Siret Saar, koguhoidja

Paar kuud tagasi annetati ERMile huvitav matkapäevik 1922. aastast, kingituse tegijaks päeviku autori poeg. Reisipäeviku pidajaks oli Johannes Voist (sünd 04.03.1904), kes 1922. a lõpetas Tartu Õhtureaalgümnaasiumi, tegemist ongi koolilõpumatkaga, kus osalesid nii õpilased kui ka õpetajad, näiteks võttis matkast osa tollal 26-aastane koolidirektor Ants Käsebier (Käspre), kes on reisikirjeldustes üks värvikamaid tegelasi.

Kuuepäevane matk algas 5. juunil Tartust aurulaevaga Endel suunaga Võrtsjärvele, sealt edasi Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaale. Liigeldi laevaga, rongiga, jalgsi; ööbiti taludes, tuttavate juures.

Võrdluses tänapäevaga tuleb sisse suur kontrast – 18-aastane Johannes Voist on varasemalt ainult kolmel korral kodulinnast Tartust välja saanud.

Juba ammu, ammu olin ma tahtnud pääseda kuhugile tundmata kodumaa nurkadesse, ükskõik missugusel teel – kui ainult saaks aga minna. /—/

Vahepääl oli võimalus olnud saada kaugemale Tartust, nagu näit. 1918 a. suvel Kärevere metskonda, järgmisel aastal, ainult üheks päevaks, Põltsamaale – hobusega – ja siis pikem reis Lätimaale.

Oiul – laevalt maha tulekul. 5.06.1922.

Esimesel koosolekul laeval pandi paika kaks olulist reeglit: üksteist ei teietata (trahv eksimuse eest 5 marka) ning vandesõnu pruukida ei tohi (trahv 10 marka). Kõigile anti ka lühendatud hüüdnimed ja nii tegutsevadki päeviku lehekülgedel Augustite ja Magdade asemel Ats, No, Ko, Kutt, Milly, Sally, Ally ning Elly.

Päevik on ladusa stiiliga, alguses ehk isegi vesipruulilikult pateetiline ning romantiline, tegevuse kulgedes muutub aga napimaks, täpsemaks, seisukohti võtvaks ja ka negatiivseid emotsioone (väsimus, hõõrdunud jalad, virisevad naiskaaslased) kirjeldavaks.

Läbi päeviku tõuseb esile rousseaulik „Tagasi loodusesse!“ meeleolu – nauditakse inimtühje paiku, puutumata loodust, ülistatakse lihtsust ja loomulikkust. Väga palju „pahandamist“ on teemal inimene segab loodusesse vahele – nt käsipuud, trepid küngastel jne.

Ka ei olnud tulemas kedagi võerast, et oleks pidanud häbi tundma enese ülikonna üle. – Ei! Täitsa vabadena, täitsa looduselastena olime meie metsas – murul, niidul, jõel. Nüüd võisime täiel mõõdul tunda, et on tõesti looduses ilus olla, siis kui on hele päikse paiste, siis kui oled, kui vähemalt tunned ennast vabana! – Ah, see oli õnnis päev!!

Kohati aga mõjus see ka naljakalt poseerivana – nädalase matka järel tuntakse end nii vaba ja tsiviliseerimata looduslapsena, et sellega kaasneb ka mõningane kaasinimeste halvustamine ja lahterdamine. Nimelt tekib neil rongis konflikt kaasreisijatega, kes nõudsid tuuletõmbuse tõttu akna sulgemist.

Olime harjunud looduses viibida – ning olime juba unustanud tülid peaaegu – mis inimeste hulgas elades wõiwad tekkida, – ja nii oli meile see tüli nende Pärnu „sakstega“ ka ootamata tulnud.

Inimsuhete kirjeldusi ja selleteemalisi mõtisklusi on põnev lugeda, kohati meenutab Voisti stiil Jerome K. Jerome’i huumorit, kuid erinevalt viimasest puudub päevikus soe huumor enda aadressil. Tuleb ette toredaid nooruslikke mustvalgeid seisukohavõtte inimeste (eriti naiste) olemuse kohta.

Tuju oli hää – juba esiteks muljed ülihääd Paidest ja teiseks tegi ka küllalt lõbu meie „naiste“ wihastamine ja nende üldine ülespidamise wiis. Nagu wihased kassid turtsusid nad – kui nendega midagi rääkisime. Teel tuli avalikuks, et viha põhjuseks olnud nimelt järgmine asjaolu: Ats oma muude „mõtlematta tegude“ seas kutsus weel korralikult riides olevad Paide preilid meie „jämedatest inimestest koosnevasse peenesse seltskonda.“ Ekskursandid – turistid – kes juba nädal aega maad mööda ümber hulkunud on, näevad kaunis metsikud välja; a Millil tasku peegel kaasas oli, siis tarvitasid seda ka naised õige rohkesti ning selle tõttu teadsid nad ülihästi oma välimuse seisukorda. Paide preilid aga – kui kohalikud elanikud olid pühapäeva kohaselt riietunud – teisel isegi lakk-kingad jalas – selletõttu nende välimus palju kenam. Et ka meie ekskursantidel-daamidel oma korralik tualett olemas ja ka lakk-kingad – kuid – kodus ja nii ei kannatanud nad muidugi konkurentsi välja – mida küll olemaski es oli – waid arwasiwad õigema olevad putkama pista ja nii kaugele hoida. /-/ Nüüd oli lahing käimas – tembeldati kõik mehed „nõrga“ karakterlisteks, kes iga naisterahvast “wahiwad“ küll „binokliga ja ilma“.

Paide „müürid“ 11.06.1922

Kirjutaja naudib ilmselgelt kohtumisi erinevate inimestega (mustlased, pulmalised, Sindi vabriku direktor, purjus talumees jne) ning kontraste ja teravusi – palju leiab kirjeldusi inimese ameti ja hetkeriietuse vastuolust (nt reisil kaasas olnud noor koolidirektor on lühikestes pükstes ja katkistes sandaalides, kui ta kohtub Sindi vabriku direktoriga, kes on eakas ülikonnas härrasmees).

Viljandimaal jõutakse tallu, kus kuulu järgi elab 4 peretütart. Lootuse asemel kauneid peretütreid näha, saadakse hoopis kehva toitu, mille eest veel rahagi nõutakse.

Kuulu järele pidi talus olema neli tütart, meid wastuwõtmas oli aga üks ainukene ja seegi kaunis „wana neiu“. /—/

Ko sai aga peretütre kätte – küsis tollelt ja tüki ajapärast oligi söök laual. Toiduks oli leib – hapu ja rõõsk piim ja wõi – napilt antud, wesine pealegi. Sõime ära ja peale söögi küsib Ko arwet – mille peale peretütar vastab, et see 100 marka on, s.o 10 marka inimese pealt, sest olime toll aal üheksakesi, kuid tehti ümmargune summa = 100 marka. Summa es ole suur – kuid äratas meis imestust – oleme Mulgi maal ja korraga küsitakse raha.

„Vihmavarjus metsas“ 08.05.1922

Tänapäeval, mil piirid on avatud, on peale kasvanud nn maailmakodanike põlvkond. Rännuvõimaluste avardumine on kaasa toonud ka tõelise reisikirjanduse buumi (alates „Minu …“- sarja raamatutega ja lõpetades ajalehtede reisi-eri vahelehtedega). Reisilugude austajatel soovitan kindlasti ERMi raamatukogus kõnealuse päevikuga tutvuda.