõnes kohas on need vajalikud, loogilised. Mõnikord on aga just omasõna nunnu. Kogu see töö eeldab sõbralikku suhtlust autori ja toimetaja vahel.

Mulle meeldib väga töötada dialoogiga, mis on tegelikult üks võtmetegureid, kui tahame, et lugu mõjuks ehedalt, kõnetaks. Püüan alati dialoogi toimumise tausta ette kujutada ja jälgin, et keegi ilukirjanduslik Tiina ei räägiks kodus lastega samamoodi nagu tööl kolleegidega või poes müüjaga või et tüli käigus kulminatsiooni kasvades ei moodustaks ta pikki korralikke lauseid või kui tegelane on ise mitmetahuline, siis ka tema väljenduslaad vastaks sellele.

Toimetamistöö pole kaugeltki mustvalge asi, vaid palju värvilisem, kui ehk arvatakse. Üksluisust küll karta ei ole – see on üks mõnus protsess, tunnetamine, koostöö.

Üldiselt võib öelda, et keeletoimetaja ongi just see partner, kes aitab teha teksti paremaks, mõtte välja tuua.

Jah, täpselt. Ta on lisaks kõigele ka esimene lugeja.

Kust see taju tuleb, millisele tekstile kuidas läheneda?

Ühest küljest kindlasti tänu lugemisele ja juba lapsest saati. Midagi ei ole teha, selle inimese keel, kes on kasvanud näiteks Astrid Lindgreni ja Ellen Niidu raamatute peal, on kahtlemata rikkam ja taju ka. Teine pool, mis puudutabki rohkem toimetajatööd – nii nagu tantsima õpitakse tantsides ja võõrkeelt seda harjutades, kujuneb see taju ikka välja rohkelt ja erinevaid tekste toimetades. Eksid – komistad ja saad kogemuse. Ei eksi – on tore.

Räägime korra lähemalt koostööst autoriga. Mida sina silmas pead autoriga suhtlemisel ja kui palju sul seda ette tuleb?

Jah, nagu siin korra juttu oli, eeldab hea tulemus ka suhtlemist autoriga (kui see on vähegi võimalik). Soovitaksin toimetajal autoriga julgelt ühendust võtta, võib-olla isegi kohe alguses, et teada tema ootusi ja väljendada enda arusaama – ehk on hea mõni süžeeliin, sõnakasutus, stiil vms läbi arutada kirjatsi, telefonis või silmast silma. Autori/tõlkija puhul, kellega ma pole varem koostööd teinud, toimetan vahel paar lehekülge näidiseks koos selgituste ja põhjendustega, kuidas, miks ja mida toimetaja teeb. Töö käigus tekib veel tavaliselt rida kommentaare kohtades, mis räägivad ehk eelmisel leheküljel avaldatud mõttele vastu või millest on ilma kontekstita raske aru saada lugejal. Reeglina on autorid rõõmsad, kui neile need kohad välja tuua, sest see, mis tundub neile elementaarne, pole seda lugeja jaoks.

Oleme rääkinud keeletoimetaja tööst, mis nõuab tõesti palju tähelepanelikkust ja keskendumist. Aga kuidas sina tööst puhkad?

Keeletoimetajate liidu aastaraamatus ilmus just tore vestlusring, kus oli muu hulgas sel teemal juttu ja kus ma ka kaasa rääkisin. Selgus, et ka teistel toimetajatel on nii, et vaba aega sisustatakse pigem trenni, kõndimise, kontserdi, teatrietenduse jms kui lugemisega. Ma nädala sees näiteks ei loe (ajule on liiga tuttav see olukord, jälle need mustad tähed valgel paberil). Kipun ikka peas teksti analüüsima, vähemalt kümmekond esimest lehekülge. Küll aga loen naudinguga nädalavahetusel või eriti puhkuse ajal, kui kuskil Eestis ringi sõidan. Siis on teine olukord – ma ei ole laua taga, on suvi ja aju ei hakka automaatselt toimetuslikult mõtlema. Kord pidin muide bensukas peatuse tegema selleks, et teada saada, mis siis ikkagi juhtus ühe või teise tegelasega.

Ja kindlasti on hea soovitus teha igapäevase toimetamise juures pause, mis aitavad ka vaimset tervist hoida. Ma ise pean selles veel arenema – ikka tundub, et saan kuidagi kiiremini ja tõhusamalt edasi, kui toimetan järjest. See on petlik, sest tõepoolest on nii, et kui teen 20-minutilise tiiru, siis tegelikult läheb töö ladusamalt pärast. Lisaks tulevad kõndides head lahendused pähe.

Anna palun lõpetuseks mõni lugemissoovitus.

Soovitaksin luulet lugeda, kohe palju ja igasugust. See äratab sinus endaski mingi loomenupukese, rikastab mõtlemist ja sõnavara, tekitab palju mõtteid. Kui tundub, et ei see pole üldse mulle, siis tasub ikkagi proovida ja märgata, mis siis sinu tajumisviisides muutub.

Lugeda luulet, lugeda luuletusi. Aitäh sulle!