Anu Kannike, ERMi vanemteadur
Kolmkümmend aastat tagasi iseloomustasid eestlaste toidukultuuri veel nõukogudeaegsed tarbimis- ja maitsemustrid, kuid tunda oli esimesi suure murrangu märke. 1992. aasta rahareformini kestnud tühjade poelettide ja talongide ajastu asendus tärkavale turumajandusele iseloomuliku kauba- ja reklaamiküllusega. 1990.-91. aastal oli kohalike valuutapoodide riiulitel juba arvukaid importtoidukaupu, muuhulgas püüdsid pilku ahvatlevates värvilistes pakendites jogurtid ja müslid ning magusad hommikuhelbed.
Eestis olid populaarsed Saksa firma Zott jogurtid, mis säilisid toatemperatuuril kuni 3 kuud. Pilt on pärit 15.01.1993 Eesti Ekspressis ilmunud reklaamist. Foto autor: Ago Raudsepp/Rahvusraamatukogu.
Näiteks 1992. aasta kevadel maksis liitrine Soome jogurtipakk Tallinna Lembitu tänaval asunud ”Siili äris” 12 Soome marka, valikus oli 3-4 sorti maiust. Aasta hiljem toodeti jogurtit juba ka kodumaal, Tallinna Piimatoodete Kombinaadi sama suur jogurtipaki eest tuli tollal välja käia ligi 4 krooni. Esialgu oli lettidel siiski rohkem importjogurteid, eriti Soome Valio ja Saksa Fruttise ning Zotti firmade toodangut. 1990. aastate keskpaigaks oli kodumaiste jogurtite valik juba lai ja kvaliteet pälvinud klientide usalduse. Veel rublaajal, 1991. aastal, lisandus Leiburi tootevalikusse Tallinna müsli, mis sisaldas peenestatud kaerahelbeid, nisukliisid, maisipulki, rosinaid, õunu ja porgandit. Meedias jagati rahvale soovitusi segada seda kisselli, hapupiima või keefiri, kohupiima ning marjadega. 1993 avaldati müsliteemaline kokaraamat, kus õpetati seda ka kodusel teel valmistama.
Valuutapood Siili äri. Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Tasapisi hakkasid need uued tooted eestlaste hommikulaualt tõrjuma seal seni domineerinud võileibu, putrusid ja praemune. Paar aastat kestis siiski uudistamise ja kohanemise aeg. Näiteks ERMile saadetud meenutustes kirjeldas endine õpetaja Helju oma esmatutvust müsliga 1992 tehtud välisreisil: „…meid vastu võttev organisatsioon pakkus meile hommikusööki. Laud oli kaetud piima-, keefiri- ja jogurtipakkidega, aga ka mitmesuguste helveste ja krõbinapakkidega. Me ei teadnud veel, mis kraam see müsli on. Laual olid supitaldrikud, aga me ei teadnud, mida sinna panna või valada. Rootsi naine, meie vastuvõtja, nägi meie kohmetust, tegi lahti müslisegu paki, puistas osa sellest taldrikusse ja käskis piima või keefiri peale valada ja läbi segada. Moosipurk oli ka laual ja sealt võis magusat juurde lisada. Nii lihtne see oligi, aga mulle oli müsli maitse üsna võõras, tegelikult see ei maitsenud mulle, aga oma portsjoni sõin ma ära… Müsli oli tookord meile esimene läheneva uue aja kuulutaja.”
1990. aastate jooksul hakkas söömine muutuma lihtsast kõhutäitmisest elustiili osaks: nii rõhutasid ka uute toitude reklaamid maitse kõrval järjest enam tervislikkust. Jogurtit tutvustati lausa kui imetoitu, mis ”annab noortele energiat, kosutab haigeid ja aitab vanuritel eaga kaasnevatest vaevustest üle saada.” Samu argumente kasutati müsli puhul, mis oma algsel kujul tõepoolest oligi ravitoit: 20. sajandi algul serveeris seda esmakordselt oma patsientidele šveitsi arst Maximilian Bircher-Benner. Ei läinudki aga palju aega mööda, kui ilmnes, et nii mõnedki uudsed hommikusöögid on ikkagi parajad suhkru- ja sälitusainepommid. Teadlikumad toitujad hakkasid hoopis taasavastama kodumaist toidupärandit, näiteks vana head kama hapupiimaga.
Artikkel ilmus ajalehe “Postimees” arvamusrubriigis.
