Tekst: Reena Purret

Fotod: Annika Haas

Reena on näituse „Ekspositsioon romadest Eestis“ kuraator, Annika on näituse kaaskuraator ja fotograaf. Näitus valmib koostöös Valga Muuseumi, Valga Muuseumi Sõprade Seltsi, ERMi ja romade kogukonnaga ning avatakse 2013. aasta sügisel Valga Muuseumis.

Kui mulle tehti ettepanek hakata Eesti mustlastest ehk romadest näitust tegema, olin kohe õhinal nõus, sest see tundus lihtsalt nii hea mõte, et uskumatu, kuidas keegi varem selle peale pole tulnud. Tegelikult on selge, miks ei ole – mustlased on igal pool meie ümber, aga nad elavad nii omaette, et me ei märkagi neid igapäevaselt ja ei mõtle nende kultuurile, kuni miski seda meile meelde tuletab. Kuigi võiks märgata, sest mustlaskultuur on sama kirev kui nad ise ja nad on siin meiega koos juba rootsi ajast (16. saj) elanud.

Nad on eraldunud ja õppinud omaette olema, sest perekonda saab usaldada. Ja perekond on suur. Perekonda sisse pääsemine pole sugugi lihtne, mees võib ju tüdruku koju tuua, aga selleks, et see tüdruk omaks võetaks, peab ta näitama, et on valmis vääriliselt käituma. Loomulikult peab ta olema valmis ka keelt õppima, sest inimene, kes ei tunne keelt, ei saa mustlaste meelest kunagi läbinisti tunda kultuuri ja kuidas saaks ema oma lastele edasi anda kultuuri, mida ta ise läbinisti ei tunne? Nüüdseks hakkavad vanad reeglid lahtuma, noored naised võivad vabamalt riietuda ja paljud vaatavad ka kaaslast valides kaugemale, kuigi vanemate sõna on muidugi jätkuvalt väga oluline.

Aga kui inimene on juba perekonna osaks saanud, toetatakse teda alati.

Romasid intervjueerima hakkasime kahekesi. Lõuna pool mina (etnoloog) ja Tallinna piirkonnas fotograaf Annika Haas, kel on palju kogemusi vanausulistega (ka siin on kõik pildid tema tehtud). Siin-seal käisime ka koos.

Eelkõige üllatas mind see, kui sõbralikult meid igal pool vastu võeti. Eestlastel võtab kellegi ligi laskmine väga kaua aega ja võõrastega suheldakse küllaltki reserveeritult. Seetõttu arvestasime, et peame igal pool vähemalt kolm-neli korda käima, enne kui üldse mingi jutu peale saame. Ka mustlased hoiavad võõrastega distantsi, aga n-ö päris välja vihma kätte ei jäeta kedagi ja nende vaimne „esik“, kuhu võõrad kohe sisse lastakse, on tunduvalt suurem kui meil. Samuti on nad äärmiselt lahked. Ka kõige vaesemates peredes pakutakse alati teed või kohvi ja kui me oleme juhuslikult õhtusöögi ajal saabunud, surutakse ka meile taldrik sülle. Õnneks sponsoreeris Kalev meid kommide ja küpsistega, nii et tühjade kätega me kuskile minema ei pidanud, aga meie võõrustajate lahkus oli tõesti piiritu.

Väga vanade mälestusteni on muidugi raske pääseda, sest pea kõik Eesti mustlased hävitati viimase suure sõja ajal, nende vara on mööda ilma laiali kantud ja siia on liikunud uued inimesed Lätist ja Venemaalt. Siiski on veel alles mõned inimesed, kes ka sõjaaega mäletavad – ja kuna pered on suured, oskab pea igaüks rääkida loo sugulasest, kel laagrist põgeneda õnnestus.

Töö alles käib, kuid oleme juba tutvunud väga paljude toredate inimestega. Nad on eestlastega nii sarnased, kuid ometigi nii erinevad, ja on väga huvitav neid erinevusi ja sarnasusi lähemalt tundma õppida. Õnneks saame juba sügisel seda teistega jagada.