Kaarel Tarand, avalike suhete juht
Pühapäeval (15.06) koos päikesetõusuga süttib järjekordne laulu- ja tantsupeotuli ning alustab oma pikka teekonda läbi mitme maakonna Tallinna suunas. Kahtlematult pole tule hälliks ja alguseks paremat ja õigemat kohta kui Tartu Raadi ja seal aasta aastalt aina tugevamini kohalolev Eesti Rahva Muuseum. Pole teist mäluasutust Eestis, mille vaimsed seosed laulupidudega oleksid sama tugevad kui ERMil. Laulupidu kui eriline rahvakultuuri püsivorm on mitmes plaanis ka ERMi uurimisaine. Et koht on õige, tundsid ära just laulu- ja tantsupeo seekordsed üldjuhid ja korraldajad ise.
XXVI laulu- ja XIX tantsupeo esimene puudutus Tartus Raadil, 2013. Nele Tammeaid
Ainus lahtine küsimus veel ongi see, kas ja kui igaveseks laulutule süttimise kord ja koht nüüd paika jääb. Fakt on, et kuni Tallinna lauluväljakul seda tuld regulaarselt ootab tuletorn, peab meil olema pidevas kasutuses ka tule sünni lugu. Eesti rahvapärimuses ei ole antiikse Prometheuse vargateoga kõrvutatavat lugu sellest, kuidas eestlased endale tule said. Märgutulena võimsaim on ehk Jüriöö leek, kuid selle sütitatud vägivald ei kõla just kõige paremini kokku laulmise kui eestlaste kogu maailmas unikaalse rahumeelse võitlusvormi ideoloogiaga.
ERM Fk 2644:2554 Laulupeo tule saabumine Lauluväljakule. Foto: Viktor Salmre, 1965
Aga lugu, kui ajalugu meile seda kord kinkinud pole, ei ole ka kõige tähtsam mingil kinnistunud ja jäigal kujul. Me võime endale rahvana lubada loomingulist vabadust, igaks pühaks kõrghetkeks parasjagu kõige paremini sobiva ja emotsioone kütva loo kirjutamist. Tähtsam on koht. Ja selle valikuga on ka lihtsam, sest Tartu oli, on ja jääb rahvusideoloogiliselt kõige laetumaks kohas Eestis. Kui Eesti Rahva Muuseum on 2016. aastal Raadile oma uude majja kolimise lõpetanud, tallavad Eesti rahvas ja tema sõbrad sinna linnasüdamest taas sisse ka laia ja mitte iial rohtuva rahvaraja.
Et kõige algus oli Ülejõel, teati hästi juba enam kui pool sajandit tagasi, mil Narva maantee ja Puiestee tänava ristumiskohta Peetri kiriku ette I laulupeo toimumispaika mälestuskivi pandi. Midagi mahukamat sellesse kohta, kus vähemasti praegu kehtivad liikumisharjumused ja vajadused ning liikluskorraldus ikka ummikuid tekitavad, planeerida ei saaks, kui ka tahaks. Aga oma „Hera templit“ vajab laulupeotuli sündimiseks samavõrra kui olümpiatuli Kreekas. Ja kohaotsinguil tuleks silmas pidada ka seda, et sümbolväärtuse kummardamine ratsionaalse inimese argielule nähtavas tulevikus jalgu ei jääks. Kuskil linnasüdames võiks see kergesti juhtuda, natuke sellest eemal ja mitmesuguste käskude-keeldude-piirangutega juba kaetud alal aga mitte. Niisiis on Eesti Rahva Muuseumi ala Raadil mitmekülgselt kõige sobilikum paik tuletempli (nimi ei viita tingimata mingi sammastega hoone ehitamisele) asukohaks.
Sel korral on tule süttimine seotud päikesetõusuga ja nii see peakski jääma, sest annab tulele ikka kosmilise jõu. See on midagi, mis on väljaspool meid ja meie maailma ja meist palju suurem. Toitev allikas. Laulupeod toimuvad ja jäävad toimuma südasuvel, Eesti kõige valgemal ajal, mil päike tõuseb ligikaudu kirdest. See on veel üks fakt, mida inimjõud ei muuda.
XXVI laulu- ja XIX tantsupeo esimene puudutus Tartus Raadil, 2013. Nele Tammeaid
Raadi mõisasüdame ja uue maja ning pargi ja ümbruse uurimisel selles ehk kirdepäikese valguses jääb üsna ruttu sõelale vaid kaks võimalikku tuletempli asukohta. Esiteks muidugi uus maja ise, sest tema madalam, linna poolt vaadates tagumine ots sirutub just kirdesse. Kuid hoone arhitektuurilise kontseptsiooni servast lõhkuma hakkamine enne veel, kui hoone valmis, ei tundu just kõige parema mõttena. Lisaks ei anna majast edasi kulgev hüljatud lennuvälja-ala ruleerimisradade ja muu räämaga eriti inspireeriva ja pühaliku keskkonna mõõtu välja. Ja kuidas ka ei unistaks, realistlik on mõelda, et selle keskkonna korrastamine nõuab veel aastakümneid.
Teise, veel imelisema koha leidsid üles juba kunagised mõisaomanikud von Liphartid, täpsemalt nende maastikuarhitektid, kes lossiümbruse pargi vaatekoridore ja rõhuasetusi planeerisid. Lossi terrassistikult täpselt üle järve on kõrgele kaldale templikoht nagu loodud. Ta vaatab kenasti üle järve põhja ja mis tule kontekstis olulisem, avatud on just igal pool mujal ahta vaateväljaga kirdesuund. Ainus häda, et see domineeriv punkt järvekaldal on juba kasutuses. Ja veel millises! Hoolimata mõnede kodanikerühmade aastaid väldanud protestist ja argumentatsioonist paikneb just lossi põhilisel vaatesihil läbi pargi linna suunas monumendikompleks „vabastajatele“. Ja Eesti lähiajaloos on monumendi teisaldamine valulik ning poliitiliselt tundlik teema, mistõttu pole imeks panna, et viimased Tartu linnapead on iga kord, kui jutuks tuleb, teemat aktiivselt tõrjunud.
Tõsi, monumendi teisaldamine (ja võimalike, kuid tõestamata matmispaikade säilmete ümbermatmine) ilma mõjuva põhjuseta poleks just poliitiliselt tulus algatus. Laulupeotule templi rajamine aga oleks mõjuv põhjus. Lisaks on Tartu traditsioonis teada, et see linn oskab vajadusel oma muistseid surnuid väärikalt ümber matta juba enam kui kaks sajandit, mil ülikooli peahoone (samuti üks rahvuslike vaimutemplite esirea rajatisi) ehitamise alla jääva Maarja kalmistu surnud Toomemäele ümber maeti. Edasi, Tallinna rohmaka, kuid siiski lõpuni viidud kogemuse pealt võib öelda, et ei juhtunud ju midagi traagilist immigrantide leina, au ja mälestusega sellest, et mõttetut sõda pidanute (ja iga sõda on mõttetu, tähistades mõistuse lõppu) mälestusmärk viidi Tõnismäelt kaitseväe kalmistule. Seda pretsedenti võiks hõlpsasti järgida, saades topeltvõidu sellega, et Raadi kalmistul praegu üsnagi hooletusse jäänud loodenurga uut heakorrastuslikku kvaliteeti luuakse. Tartu sõjaväekalmistul nimelt juba paikneb II maailmasõjas hukkunute ühishaud ja oleks igati loogiline Raadi järve äärne lahusosa sõjamälestustest kolida enamusega kokku.
Kõike seda saab teha viisakalt ja tülita, mõjuvate põhjenduste alusel. Mida aasta edasi, seda keerulisem on olgu ERMi töötajatel või kellel tahes selgitada Raadi järve ääres praegu paikneva monumendi mõtet ja „lugu“, mille juurde paratamatult kuulub ka Raadi imelise arhitektuurikompleksi ja ümbruse hävitamise, aga ka Eesti rahva ja tema omariikluse saatuse lugu XX sajandi keskel. Aga kalmistu teine nimi on leppimine samavõrra kui laulmine on Eesti sünonüüm.
