Mari Tõrv, arheoloog
Noppeid ühe eksponaadi loomisloost: oled see, mida sööd
Raamatulettidel on meetrite viisi raamatuid, mis õpetavad meid sööma. Soovitusi, mida, millal ja kui palju süüa, leiab tuhandetest blogidest. Ülemaailmsete toidukettide kiuste on viimastel aastatel hakatud propageerima värsket omakasvatatud kraami. Potipõllundus Tartu ja Tallinna magalate rõdudel, puitrajoonides ja mujalgi õitseb. Kõik kokkavad. Ühesõnaga, toidul on meie elus tähtis roll. Me ei söö üksnes selleks, et ellu jääda, vaid toit on osa meie enesemääratlusest, meie kultuurist. Kodumaalt eemal olevad eestlased igatsevad siinseid piimatooteid – jogurtid, kohukesed, hapukoor –; samuti soolaheeringat ja hapukapsast. Ilmselt võib igaüks seda nimekirja meelepäraselt laiendada. Pisut utreeritult võib öelda, et oleme see, mida sööme. Teisiti pole see olnud ka minevikus.
Kuidas jõuda jälile minevikus elanud inimeste toitumisharjumustele? Mida nende toidulaud neist kõneleb? Mida sõi Kukruse „memm“? Peatun põgusalt neil küsimustel Kukruse „memme“ kontekstis.
Kes on Kukruse memm?
2009. aasta novembris rauges ehitajate hoog Tallinn-Narva maanteel kaheks kuuks – õues paukus pakane ja peagi olid hanged meetrised. Kukrusel asendusid teetöölised õnneliku juhuse – kopajuhi leitud pronksplekiga kaunistatud noatuppp, mis viis kalmistu avastamiseni – tahtel arheoloogidega. Enne lume saabumist üles saadud telk ja sinna paigaldatud generaatorid tegid võimalikuks pea võimatuna näiva: ühe hilisrauaaegse ehk 12.–13. sajandi kalmistu kaevamise talvistes tingimustes. Tee-ehitusele ette jäänud ligi 50 inimese matused säilivad nüüd Tartu Ülikoolis. Üks neist – Kukruse memmeks ristitu (mitte segamini ajada Kukruse kaunitariga! –https://web.archive.org/web/20160304222024/https://www.horisont.ee/node/1573) – leiab oma koha ERMi uuel püsinäitusel.
Arheoloogidele on ta Kukruse VI matus, figureerides selle nime all ka erialakirjanduses. Oma nime „memm“ sai ta hilisemate konserveerimistööde käigus. Arvestades sellega, et keskmine eluiga 12.-13. sajandil oli tänapäevaga võrreldes märksa lühem, kõlab „memm“ ühe 40–50-aastase naise kohta igati paslikult. Seda, et tegemist on soliidses eas naisterahvaga, saime teada osteoloogilise analüüsi tulemusel. Indiviidi soo saab kindlaks teha eelkõige vaagnaluude ja kolju järgi; samas kui erinevate liigesepindade kulumine ajas annab aimdust inimese vanuse kohta. Matuse kuulumist naisele kinnitavad ka surirõivad – rikkalikud ehted ja pronkskaunistused rõivastel.
Kunstnik Jaana Ratase nägemus Kukruse „memmest“. Rõivastuse juurde kuuluvad metallosad on üks-ühele matuselt üle võetud. Kuna pinnas Kukruse kalmistul on olnud tekstiilide suhtes armutu ja vähesed säilinud fragmendid ei võimalda kangaste algseid värve kindlaks teha, on rõivaste värvilahendus laenatud teistelt sama ajastu objektidelt.
Liha ja taimed minevikuinimese toidulaual
Tavapäraselt uuritakse mineviku kogukondade toitumisharjumusi asulakohtadest leitud loomaluude põhjal. Leitud luufragmentide liigilise määramisega selgitatakse välja peamised saakloomad ja nende osakaal toidus. Selline lähenemine jätab õhku rea küsimusi. Nii ei saa me teada, kui suurel osal kogukonnast oli tegelikult juurdepääs lihale, kas liha oli toidulaual periooditi või kuulus igapäevamenüüsse. Ühtlasi ei pruugi väiksemate loomade luud säilida, mis omakorda moonutab saadavat pilti toitumistavadest. Sama problemaatiline on makrofossiilsete taimejäänuste uurimine, mida on arheoloogilises aineses üldse võrdlemisi vähe säilinud. Kuigi loomaluud ja taimejäänused annavad teatava ülevaate sellest, mida inimesed tarbisid, jäävad üles mitmed vastuseta küsimused. Selline lähenemine meid ühe indiviidi toitumistavadele lähemale ei vii. Kuidas siis selgitada ühe inimese toitumist minevikus?
Söögipoole köögipool
„Kadestamisväärsed hambad!“ „Millised hambad!“ Nii reageerisid pea kõik, kes „memme“ monoliiti nägid. Ise kompisid keelega oma hambaid, loendades mõttes plomme. Tõsi ta on. Ei ühtegi plommi! Kaariesest ja hambakivist puutumata hambad. Vaid tugevalt kulunud. Osteoloog ehk luu-uurija teeb siit oma järeldused toitumuse kohta: vähe suhkruid ja jahutooteid, suurem osakaal lihal/kalal ja taimsel toidul. Lisaks sellele võivad korras hambad olla märgiks naise positsioonist ühiskonnas. Isotoopanalüüside (vt allpool) tarvis teiste naiste hambaid otsides tuli tõdeda, et suurel osal Kukruse kalmistule maetud naistest on hambad enne surma välja langenud. On see nüüd tingitud vanusest, tarbitud toidust või hoopis suuhügieenist, vajab täpsemat analüüsi.
Erinevalt loomaluude ja taimejäänuste liigilise koostise ja osakaalu määramisest asulates sisaldab inimluude keemiline koostis otsest teavet konkreetse indiviidi toitumuse kohta. Isotoopanalüüsidega saab täpselt kindlaks teha uuritava inimese peamise toiduallika. Enne veel, kui jõuame Kukruse „memme“ toitumiseni tuleb selgitada söögipoole köögipoolt, ehk mis on isotoobid ja kuidas nende hulka organismis määratakse?
Isotoobid on ühe elemendi aatomi tüübid, mis erinevad teineteisest neutronite arvu poolest. Inimese organism omandab neid peamiselt toidust ja joogist. See, et tegemist on stabiilsete isotoopidega, tähendab, et nende hulk ajas ei muutu, võimaldades selgitada minevikus elanud inimeste toitumust. Erinevate elementide hulk ja vahekord luus – arheoloogidele kättesaadav materjal – iseloomustab omakorda laiemaid toidurühmi. Kukruse kalmistule maetutel analüüsisime stabiilse lämmastiku (δN15) ja süsiniku (δC13) hulka luu ja hamba kollageenis. Analüüsides ühel indiviidil nii luudes kui ka purihammastes sisalduvat stabiilse süsiniku ja lämmastiku isotoobi hulka, on võimalik selgitada muutusi indiviidi toitumuses tema eluea jooksul. Kui luu kajastab inimese toitumust surmale eelnenud kümnekonna aasta jooksul, siis kolmes purihambas sisalduv isotoopkoostis kajastab nende lõikumise aega.
Süsiniku stabiilne isotoop moodustub toiduga omastatavatest proteiinidest. Neid leidub nii maismaa kui ka mereliste elusolendite lihas. Mida suurem on stabiilse süsiniku isotoobi väärtus, seda suurema osakaalu indiviidi toidust moodustab liha. Iga toiduahela astmega stabiilse lämmastiku N15 hulk organismis suureneb. Seega on hundi lämmastiku isotoopväärtus oluliselt suurem kui jänesel. Ka rinnapiima saav laps on toiduahelas emast kõrgemal. Samuti erineb kalade ja neist toituvate imetajate (mh inimeste) δN13 hulk luus maismaaloomade omast, olles märksa positiivsem. Viimane on eelkõige tingitud asjaolust, et merelises toiduahelas on rohkem astmeid.
Selleks, et süsiniku ja lämmastiku isotoopide hulk luus kindlaks teha, on esmalt vaja eraldada luust või hambast kollageen (see on pikk protsess). Seejärel mõõdetakse kollageenis sisalduvat stabiilse lämmastiku ja süsiniku taset mass-spektromeetriga. Et Eestis veel selliseid analüüse ei teostata, analüüsiti Kukruse kalmistu materjale Suurbritannias Bradfordi Ülikoolis.
Ainulaadne nagu kõik teised
Mõistmaks Kukruse „memme“ ei piisa üksnes tema kollageeni analüüsimisest, vaid tuleb vaadata teiste meeste-naiste luid/hambaid. Võrreldes saadud tulemusi, järeldub, et Kukruse kalmistule maetute toidusedel on olnud võrdlemisi ühesugune. Väikese erinevusena meeste ja naiste toitumuses torkab silma see, et esimeste stabiilse lämmastiku väärtused on kõrgemad. See omakorda viitab tõsiasjale, et meeste toidus on esinenud enam kala. Kukruse „memme“ toitumus elu jooksul suurt muutunud ei ole. Erinevused on märgatavad vaid komakohtades, mis võiks viidata paigatruudusele. Samuti ei erine see teiste naiste toitumusest, nii oli juurdepääs sarnasele toidule tagatud kogu uuritud populatsioonile.
See, mida me isotoopanalüüsidega Kukruse „memme“ toitumusharjumustest teada saame, on vaid kild tema loo taastamisel. Vaatamata oma rikkalike kaunistustega surirõivastele, ei eristunud Kukruse „memm“ toitumise poolest teistest kogukonna liikmetest. Oli ainulaande nagu kõik teisedki.
***
Kes ta siis oli? Mida sõi? Kuidas elas? ja teistele küsimustele saab vastuse juba näitust külastades. Kuna uurijad ei pruugi kõigi küsimuste peale kohe tulla, siis võib Kukruse „memme“ „minapilt“ vastavalt uurijate küsimuseasetusele ja neist johtuvatele tulemustele ajas muutuda. See on arheoloogia argipäev ehk köögipool. Kas memm võib osutuda ka taadiks?
—————————————————-
Loe ka Kukruse memme kolmemõõtmelise mudeli loomisest: Kukruse naise rõivakomplekti ülesvõtmine
Viide: Käed on kirjutamiseks, silmad lugemiseks. Eesti Rahva Muuseumi blogi – 5! | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb
It looks very interesting but Unfortunately I don’t understand much. Are there any English translation available?
Stefan Mansson,
archaeologist.
Sweden.
Dear Stefan,
this particular blog post does not have an English translation. However, there is an overview article about the whole cemetery and some specific articles about the finds. More will be published in the coming years. If you cannot access these articles, please let me know (torvmari@gmail.com).
Lõhmus, M.; Jonuks, T.; Malve, M. (2011). Archaeological salvage excavations at Kukruse: a Modern Age road, 13th–15th century cemetery. In: Oras, E.; Russow, E. (Ed.). Archaeological Fieldwork in Estonia 2010 (103−114). Tallinn: Muinsuskaitseamet.
Jonuks, Tõnno; Oras, Ester; Best, Julia; Demarchi, Beatrice; Mänd, Raivo; Presslee, Samantha; Vahur, Signe (2018). Multi-method analysis of avian eggs as grave goods: revealing symbolism in Conversion period burials at Kukruse, NE Estonia. Environmental Archaeology: The Journal of Human Palaeoecology.
Do come and visit the exhibition and you’ll get lots of information in English, too.
Mega sigma
Ajakirja Horisont veebi on muudetud, seega kaunitari URL viitab vigaselt, koopia leiab siit 🙂
https://web.archive.org/web/20160304222024/https://www.horisont.ee/node/1573
Aitäh!
Viide: „Kõrvadega“ põlled