Karin Leivategija, ERMi teadur-kuraator
Taasiseseisvunud Eesti linnades ja väiksemates asulates hakkas vargsi pead tõstma senitundmatu, elektroonilisel tantsumuusikal põhinev globaalne subkultuur. Muusikahuvilised noored ootasid, kassettmakk lindistusvalmis, BBCst ja Radiomafiast John Peeli muusikasaateid ning MTV öiseid alternatiivmuusika programme. Sellised stiilid nagu house ja tekno erinesid kommertskanalites mängitust ning tõid kokku noori, kellest kujunesid kohaliku underground klubikultuuri tegijad ja arendajad.
Enda lindistatud kassetid muusikat täis, hakati neid huvilistele mängima. 31. augustil 1991, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist, toimus Tallinnas Kodulinna majas Raul Saaremetsa ja Aivar Tõnso eestvedamisel esimene underground-tantsupidu. Esialgu olid sellised peod väikese tutvuskonna ise tehtud nišiüritused. Noored kogusid ja vahetasid muusikat, jagasid omavahel teadmisi ja helitehnikat, üürisid ruumid, kujundasid ja printisid flaierid ning mängisid kohale tulnud inimestele muusikat.
Helitehnika oli enamasti uuskasutatud – vanad asjad said seeläbi uue eesmärgi ja väärtuse. Sellist nutikat uuskasutust sümboliseerib ümber ehitatud kassetimängija Karpatõ 205-1, millele tuli lisada DJ töös vajalik muusika tempo reguleerimise võimekus.
Ümber ehitatud kassettmakk Karpatõ 205-1. Foto: Anu Ansu/ERM
Maki ehitas Kilingi-Nõmme elektroonik kohalike DJ-de näpunäidete järgi ümber. Kuna iga maki mootori sees on auk, mille kaudu saab kruvikeerajaga reguleerida muusika esitamise kiirust, siis otsustati kruvikeeraja kasutamise asemel lasta püsiv varras läbi makikorpuse välja tuua. Selle otsa joodeti pleksiklaasist ratas. Nii sai ratta abil hoida rütmi, et kaks lugu omavahel sujuvalt kokku miksida, samal ajal sai vanast sidejaamast hangitud linna valjuhääldite helipuldi pealt kanaleid vahetada.
Ka öiste tantsupidude toimumispaigad olid sageli vana funktsiooni minetanud kasutuseta ruumid, millele noored tol ajal üsna kerge vaevaga ligipääsu said, kuid mis vajasid ühtelugu põhjalikku turgutust. Kilingi-Nõmmes oli üks esimesi selliseid peokohti endine lasketiir, mille ahju tuli enne üritust mitu päeva kütta, et rõskus ja hallitus kontrolli alla saada. Tartu populaarne alternatiivmuusika klubi Illusioon asus vana ja väsinud kino fuajees ning vahel tuli peo alguses muusika vaiksemalt mängima panna, kuna parasjagu oli viimane kinoseanss veel käimas. Klubi Varjend asus aga nõukogude aegses varjendis. Tallinnas leidsid kasutuse Vanalinna pimedad ja madalate võlvlagedega keldrid, mida kasutati muidu enamasti kola hoidmiseks.
Hoolimata korraliku tehnika nappusest ja linnakeskkonna armetust seisust suunas selline ise tehtud öine tantsukultuur noori kasutama rangetest regulatsioonidest vabanenud öise linnaruumi võimalusi. Olemasolevad napid vahendid kohandati loominguliselt enda vajadustele ümber. Nõukogude võimu ideoloogilise kontrolli alt pääsenuna rajati enda tähenduste, normide ja väärtustega muusika kuulamise ja vaba aja veetmise keskkonnad.
Kilingi-Nõmme underground tantsupeo flaier aastast 1995. Erakogu.
Artikkel ilmus ajalehe “Postimees” arvamusrubriigis.
