Tekst ja fotod: teadur-kuraator Piret Õunapuu

Eesti Rahva Muuseumi välitööde eesmärk Pakri saartel oli jäädvustada, kuidas Teise maailmasõja ajal lahkunud rootslaste järel püsiasutuseta jäänud saartel elu taas tasapisi toimima hakkab. Filmida ja intervjueerida kohalikke, kes on otsustanud tühjale saarele tulla ja siia oma kodu rajada. Minul oli see neljas käik Pakritele. 1998. aasta kevadel, enne Pakri näituse tegemist, olime paar päeva saarel Janno Simmiga, kes oli tookord filmimees ja Aivar Põldveega, kes oli Harjumaa muuseumi teadur ja näituse kaaskuraator. Aasta hiljem käisime Pakritel ERMi seltskonnaga direktor Plaadi juhtimisel ja jälle Simmi filmimisel. Sellest on jäänud mõned pildid. Magasime lageda tähistaeva all. Kolmas kord (aastat ei mäleta) käisin Pakritel koos Põldvee ja rootslasest professoriga endiste rootslaste jälgi ajamas. See käik oli lühike ühepäevane sutsakas ja professor kartis nii kohutavalt pommi otsa komistamist, et eriti kaugele me ei jõudnudki.

Nüüd siis neljas minek.

Esmaspäev

Hommikul, pärast keerulist logistikat inimeste ja tehnika komplekteerimisel, asusime teele. Sooritades Maido sõnul otse- ja läbilõikeid, läbisime peale Tallinna selliseid Eestimaa paiku, kus meist kumbki varem polnud käinud. Lõpuks Läänemaa metsades mööda raielanke sõites andis meile jõudu vaid teadmine, et igal teel on kaks otsa ja kui on kasvõi üks liiklusmärk paigaldatud, siis on tegemist teega. Ja nii jõudsimegi enam-vähem lubatud ajaks Kurkse sadamasse. [—]

Seda, et meri on tormine, oli juba enne arvata. Paadimees Kaarel ütles, et viimane minut on minna, enne kui päris hulluks läheb. Nii läksimegi, kuigi meie neljajalgne välitööline oli õudusest kangestunud ja keeldus paati tulemast isegi siis, kui mina sees olin. Laine viskas nii, et hoides ühe käega ennast ja teisega koera, oli kaatrist välja lendamise risk vähemalt 50%. Kaater oli õhkballoonidega päramootoriga kergkaater. Sõidu raskust iseloomustas seegi, et kapten ei istunud kordagi. Õnneks on Väike-Pakri sadam lähedal ja kui alguses diagonaalis Paldiski poole sõita ja sealt siis kaarega keerata, oli täiesti võimalik ellu jääda. Kuivaks jäämise võimalust küll eriti ei olnud. [—]

Sõit Pakritele. Foto: Maido Selgmäe.

Järgmine huvitav sõiduvahend ootas meid saarel. Selleks oli traktoriks nimetatud vana kastiga Toyota jeep. Originaalvärviga punane, värvitud mustaks, diiselmootoriga.

Meie ajutine kodu saarel asus Väike-Pakri suurkülas, kus meile antud maja oli ilus uus palkmaja. Väljast tagasihoidlik hall puit, mis jättis vana maja mulje. Sees all suur kööginurgaga söögituba, teisel pool eraldi magamistuba ja katusealune ka välja ehitatud. Ahjude-pliitide süsteem oli vägev.

Ajutine kodu Väike-Pakril.

Tegime süüa, tutvusime naabrite ja koertega. Kokku elab saarel viis inimest, kolm nendest meie kõrvaltalus. Mees naise ja ämmaga. Naine oli aga saarelt lahkunud selle kaatriga, millega meie tulime. Tegime tutvust ja võtsime siis iseseisvalt ette jalgsimatka Suur-Pakrile. Seal olid väga ahvatlevad nõuka-aegsed meremärgid-tornid. Ülevalt oleks enneolematult hea saari filmida. Maido ronis üles ja mina vaatasin alt juuksed püsti. Torni platvormide laudpõrandad (niipalju kui neid üldse alles oli, olid kõik mädad) ja pooled metallist redelipulgad lahti. Õnneks sai Maido ise ka aru, et ei ole mingisugust võimalust kaameraga üles minna, nii väga kui ka tahaks.

Pärast matka tegime süüa ja plaani, kuidas ja mida tegema hakata. Pliit on normaalne, aga iga kohvi jaoks tuleb tuli alla teha. Elektriga on nii, et vahel on ja vahel ei ole. On tuulegeneraator, päikesepatareid ja diiselgeneraator (mis töötab siis, kui on mingid suuremad elektrit vajavad tööd).

Teisipäev

Ilm ilus, tuju hea, jälle pliit küdema, et kohvi saada. Saime auto ja autojuhi. Üks parem kui teine. Jeep sama ja poiss ka. [—] Sihtkohaks valisime Suur-Pakri kiriku. Kalevil oli kaasas kaks oma koera, Roosi (üks vanematest rotveiler, teine taks), tüsedam daam ja teine erakordselt energiline taks Onu Uno. Tema jooksis meeleldi auto ees või taga kogu tee. Jooramiga said nad varsti kui mitte just sõbraks, siis mõistvateks teekaaslasteks.

Välitööliste seltskond, vasakult vaadates Roosi, Onu Uno, Maido, Kalev ja Jooram.

Kirik oli küll hoopis teistsugune kui minu viimase käigu ajal. Nüüd sädeles uus katus eemalt nagu prillikivi. Katus oli peale saadud paar aastat tagasi, tornile natuke varem. Raha oli andnud peamiselt Rootsi kuningas, aga ka pakrirootslased annetasid.

Suur-Pakri kirik.

Suur-Pakri surnuaed.

Tegime autoga suure tiiru Suur-Pakril, käisime läbi Rannaküla, mis oli nende aastate jooksul, mil ma viimati siin käisin, totaalselt muutunud. Mets oli ikka külla tunginud nagu õudusfilmis. Mõned kuulsad korstnad olid veel püsti. Nastiku laip varemetel. Mida veel, sümboliseerimaks ühe kultuuri kadu?

Nastik.

Ületades kahe saare vahelist silda, nägime kratte. Need olid Paldiski venelased, kes käivad oma paadiga saarelt vanametalli otsimas ja ära viimas. Siinkohal küsimus, et vahel on kratid isegi kasulikud?

Kokku kogutud äraviimist ootav vanametall.

Ühelt saarelt teisele, tagasi Väike-Pakril, läksime igat sorti mägiveiseid vaatama, kokku üle 200. Täpselt ei mäleta. Elavad nad Väike-Pakri lõunatipus täiesti iseseisvalt. Poegi on igas vanuses. Lahedad uudishimulikud tüübid. [—]

Nüüd loomadest. Siin saartel on viis ilvest, põdrad, metssigu enam ei ole, rebaseid ka ei ole, jäneseid on. Ussidest on nastik, rästikut ei ole. Ja linde on igasuguseid ja palju. Kõik need teadmised on Kalevilt, kes on ilmselt suur loodusesõber. Hilisem tarkus naabrimehelt on veel see, et ilvesed koduloomi ei murra. Küsisin seda temalt, kui pidin Jooramiga läbi metsa minema. Siin saarel ei ole ilvesed ühtegi talle ega teist kodulooma murdnud. Kuigi teine jutt räägib, et on üritatud lambaid pidada, aga neid läks kogu aeg kaduma… Kes teab?

Tagasi koju jõudes laadisime materjale maha ja panime riistad laadima. Tänu sellele läks vool ära, ja vihma hakkas sadama. Varsti tuli naabrimees ja tõi meile värsket soolasiiga. Maidoga mõlemad leidsime, et soolaga on koledasti koonerdatud ja kuna meil siin jämedat soola ei olnud, läks siig joonelt pannile ja pliidile kohvivee kõrvale. Küünlavalgel valmis üliluksuslik õhtusöök.

Õhtusöök.

Kolmapäev

Hommikul olime murelikud. Paadimees helistas, et kui üldse teha ümber saare sõitu, siis ainult sellel päeval, sest edaspidi läheb tuuliseks ja ei pruugi enam saada. Järgmine ärev teade oli, et saarele saabuvad sead ja kirikuaknad. Mõlemad meie projektile, ehk siis saare taasasustamisele, väga olulised sündmused. Lootsime, et tihe päev ei jookse umbe. Ja ei jooksnudki.

Alustasime ikkagi paadisõidust. Saime autoga sadamasse ja ootasime paati. Maido filmis Paldiskit, mis oli nagu kiviga visata. Vaesed linnud tiirutasid oma pesades munade kohal ja katsusid meid hirmutada. Aga me olime äärmiselt viisakad. Siis saabus tuttav kaater Arabella ja seal oli peale kapten Kaarli veel kolhoosiesimehe Ilmari naine, ema ja tütar. Meri oli tasane ja Jooram ei kartnud üldse paati minna. Üldse nautis ta paadisõitu täiega ja istus iseseisvalt pingil, kõrvad tuules lehvimas ja nina püsti. Sõitsime ümber mõlema saare, Maido sai filmida nii looduse kui nõukogude armee imesid. Paadimees Kaarel oli väga hea giid, eks see ole tal ka osaliselt igapäevaleib. Eriti mõjus oli merelt Suur-Pakri kirik, mille katus sätendas suure mere poolt sõites päikese käes kui meremärk.

Päeva teise poole täitsid sead ja aknad. Meie jõudsime oma kiire Arabellaga varem. Kuna kõigil olid mobiiltelefonid, siis sai päeva sättida nii, et meie olime juba sadamas kaameraga ootamas, kui sead ja aknad saabusid. Minule oli see igatahes suur pettumus. Olles näinud mitmesajapealist veisekarja, ootasin nüüd midagi analoogilist. Saabus aga kolm siga ühes kastis!! Ja selle filmimiseks pidi 5 inimest pool päeva sebima! No kirikuaknad muidugi ka… Aga tegelikult järgnes meie kõrvaltalus sigade aedikusse laskmine ja sellele tegijate lõbus koosviibimine ehk sigade saarele saabumise pidu vähemalt poole ööni. Maido sai sealt mitmeid häid intervjuusid. Mina käisin Jooramiga pankrannikul matkamas. See polnud miski naiste pidu.

Saartele saabuvad sead ja kirikuaknad.

Neljapäev

Aeg on läinud siin tegelikult väga kiiresti ja kui arvestada seda, et homme hakkame juba tagasi minema, siis tuli sellelt päevalt võtta niipalju kui võimalik. Ammu teadsime, et saarel elab ka üks tõeline pakrirootslane, Mati Nyman. Temast oli 10 aastat tagasi ka lehtedes palju juttu seoses sellega, et tegu oli esimese asukaga saartel. Jutud Mati kohta olid vähe kõhedust tekitavad: Mati on täielik erak, eriti ei sobi talle naised ja loomad, kindlasti ei taha ta intervjuud anda, sest ta tüüdati ajakirjanike (põhiliselt naised) poolt poolsurnuks, kui ta üksinda oma telgiga siia saarele tuli. Tegelikult läks kõik absoluutselt vastupidi. Mati oli väga sõbralik, mina ja Jooram (õigemini vist isegi Jooram ja mina) meeldisime talle väga ja ma sain hästi jutule. Maido filmimise ja küsimuste vastu polnud tal ka midagi. Ta oli absoluutselt eluterve mõtlemisega ilus ja tubli mees. Eks me olime tema saatusest enne juba saarel mitu korda kuulnud, aga nüüd oli kõik ka ilusti salvestatud. Tegelikult oli ta minul pika etnoloogielu jooksul esimene inimene, kes lihtsalt läheb ühiskonnast minema. Võtab telgi ja läheb oma kunagise lapsepõlvekodu maale elama. Päriseks. Täiesti tühjale saarele. Praeguseks on ta endise kodu vundamendile suure maja ehitanud, vaatab televiisorist peale eesti ka soome ja rootsi saateid, toob metsast seljas oma aasta küttepuud ja tunneb elust täiega mõnu. Hariduselt elektriinsener.

Mati Nyman ja Jooram.

Pärast sõitsime vaatama ja filmima nõukogude pärandit. Minule oli see eelkõige tänu Simmile tuttav teema. Nimelt olin ma Väike-Pakril 1998 koos Janno Simmiga, kes siis filmi tegi (mida tänapäeval keegi enam muuseumi arhiivist leida ei suuda) ja Aivar Põldveega, kes tol ajal oli Harjumaa muuseumi teadur. Elasime siis ainukeses Väike-Pakri majas, millel katus peal oli. Seal elas aeg-ajalt ka leedukast majakavaht. Meie lihtsalt tungisime sisse, et ei oleks täitsa lageda taeva all. Nüüd, nagu selgus, elab selles majas Kalev. Meie praegusest elupaigast kiviga visata. Militaarpärandit on muidugi kõvasti vähemaks jäänud ja selliseid uhkeid pommidest teeäärseid aedu nagu siis, enam ei ole. Seda nägime ka kohe Kalevi maja taga, kus oli veel hulgaliselt vanarauda (alates sõdurite pesutrumlist ja lõpetades pommidega) järel. Läksin sealt ka pommi otsima, mida Simmile tuua. Tema, kurinahk, süüdistab mind selles, et olen tema omal ajal toodud pommi soomlastele maha parseldanud. See on selge vale!! Jätsin pommi soomlastele mälestuseks peale Soomes olnud Pakri-näitust, sest et seda oli keeruline pakkida ja oli, mida soomlastele kinkida. No nüüd saab Simm uue pommi, väiksema, aga ilusama.

Näide nõukogude militaarpärandist, lasketorn.

Reede

Ongi aeg minna. Kahju natuke küll, aga mis teha, nagunii otsustasime, et tuleme siia juulis tagasi, kui toimuvad suured kiriku pidustused, mil endised elanikud ja nende järglased Rootsist kohale tulevad. Siis saab filmitud materjal ka korralikult mõtestatud. Äkki saab sellest kunagi asja ka mingi väikese filmi jaoks? Praegu oleme küll väga optimistlikud.

Igatahes oli soe ja turvaline, jättis soodsa mulje. Tuleme tagasi, teeme edasi.