Mari Tõrv (ERMi uue maja Eesti kultuuriloolise püsinäituse töögrupi liige), Jaana Ratas, Hembo Pagi
Fotod: Hembo Pagi

Tänane postitus on pilguheit eksponaadi – Kukruse 12. sajandi lõpu/13. sajandi alguse naine – kaadritagusesse. Seda sõna otsest mõttes, sest juttu tuleb pildistamisest.

Et luua tulevasele näitusekülastajale võimalus sammhaaval kokku panna pilt sellest, kuidas Kukruse kalmistule maetud naine u 700 aastat tagasi hauda asetatult välja nägi, tuli meil esmalt rekonstrueerida tema rõivakomplekt ja seejärel kõik kiht-kihilt filmirullile, ei, mälukaardile, jäädvustada. Eesmärk oli saada pilt, mis „istub“ väljakaevatud matusele kui valatult (http://gigapan.com/gigapans/91502) ning on kolmemõõtmeline. See omakorda tähendab, et rõivaesemed tuli üles võtta maas lamava mannekeeni seljas.

16. juuni hommikul kogunesime Hembo Pagi[1] ja Jaana Ratasega[2] fotostuudiosse. Lisaks rõivakomplektile – alussärk, peplos, umbkuub, põll, sääremähised, nõelsokid, nahkjalatsid, pearätik, vöö koos selle juurde kuuluvate ehetega, klaashelmestest kaelakeed, rinnakeed, käevõrud, sõrmused, sõled – oli meil kaasas ka kehamodell – vahtkummist mannekeen, kelle seljas kogu ilu eksponeerida.

Kogu komplekti pildistamisele kulus kaheksatunnine tööpäev, mille käigus tegi Hembo enam kui 500 võtet. Suurem osa neist läheb fotogrammeetrilise mudeli loomiseks. Fotogrammeetria on meetod, mis loeb fotodelt kindlaid kõrguspunkte ning võimaldab tavapiltide alusel luua kolmemõõtmelise mudeli, ent seda üksnes eeldusel, et fotod on üles võetud piisava kattuvusega. Lisaks peab pildistatav objekt olema liikumatu.

Kaamera positsioonid, mis illustreerivad, kust ja kui palju fotosid tehti.

Rekonstruktsiooni traatmudel ehk võrgustikuks ühendatud punktid.

Kui piltide piisava kattuvuse tagab Hembo täpsus ja kogemus kaamera käsitlemisel, siis küsimus modelli liikumatusest valmistab tõelist peavalu. Kuidas tagada liikumatus ja eelkõige käte sama asend igas rõivakihis? Naiivselt arvasime, et selle probleemi lahendab umbes 180 cm pikkune renditud modellimõõtu nukk. Teoorias on võimalik tema käsi-jalgu igas suunas, st meile sobivalt, väänata. Ent seda vaid teoorias. Lisaks teoreetilisele väänatavusele ei meenuta mannekeen päris (loe: anatoomilist) inimest. Tal on tavatult pikk ja peenike kael ning olematu pea, rääkimata tema üleloomulikult pikkadest jalgadest. Kui mannekeeni 60 cm piha saame käepäraste vahenditega – vatiin ja kleeplint – proportsiooni ajada, siis käte ja jalgade pikkus muutub problemaatiliseks, kuna rõivakomplekt on tehtud Kukruse naise mõõte arvestades. See tähendab, et muidu umbes 1,6 meetrise naisterahva rõivad tuleb nüüd ülle tõmmata 1,8 meetrisele naisele. Valearvestus!

Siiski, sikutame rõivad mannekeenile selga, vääname tema käed teoreetiliselt meile sobivasse asendisse. Liikumatus näikse olevat tagatud. Ent pärast paari pildistamisringi loobume esialgsest kavast ja pakime mannekeeni kokku. Me ei taha saada „rahvarõivais“ robotit.

Mannekeeni rõivastamine. Juhime tähelepanu teoreetiliselt igasse asendisse painduvatele kätele.

Mari, kes oma 163 sentimeetriga sobib rekonstrueeritud rõivakomplekti kui valatult, riietub nüüd Jaana abiga ja võtab modellitöö üle. Soovitud tulemuse saamiseks tuleb olla liikumatult. Surnult. Põrandal. Pikali, ja nii ikka mitu tundi. Ei ole kerge see modelliamet. Ilmselt oleks professionaali kasutamine kohasemgi olnud. Paraku sai siin saatuslikuks tõsiasi, et tegime sellist pildistamist esimest korda. Lähtusime teooriast. Praktikas kukkus välja teisiti.

Tööprotsessi algus: Mari täisrõivais. Jaana sätib.

Lõppmäng: Mari alussärgi ja pearätiga, mille sättimise Jaana just lõpetas.

Teooriat eirates saime siiski ootamatult hea tulemuse. Hembo on rahul! Tõe huvides tuleb nentida, et mõne objekti tõsiteaduslikuks dokumenteerimiseks „liikumatu“ modelli kasutamine ei sobi. Viimast vaatamata tõsiasjale, et tarkvara, mis hiljem tehtud 500 fotot analüüsib, on piisavalt nutikas eiramaks piksleid, kus liikumine ehk viga liiga suur on.

Kukruse naise rõivakomplekt.

Lähikaader: Kukruse naise rikkalikult ehitud rinnaesine.

Lõpp-produkt „purgis“.

Rõivastuse pildistamise eelduseks on otse loomulikult esemed ise. Neid aga poest ei osta. Järelikult tuleb kõik ise teha või õigemini – lasta meistritel teha. Kogu komplekti valmimiseni, ideest teostuseni, kulus mitmete inimeste koostöös enam kui aasta.

Kontseptsioon – Riina Rammo, Jaana Ratas, Mari Tõrv;
Tekstiilid – Astri Kaljus;
Rõivaste pronksspiraalkaunistused – Jaana Ratas;
Ehted, vöö ja vöö küljes rippuvad esemed – Indrek Jets, Edvards Puciriuss, Jaana Ratas;
Tööriistad – Edvards Puciriuss;
Klaashelmed – Laura Šmideberga;
Nahkjalatsid – Jaak Mäll.

Müts maha nende imeliste meistrite ees!

——————————————————

[1] Hembo on arheoloog, kes on pühendunud kultuuripärandi digitaalse dokumenteerimise, analüüsimise ning esitamise tehnoloogiatele. Ta töötab mittetulundusettevõttes Archaeovision R&D ning osaleb Southamptoni ülikooli juures Archaeological Computing Research Group’i töös.

[2] Jaana on kunstnik ja käsitööline, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia, õppinud lisaks arheoloogilise tekstiili konserveerimist ja töötanud viimased 20 aastat koos arheoloogidega. Tema erihuviks tekstiili ja rõivastuse ajalugu.

Loe ka varasemat blogipostitust arheoloogilisest uurimisloost: Saame tuttavaks ehk kes on Kukruse memm