Anu Kannike, ERMi vanemteadur
Kolmkümmend aastat tagasi hakkasid Eestis pikki aastaid üsna ühetaolisena püsinud koduköögid tasapisi uuenema. Euroremondini jõuti küll alles 1990. aastate keskel, kuid lääneliku kodutehnika ”esimeste pääsukestena” ilmusid peredesse mikrolaineahjud, rösterid ja kohvimasinad. 1966. aastal sündinud naine kirjeldas ERMile saadetud meenutustes esmatutvust välismaalt toodud kohvimasinaga 1990. aastal:
„Esimest korda kasutasime seda mehe sünnipäeval. Kui kohv valmis sai, hakkas masin koledasti susisema, nii et lülitasime selle kähku välja. Teadmine, et kohvi võibki plaadile sooja jätta, tuli mõnevõrra hiljem. Tundus, et kohv tuleb lahjem, kui tavalisel viisil keetes. Samuti üllatas, et kohv ei olegi keevkuum. Vanemad sugulased arvasid, et kohvipaksu annab veelkord läbi keeta. Head kohvi polnud ju sel ajal saada. Proovisin, aga mingit tulemust ei olnud.”
Sellised väikesed tõrked uudisasjadega kohanemisel on argiajaloos tavalised – võrdluseks võib tuua mitmeid lugusid eesti lihtrahva esmastest kokkupuudetest kohviubadega sadakond aastat varem. Mõnedki perenaised keetnud tundide kaupa jahvatamata ube katlas ja pidanud kibeda lurri siis pettunult minema viskama. Korralikku kohvi õpiti tegema ja hindama ajapikku.
1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul tuli toime tulla kohvipuudusega, mõnda aega oli saada ainult rohelisi kohviube, mida pidi ise kodus röstima. Pärast krooni tulekut oli kvaliteetkohvi vabalt saada ja müügile jõudis Soome vaakumpakendis jahvatatud kohv. Seegi tekitas vahel nõutust, näiteks Võrus oli üks perenaine naabrile kurtnud, et Soome kohvipakid on väga kõvad, järelikult vanaks läinud ja kuivanud. 1993 avati Sauel Pauligi kohvitehas ja peagi sai uudsest ning eksootilisest argine. Joodi aga ikka tavalist või koorega musta kohvi, mitmesugused erikohvid latest espressoni said meie kohvikumenüüdes tavaliseks märksa hiljem.
Nõukogude Eestis oli mujal maailmas populaarne toiduainete külmutatult säilitamine võimatu. 1960. aastail kättesaadavaks saanud külmkappidel sügavkülma osa kas puudus või oli selleks vaid tilluke kambrike, kuhu mahtus heal juhul mõni jäätis või lihatükk. Alles 1974 töötati Nõukogude Liidus Lääne eeskujusid kopeerides välja suurema sügavkülmaosaga külmkapp Oka-Uš, kuid Eesti kaubandusvõrku jõudis neid 1980. aastate teise pooleni vähe. Esimestes sügavkülmikutes hoiti pigem defitisiitset liha, sest puudus veel harjumus marju toorelt säilitada ja kasutada.
1990. aastate algul hakati Eestisse tooma kasutatud Skandinaavia köögitehnikat ja paljude perede esimene sügavkülmik pärineski taaskasutuspoest. Mõni aeg hiljem võimaldas elatustaseme tõus osta juba uusi kappe, tasapisi laienes ka külmutatud kiirtoitude valik.
Sügavkülmiku tulek tähendas uusi mugavusi toidu säilitamisel, aga ka paranenud toiduhügieeni paranemist ja muutusi toidu varumise ning tarbimise mustrites. Kadus vajadus alatihti poes käia, samuti vähenes surve varuda keldrisse kümneid või isegi sadu hoidisepurke. Kodus sai ka argitoitu nüüd suuremas koguses ette keeta ja lapsed seda kiirelt – samuti uudsetes mikrolaineahjudes – ise soojendada. Ühelt poolt vabastas see seni toidu valmistamisele kulunud tunnid vaba aja veetmiseks. Samas hakkas vähenema pere ühiste einete osatähtsus – igaüks sai kerge vaevaga haarata meelepärase toidupala endale sobival hetkel. 1990. aastate algupoole elulaad oli kiire ja tormakas – tuli ehitada üles oma riik, oma ärid ja oma karjäär. Samasugust kiirust hinnati toidu tarbimisel ja valmistamisel ning uued kodumasinad seda kõike ka võimaldasid.
1990. aastatel Hobby Halli kataloogist Räpina peresse tellitud kohvimasin maksis 250 krooni. ERM A 1031:99/1-2
Artikkel ilmus ajalehe “Postimees” arvamusrubriigis.
