Silli Peedosk, ERMi konservaator; Eve Keedus, ERMi konserveerimisosakonna juhataja.
Koos ERMi loomisega 1909. aastal sai alguse ka muuseumi kunstikogu, mida täiendati kuni 1940. aastani samaaegselt etnograafilise ainese kogumisega. Eriti jõudsalt kasvas kunstikogu aastatel 1939–1940, kui Eestist lahkuvad baltisakslased jätsid muuseumile kokku ligi 600 teost, põhiliselt maale ja graafikat. Kahjuks jaotati hinnalisem osa kunstikogust 1940.–50. aastatel kahe muuseumi, Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi ja Tartu Riikliku Kunstimuuseumi vahel laiali.
Sellele vaatamata pole kunstikogu tähtsus ERMis kahanenud. See täidab eeskätt etnoloogia illustreerija rolli ning sisaldab peamiselt Tartut ja linna ümbruskonna mõisaid kujutavaid graafilisi lehti, jooniseid ja akvarelle, samuti rahvarõivaid ning inimeste eluolu kujutavaid töid. Kogus on peaaegu 1200 paberalusel teost. See täieneb küll juhuslikult, eelkõige muuseumile tähtpäevadeks kingitud ja suuremate isikukogudega laekuvate kunstiteostega, aga see ei tee kogu sugugi vähem huvitavaks ning aeg-ajalt satub siia ka tõeliselt huvitavaid töid.
ERMi kunstikogu korrastamine kerkis päevakorda seoses uude majja kolimisega 2016. aastal. Avaramad hoiu- ja töötingimused võimaldasid kunstikogu läbi vaadata ning terviklikult korrastada. Teosed vajasid ka arhiivipüsivaid ümbriseid, mis vastaksid tänapäeva säilitusnõuetele. Selleks et saada korralik pilt, mis seisus kunstikogu täpsemalt on ja milliseid töid teha tuleb, viisime 2018. aastal läbi põhjaliku uuringu. Esmalt vaatasime üle graafika, joonistused, akvarellid ja muud paberil kunstiteosed. Seejärel panime kirja teoste mõõtmed, füüsilise seisundi, kahjustused ning määratlesime, kuidas üks või teine teos peaks edaspidi pakendatud olema. Selle põhjal panime paika ümbriste mõõdud, stiili ja koguse ning alustasime materjali tellimisega. Samuti tekkis nii hea ettekujutus konserveerimistööde mahust.
Põhiline probleem oli teoste määrdumus – paljud neist olid kaetud tolmu ja kohati isegi tahmaga. Lisaks esines suuremaid-väiksemaid rebendeid, paberikadu ja plekke. Mõnelgi tööl oli näha veekahjustuse jälgi, samuti varasemaid parandusi paikade näol, mis olid nii materjali kui ka liimi suhtes sobimatud. Koguhoidja oli juba varem välja toonud kümmekond eriti halvas seisukorras olevat teost, mille konserveerimisega otsustasime alustada esimeses järjekorras.
Rahul ei saanud olla ka säilituskarpide ja -mappidega, mis ei vastanud nendesse paigutatud teoste formaadile – paljud neist olid karbis segamini ning lahtised vahelehed olid paigast nihkunud, kortsus ja määrdunud. Samuti oli suur osa mappe valmistatud säilitamiseks ebasobivatest happelisest papist või kartongist.
ERMi kunstikogu karbis enne konserveerimist. Foto: Eve Keedus
ERMi kunstikogu ümbristega enne konserveerimist. Foto: Eve Keedus
Paljude kahjustuste juures võiks kasutada geele, mis konserveerimises laialt levinud. Paberi puhul on geelid sobilikud ennekõike siis, kui on vaja märgtöötlust, kuid delikaatne materjal ei luba rohke vee kasutamist. Kuna Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas restaureerimissuuna diplomand Kristiina Moosel otsis parajasti lõputöö jaoks teemat, pakkusime talle võimalust välja töötada geelide kasutamise metoodika ERMi kunstikogu jaoks. Kristiinale tundus teema huvitav olevat. Ta alustas geelide uurimisega ja valis selle alusel välja sobivaimad variandid kunstikogu jaoks. Põhiliselt leidsid geelid kasutamist paberil esinevate voolujoonte töötlemisel, samuti lihtsustasid need vanade paikade ja liimijääkide eemaldamist. Lähemalt võib seda kõike vaadata 2019. aasta mais tehtud kogude osakonna videoblogist: https://blog.erm.ee/?p=12625.
Konserveerimise järel sai iga töö uue säilitusümbrise. Joonistused, pastellid ja teised tundliku pinnaga tööd paigutasime kõigepealt paspartuudesse, et vähendada nende pinna vahetut kokkupuudet ümbrismaterjalidega. Seejärel asetasime tööd siidipaberi vahele ning spetsiaalselt formaadi järgi valmistatud neliklappümbristesse. Sõltuvalt töö mõõtudest ja vormistusest said ümbristeks eri paksuses arhiivpüsivaid pabereid ja kartonge. Kõige paksemast kartongist mapid leidsid kasutamist ennekõike suureformaadiliste objektide puhul ja nõnda pakendatult läksid need ka hoidlasse. Õhemate ümbristega tööd koondasime omakorda lainepapist valmistatud karpidesse, arvestades, et ühes karbis oleksid võimalikult sarnase formaadiga objektid. Kõik ümbrised, mapid ja karbid valmistasime tellitud materjalist ise. Uued kogunumbrid ja asukohainfo kandsime tabelisse ja edastasime koguhoidjale, kes tegi MuISis vajalikud parandused.
ERMi kunstikogu ümbristega karbis pärast konserveerimist. Foto: Eve Keedus
ERMi kunstikogu sahtlis pärast konserveerimist. Foto: Eve Keedus
1990 aastate keskel ERMi kunstikogusse jõudnud ligi 500 Karin Gabby Matthiessen-Barritschi moejoonise korrastamine ja pakendamine võttis eriti palju aega. Eri formaadis paberitel olevad joonistused olid tugevasti määrdunud ja rohkete pisirebenditega. Joonistuste säilitamise puhul tuleb hoolt kanda, et need oleksid eraldatud, sest üksteise vastu hõõrdudes võivad värvid laiali minna. Samuti oli vaja tööd pakendada nii, et edaspidi oleks lihtne näha, missuguse joonisega on tegemist – nii kasutasime siidipaberiga katmise asemel pärgamentpaberist volditud ümbriseid. Pärgamentpaber on tunduvalt tugevam, samas aga hea läbipaistvusega. Ümbristes joonised asetasime seejärel pakkidena uutesse säilituskarpidesse. Moejooniste korrastamisel olid suureks abiks praktikandid Jürgen Strohm ja Marleen Adama.
ERMi kunstikogu moejoonised, enne konserveerimist. Foto: Eve Keedus
ERMi kunstikogu moejoonised, pärast konserveerimist. Foto: Eve Keedus.
Kunstikogu korrastamine võttis koos seisundiuuringuga aega üle kahe aasta. Viimaste töödena jäid 2021. aastasse kaks Louis Höflingeri suureformaadilist pappalusel fotolitot.
