Oliver Kulpsoo on valguskunstnik. 2003. aastal lõpetas ta Viljandi Kultuurikolledži valguskujundaja eriala esimese lennu ning pärast seda on ta töötanud sihtasutuses NUKU, Von Krahli Teatris ning teatris Sõltumatu Tantsu Lava. Tema oskusi on vaja läinud sellistel festivalidel nagu Baltoscandal, Augusti TantsuFestival, SAAL Biennaal, POT, Eesti Teatri Festival Draama, NuQ Treff, Kultuuritolm, Patareiv ja Intsikurmu Muusikafestival. Oliver teeb ka valgusinstallatsioone, kus valgus ei mängi üksnes kujundavat ning illustreerivat rolli, vaid on vaadeldav ka eraldi.

Alates 2021. aastast töötab Oliver valgusmeistrina Eesti Rahva Muuseumis. Lisaks sündmuste valgustamisele on Oliver valguskujunduse loonud ka näitustele, näiteks „Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool”, „Varjud helisevad. Muusikaline uneskõnd Alliksaare luulega“ ja „Olev Subbi. Täiuse poole püüeldes“.

Foto: Arp Karm, 2024. Oliver Kulpsoo näituse „Varjud helisevad. Muusikaline uneskõnd Alliksaare luulega“ avamisel.

Kirjeldustõlge fotole: Mikrofoni ees on tumedate lühikeste juuste ja habemega mees. Ta kannab musta triiksärki, käes hoiab ta kirevat lillekimpu.

Mis on valguskujunduse roll?

Ilma valguseta oleks pimedus ja siis me ei näeks midagi. Alguses on pimedus, siis paned ühe lambi põlema ja vaatad, mis ta teeb. Seejärel muudad intensiivsust ning võimalusel punkti suurust, kuju ja värvi. Vaatad ja muudad veel. Või jätad nii.

Sinu töö eeldab ühtaegu nii loomingulisust kui ka tehnikavahendite tundmist. Kumb pool sul tugevam on?

Ideaalis võiks see suhe olla 100:100 ehk et sa tunned-tunnetad oma tööriistu nagu kehaosi ja ei mõtle, mida millega ja kuidas teha. Ja kui tunned oma tööriistu nii hästi, siis saad ka 100% loomingulisuse peale keskenduda. Mulle väga meeldib selle töö tehniline pool. Põhi- ja keskkoolis käisin reaalainete olümpiaadidel, keskkoolis õppisin ka reaalklassis. Tegelikult ma ei osanud või ei julgenudki mõelda tööle kunstivaldkonnas. Viljandisse õppima sattusin juhuslikult ja siin ma nüüd olen.

Värv kui tugev efektide, meeleolu ja atmosfääri loojaid annab valguskujundajale palju mänguvõimalusi. Millest sa värvide valimisel lähtud?

Põhiliselt intuitsioonist, aga vaatan ka, mis on ette antud. Meie toolinäitusel ja Subbi näitusel ei kasutanud ma üldse värve, „Varjud helisevad…“ on aga väga värviline. Suhtlen kunstniku ja kujundajaga, kuulan, mis ettekujutus neil on, ja pakun välja oma variandid. Ma ei välista ühtegi värvi, ehkki muidugi on mul oma lemmikud.

Foto: Berta Jänes, 2024. Vaade näitusele „Varjud helisevad. Muusikaline uneskõnd Alliksaare luulega“.

Kirjeldustõlge fotole: Kollastes toonides kardinatega eraldatud alal on lamamistoolid ja istumismatid.

Valguskujundajad tegutsevad teatris, muusikaüritustel, konverentsidel, arhitektuursete lahenduste loomisel, installatsioonikunstis. Mis sind nendest kõige rohkem kõnetab?

Lõpetasin kooli teatri valguskujundajana ja sealt ma ka alustasin. Teater jaguneb omakorda veel žanriteks, millel on oma väljakujunenud valgustusviisid (mida mulle meeldib ka lõhkuda). Teatrile lisandusid peagi kontserdid, hiljem hakkasin tegema installatsioone ja viimastel aastatel on lisandunud töö galeriides. Arhitektuuri- ja filmivalgus on mul veel tegemata, aga küll jõuab seda ka. Teatritööst olen viimasel ajal pisut distantseerunud. Kõige enam kõnetab mind ilmselt valgusinstallatsioonide tegemine, aga ka näitusevalguse kujundamine, mis on ka tihtilugu installatiivne, samuti naudin valguse tegemist kontsertidel.

Kuidas sa ennast õpetaja rollis tunned? Oled ju teinud valgusinstallatsioonide õpitube. Kas näed ennast tulevikus valguskujunduse õppejõuna?

Töötuba on põnev teha. Kord võtsin kaasa mitmesuguseid valgusallikaid (LED torud, pirnid, LED ribad jms) ja näitasin kõigepealt, mis ma nendega teinud olen, ning siis lasin osalejatel ise vabalt teha, mis neil pähe tuli.

Praegu ma ennast õppejõuna ei näe. Mul on küll palju kogemusi, aga ma ei oska seda pagasit õpetamisse kanaliseerida. Üks asi on õpetada valgustite jms tehnilist poolt, aga seda võib teha kes iganes, kes on endale asja selgeks teinud. Pigem võiks minu panus tulla minu kogemustest. Tudengile võiks huvi pakkuda see, miks ma teen just selliseid otsuseid, nagu ma teen. Hetkel oskan öelda, et teen otsuseid intuitiivselt, aga õpetamiseks võiks selle ikka kuidagi paremini lahti seletada.

Valguskujundaja saab mõjutada külastaja taju ja arusaama sellest, mida ta näeb. Kui palju valgus võib näituse sõnumit muuta?

Täielikult. Värvidega. Intensiivsusega. Agressiivsusega…

Foto: Berta Jänes, 2023. Vaade näitusele „Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool“.

Kirjeldustõlge fotole: Hämaras valguses on kolm leentooli, vastasseinal nende suurendatud varjud.  

Kas süvened valguse loomisel teemasse, näiteks analüüsid, mida Hamlet tegelikult tahtis või miks Alliksaarel varjud helisevad?

Jah, eks ma püüan ikka. Teatris teeb lavastaja selle eeltöö tavaliselt ära ja siis ongi oluline proovides käia, et olla asjaga kaasas. Tehakse ka nii, et tullakse kaks päeva enne esietendust ja tehakse valgus ära, aga minu arust ei ole see päris õige.

Oled NUKUs teinud pimedusest kõnelevale lavastusele „(p)ÖÖ”valguskujunduse. Kas kartsid ise pimedust?

Mingis eluetapis kartsin küll mingil määral pimedust ja voodialuseid kolle. Viljandis koolis kõndisin pimedas koridoris vastu seinanurka – kulm katki, veri väljas. Nüüd olen targem ja päris ilma valguseta väga ei käi kuskil, aga pimedust ma enam ei karda.

Olen viimasel ajal mõelnud selle peale, kuidas päikesevalgus ja selle puudumine inimestele mõjub. Kevadel on ikka tore, kui päike on väljas, aga mul ei tule masendus peale, kui sügisel seda vähemaks jääb. Võib-olla tuleb see sellest, et olen harjunud töötama ilma akendeta ruumis. Ja samas on mu töös ka palju valgust, mis ilmselt tasakaalustab päikesevalguse puudumise.

Kuidas sa suhtud valgusreostusesse?

Tänaval käies ma selle peale väga ei mõtle ja ega seda Tartus väga ei kohta ka. Kindlasti osatakse seda teha juba ka teadlikumalt – valgustid ei ole suunatud õhku, vaid maha või mingile muule pinnale, nii et see on kontsentreeritum.

Oma töös aga püüan liigse valguse välja koristada. Kontsertidel näiteks on minu jaoks parem, kui laval on vähem artiste ja sealt ei toimu väga liikumist – siis saab artistid konkreetselt n-ö esile valgustada. Kui lava on esinejaid täis või see peab mingil muul põhjusel olema üldiselt välja valgustatud, siis see ei ole mu arust väga ilus –  valgust saab justkui liiga palju ja muu valgus (värvid, kiire ilu) ei paista välja.

Subbi näitusel ongi ainult maalide valgus, millest moodustab sama ruumi valgus – vägagi puhas.

Sageli saame inspiratsiooni ja ideid mõnest teisest valdkonnast. Mis sind inspireerib?

Muusika. Filmid. Tänavakunst. Loodus. Linn. Minu lapsed.

Kuna ma ei tunne teemat, siis ütlesingi sõpradele, et ma küsin sinult lihtsalt: „Mis su lemmikvalgus on?” Oliver, mis su lemmikvalgus on?

Tartu toomkiriku varemete vahel saab kogeda Maret Tamme ja Joosep Susi lavastus-installatsiooni, kus ma olin valguskunstnik (https://muuseum.ut.ee/et/sisu/maret-tamme-ja-joosep-susi-lavastus-installatsioon-viib-osalejad-ajas-ja-ruumis-kulgevale). Ka sealses saunas on võimalik istuda. Ühel hetkel paistab aknast sisse sinine valgus (tsüaan) – see hetk on mu viimase aja lemmik.

Aitäh! Anna palun raamatuaasta puhul üks lugemissoovitus ka.

Jaan Aru „Loovusest ja logelemisest“.

Oliver Kulpsooga vestles Siret Saar