Terje Anepaio, teadur-kuraator
Mehetegude aeg
Vabadus tuli Eestile veretult, kuid see tõi kaasa kohustuse vabadust kaitsta. Nüüd oli vaja kaitsta oma ruumi: kodu, kodutänavat, koduküla ja riiki. Rahvaalgatuse korras taastati 1990. aastal Kaitseliit ja tekkis uus vabatahtlik organisatsioon Eesti Kodukaitse. Riik asus looma kaitseväge, piirivalvet, politseid.
Esimesena taassündis piirivalve, mis sai 1990. aasta sügisel alguse meie majanduspiiri kaitseteenistuse loomisest. Samal ajal, kui kolhoosid-sovhoosid ja ettevõtted lagunesid, leidsid paljud mehed uue tegevusvälja, töö piirivalves. Eesti omariikluse saavutamise lootuses asus umbes 10 000 vabatahtlikku kaitsma Eesti piirijoont. Piirivalve rajajate kogenematust, kehva varustust ja relvastust kompenseeris kõrge motivatsioon. Mehed tulid piirile laulva revolutsiooni vaimus, küsimata palganumbreid või tärnikesi pagunitel. 1994. aasta suveks oli paigas piirivalve põhistruktuur ja kümnendi lõpuks oli sündinud euroopalik usaldusväärne institutsioon.
Piiripunkti foto on tehtud ERMi 90-ndate näitusel „Ise tehtud Eesti“, mis oli avatud 4. oktoobrist 2018 kuni 20. oktoobrini 2019 ERMi vahetuvate näituste saalis. Foto autor: Arp Karm.
Ühiskonnas levis taas arusaam, et relvakandmine on vaba mehe tunnus. Tunduvalt aeglasemalt kujunes välja teadmine, et relv nõuab ju austust ja oskusi. Aastakümneid olid relvad Nõukogude riigi monopol, aga 1994. aastaks oli registreeritud juba 30 000 eraisikust relvaomanikku.
1990. aastad tähistavad mõneski mõttes hundiseaduste aega. „Kui sa üldse mingi mees tahtsid olla, siis sul pidi relv olema,“ arvati.
Kumminuiade aegu
31. oktoobril 1990 välja antud valitsuse korraldus nr 315-k kohustas ministeeriume kindlustama majanduspiiri kontrollpunktid telefoni- ja raadioside, elektri, kumminuiade, normatiivaktidega jms.
Piirikaitse algusaegadel olid kumminuiad esimesed ja sageli ka ainsad relvad, mida sai meestele piirile kaasa anda. Neidki ei jagunud kõigile. Noormees, kes läks 1991. aasta sügisel esimese ametliku kutsumisega Eesti ajateenistusse majanduspiirile, on meenutanud, et kõik piirikaitsjad said kätte kumminuia ja tulirelvi nägid nad ainult mõnel korral. Kumminui kaasas, käisid nad igapäevast teenistuskohustust täitmas. (Postimees, Riigikaitse 20. juuni 2014)
Kolm-neli nuia Luhamaale
Eesti Põllumajandusakadeemia tudeng Heiki Suomalainen (1971) läbis kursuse „Eesti piir I“ ja alustas piiriinspektorina esimeste piirikaitsjate seas Luhamaa loodavas piiripunktis 25. oktoobril 1990. Kaitseliidu Tartu malevkonda kuulunud Heiki on meenutanud: „Ütlesin tollasele Tartu maleva pealikule Meelis Särele, et võtaksin Tartu malevkonnale tellitud kumminuiadest mõned piirile kaasa, sest meil relvi ei olnud. Meelis ütles, et võta ja vii piirile! Võtsingi siis kolm või neli nuia ja viisin Luhamaale.“
Majanduspiiri kaitsja kumminui. See kumminui on taasiseseisvunud Eesti esimesel piirivalvuril Heiki Suomalaisel tänaseni kodus tallel. Foto autor: Berta Jänes.
Jaanus lõpetas 1990. aasta kevadel keskkooli, varjas end, et mitte minna Nõukogude armeesse, astus siis 1991. aasta aprillis sõjaväekohustuse täitmiseks Eesti Piirikaitsesse ning sai piirkaitsja koolituse Remniku väljaõppekeskuse teises lennus. Ta meenutas: „Väljaõppest on meeles, et saime palju marssida, füüsilist trenni, enesekaitsetunde, metsas kaevikuid kaevada. Kordamööda valvasime ka Remniku väljaõppelaagrit. Meie relvadeks olid kumminuiad, püssidest ja muust sellisest ei teadnud me midagi. [—] Augustis 1991, kui sündmused Tallinnas ärevaks muutusid, viidi värsked piirikaitsjad otse piirikaitsjate suvepäevadelt Pärnumaalt Tallinna.“ Jaanus sattus väravavalvesse tele- ja raadiomaja juurde, kus relvadeks olid kumminuiad.“ (Villem Kelgo: Eesti Kodukaitse Järva maleva lugu, 2017)
Polümeeri kumminuiad
Eesti (majandus) piiri rajamine ja varustamine käis paljus ettevõtete toel. Üks neist oli tootmiskoondis Polümeer, kust Eesti Kodukaitse tellis 1990. aastal kumminuiad piirikaitsjate tarbeks. Ka piirivalvurite Remniku õppekeskuse kursantidele ja ajateenijatele ei antud mingeid muid relvi. Toomas (1958): „Remniku kursantidel oli kumminui lihtsalt vöö vahele torgatud või nöörijupiga vöö külge kinnitatud või rippus nööriga randme küljes.“
Nui istme all
Turbulentsetel 1990. aastatel kandsid paljud kõikvõimalikke relvi ja enesekaitsevahendeid kaasas. See ise tehtud kumminui oli peidetud sõiduauto juhiistme alla ning konfiskeeriti piiril. Piirikaitsja Heiki (1971): „Me võtsime ebaseaduslikke relvi pidevalt ära, küll kumminuiasid, tulirelvi, gaasiballoone, külmrelvi.“
Isevalmistatud kumminui. Eesti Rahva Muuseumi kogu. ERMile annetas Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts. Foto autor: Berta Jänes
Relvakauplustest sai osta ka lööginuiasid
1990. aastate esimesel poolel olid Eesti äsja loodud relvakauplustes legaalselt müügil nn lööginuiad. Neid toodi siia Tšehhist. Tartus relvaäriga tegelenud mees (1967) on öelnud: „Me tõime neid mitte nüüd sadadega, aga ikkagi märkimisväärselt palju.“ Tänapäeval on lööginuia omamine eriloata keelatud.
Olukorrast piiril 1990–1991. Esimeste piiripunktide raportid Eesti Kodukaitse piiriteenistuse staapi. Väljavõte Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi arhiivi dokumendist, Põlvamaa, Piusa sild, ülem Tõnis Asson (4.12.1990)
Kontrollpunkti seisund. Praeguse momendi seisuga on kontrollpunktis 4 soojakut. Neist 3 soojakut on „Metallisti“ toodang. Neid võib iseloomustada kui Eesti NSV internatsionaalset abi Eesti Vabariigile. Äärmiselt kehvasti valmistatud toodang. 1 soojak on Räpina NMM poolt. Küllaltki kena ja mugav, seega inimsõbralik ja 2 soojakut tuleb juurde. Tolliametnikele pole maja veel püstitatud.
Liiklusmärgid on välja pandud – kiiruse piirangud ja tolli tähistusega märgid. Tõkkepuid pole, tõkkepuude postid on maasse kaevatud küll. Siilid puuduvad.
Punktis on välisvalgustus olemas. Ühes soojakus on elekter sees, teistesse pannakse. Side puudub. (Kaabel on maa sees kohale veetud.) [—]
Üldine sanitaarseisund on puudulik. Tualette pole veel kohale toodud. Töid raskendab suurel määral täielik transpordi puudumine. Isiklik varustatus pole ka kaugeltki täiuslik. Riietus on mõneti ebapraktiline. Relvastus on puudulik – üks kumminui kogu vahetuse kohta! Puhkuse tingimused on loomise järgus, hügieeni võimalused napivõitu. Soojakutes on riiete ja jalanõude kuivatamiseks sisse ehitatud eraldi köetavad pisikesed ruumid, kui elekter sisse saab, eks siis kuivatame.
Alalises koosseisus on 4 meest. Ülem ja 3 inspektorit. Korraga on punktis 2 piiriteenistujat. Miilitsaid on tavaliselt 2. Relvastatud Makarovi püstolitega (PM) ja ühe automaadiga.
Seni on töögraafik olnud libisev, vastavalt vajadusele ja võimalustele. Tavaliselt on punkt valve all kell 08.00–18.00, kuid mõnikord ka õhtul hilja ja öösel. Korraga on tööl 2 inspektorit ja vahetus kestab 4 päeva, seejärel 4 päeva puhkust. [—]
Põhiline liiklus toimub muidugi päeval. Masinate arv ööpäevas kõigub 50–80 piirimail. Ühes tunnis tippajal sõidab 10–20 autot. Tippajad on hommikul 08.00–09.00 ja õhtul 16.00–18.00 [–] Kontrollpunktist mööda ja ümbersõidu võimalusi praeguse seisuga ei ole. Looduslik takistus Piusa jõgi on selle eest hoolt kandnud. [—]
Üldine moraal ja kohustuste täitmise tase ja tahe on täiesti olemas. [—]
Kogu piiriteenistus muutub rahva poolt lugupeetavamaks juhul, kui on tagatud kõigi vabariigist sisse-ja väljaminevate teede (ka õhu-ja veeteed) valve ja kontroll.
Tõnis Asson (Toompea valvama ja kaitsma minekust jaanuaris 1991, kaastöö portaalis Rahvalood):
Maailmas toimunud segaste aegade kiuste õnnestus sotsialismiajastult ümber lülitumise pöördumatu protsessiga liituda kohe alguses. Vehkisin plakatiga Balti ketis, esinesin sütitavate luuletustega rahvarinde miitingutel Põlvamaal ning liitusin 90-nda alguses kaitseliiduga. Kohe valiti ka erirühma pealikuks, mille koosseisu kuulusid ärksad ja hakkajad noored mehed. Sügisel vedasin enamuse nendest katsetele Toompeale kui ajalehtedes ilmunud kuulutustes otsiti eesti mehi Eesti piirile. Läbisin esimese piirikursuse, millele järgnes esimeste lepingulistena piirile minek kontrollpunti ülemana. Detsembris 1990 läksin esimeste vabatahtlike seas Remnikule, Peipsi kaldal asuvasse endisse pioneerilaagrisse, et aidata käivitada piirivalve õppekeskust.
3. jaanuari hommikusel rivistusel-lipuheiskamisel edastas Remniku õppekeskuse ülem Johan Saar organisatsiooni (majanduspiiri) juhi Andrus Ööveli palve osaleda valitsuse ja staabi valvamisel ja kaitsel. [—]
Keskuses algasid ettevalmistused kompaniisuuruse ekspeditsiooniüksuse väljasaatmiseks tõenäoliste (eeldatava) rahutuste või korratuste piirkonda. Spordi ja kehalise kasvatuse instruktor (kadunud) Lembit Ilsjan korraldas kiire rahutustevastase väljaõppe ja treeningu. Harjutasime rühmadega kuidas koondrivis masse ohjeldada. Kilpe ja kiivreid polnud, vaid kumminuiad ja küünarnukitunne. Ühed seisid rivis ja teised mängisid „mässulisi“, kes massina rivis seisjatele peale valgusid. [–]
Kuna tulisematest relvadest polnud mõtet unistada, siis revideerisime oma pigem külmrelvade kategooriasse kuuluvaid erivahendeid nagu kummist nuiad. Neidki polnud palju ja Saar andis käsu metsast jämedaid kaikaid juurde lõigata.
Artikkel on pühendatud Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäevale ning ilmus ajalehe “Postimees” arvamusrubriigis.
