Meie, mustlased

Reena Purret, etnoloogiamagistrant, näituse „Meie, mustlased“ kuraator

nt0159Näituse avamine Valga muuseumis. Foto: Nele Tammeaid

Alles natukese aja eest kirjutasin ma sellest, kuidas mustlasnäituse tegemine edeneb. Nüüd on kaheksa kuud möödas ja näitus on mingi ime läbi tõesti valmis saanud. Vahepeal tundus küll, et mitte kuidagi ei jõua ja graafikus püsida on võimatu, eriti lõpus, kui oli vaja kogu materjal uuesti läbi vaadata, siis veel kord läbi vaadata ja siis üksmeelele jõuda, milline on kõige õigem lahendus. Mõtlesin, et kirjutan teile mitte ainult sellest, mis näitusel on (sest rändnäitus käib ikka igas suuremas linnas ära), vaid pigem sellest, miks valik just selline sai, sest pilte ja intervjuusid on kümne näituse jagu, näitust aga ainult üks.

nt0056Näituse kuraatorid Reena Purret ja Annika Haas. Foto: Nele Tammeaid

Algusest peale oli selge, et tahame eelkõige näidata seda, mis romade endi jaoks oluline on. Aga siin tekib kohe probleem, sest „roma“ tähendab ühtviisi nii lapsi kui teismelisi, täiskasvanuid ja pensionäre, jõukaid ärimehi ja vaeseid üksikemasid, suure pere päid, kes teatavad uhkelt, et nad on rikkad, sest neil on üksteist lapselast, kellega igapäevaselt suheldakse, ja inimesi, kes ütlevad, et eelistavad perega vaikselt omaette elada ega taha liiga tihedalt suguvõsaga suhelda.

avamine_valga11Näitus Valga muuseumis. Foto: Annika Haas

Nii et tuleb vaikselt otsast alustada. Naised. Mida naised tahavad? Kodu luua, nõusid pesta, põrandat pesta. Kas tänapäeval samasuguse innuga nagu vanasti? Aga mehed? Kas mehed tahavad ainult nõudepesuvahendit koju tarida või on nende soovid hoopis suuremad?

nt0135Näituse avamine Valga muuseumis. Foto: Nele Tammeaid

Romadega seoses on päris palju stereotüüpe, millele näituselt kindlasti kinnitust otsitakse. Näiteks küsimused hobuste, ennustamise, kaubitsemise, varastamise, kulla jms kohta – oli selge, et need teemad kerkivad üles ka siis, kui romad ise neist eriti ei räägi. Kuigi tegelikult nad rääkisid küll, ilma küsimatagi, sest eks nad on mitmest stereotüübist teadlikud ja näevad kõnealuses näituses võimalust oma seisukohti esile tuua. Igatahes andsime oma parima, et üldistada üht väga heterogeenset rahvust, samas liigselt üldistamata. Natuke paradoksaalselt see muidugi kõlab, aga tegelikult on see võimalik küll. Kasutasime rohkesti nende oma intervjuutekste, et erinevad „hääled“ selgelt esile tuleksid. Mõnda neist saab näitusel isegi kuulata. Lisaks suutis näituse kujundaja Katri Haarde fotodelt paistvaid erisusi ka kujunduse abil väga osavalt rõhutada.

nt0149Näituse avamine Valga muuseumis. Foto: Nele Tammeaid

Selleks, et mõista tänapäeva, peame natukenegi teadma ka minevikust. Vaataja saab aimu, kust romad pärit on, kuidas nad Eestisse jõudsid, kuidas neil siin läinud on. Minu jaoks oli üllatav, et on päris mitmeid romasid, kes polnudki kuulnud, et nende rahvus pärineb Indiast, nii et pisike ajalootund on ilmselt nii eestlastele kui romadele ühtviisi hariv ja huvitav.

nt0133Näituse avamine Valga muuseumis. Foto: Nele Tammeaid

Kui eelöeldu kokku võtta, tuleb tõdeda, et näitust ei olnud sugugi lihtne teha, samas oli valikuprotsess väga huvitav. Ja neil hetkedel, kui me parajasti kõik karvupidi koos ei olnud ja üksteist kõigi asjade viimasele hetkele jätmises ei süüdistanud, oli see kõik täitsa nauditav. Teiseks läbivaks mõtteks on muidugi äärmiselt kehvasti (kui üldse) varjatud reklaam – tulge näitust vaatama!

avamine_valga02Näitus Valga muuseumis. Foto: Annika Haas nt0168Näitus Valga muuseumis. Foto: Nele Tammeaid

——————————————————————

Reena Purreti eelmine lugu näituse kohta:  http://blog.erm.ee/?p=1389

Annika Haasi fotod: http://www.annikahaas.com/gypsies-in-estonia/

Leave a Reply