Fotod: Anu Ansu

Käesoleva aasta algul rajasime keldrisse hoidlate kõrvale ajutise fotostuudio ja pildistasime üles kõik Eesti Rahva Muuseumi õllekannud. Neid võib kokku lugeda tuhandetes, seega on selline töö aeganõudev ja masinlik. Tulemuseks on suur hulk pilte ja ning protsess ise võib olla päris lõbus. Nii sai sellest keldrist meie jaoks mõneks ajaks õllekelder ja õllekannude kogu hoidjast Üllest sujuvalt Õlle. Siin tõestusmaterjal ja mõned mõtted, mis osalistel protsessi ajal tekkisid.

Nele Tammeaid, fotograaf

Eestlane on õllega kokku kasvanud – kui käia kohvikutes, kõrtsides, kontsertidel või kevad-suvisel ajal tänaval, näeb kõikjal õlut nautivaid inimesi. Õllekultuuri kõrvalt jälgimine toob mulle alati meelde Voldemar Panso, kes oma raamatus „Naljakas inimene“ räägib õllest mitmeid lugusid. „Paljast vett ma ei joo,“ ütleb õige Kassari mees. „Kas või hobune laseb nonni veetoobrisse, aga paljast vett ei veta!“ See on andnudki hiiu meestele erilise vahvuse. Nad ei kartvat kedagi peale müristamise ja maduussi.

Mina õlut hinnata ei oska. Ka õllekannudest ei pidanud ma suurt, sest varem olin näinud nõukaaegsetes kodudes riiulil vaid eriliselt inetuid suveniirõllekanne sissepõletatud kitšilike mustritega rahvariietes nukkude ja Vigri kõrval.

Veski tänava keldris õllekanne pildistamiseks ette tarides nägin väga uhkeid eksemplare. Paraku, kui 2–3 tundi seda tööd teha, siis nad enam nii uhked ja ilusad ei tundu. Kasu oli ka – teen nüüd vahet õllekannul, kapal ja piipkannul ning ei kasuta neid sünonüümidena. Järgmise tööna tuleb kannude fotod MuISis seostada ja kogu teadaolev info (legendid, valmistaja, kogujad jms) sisestada.

Siret Saar, ühe teise kogu hoidja

Nüüd on see siis tehtud – kõik meie 2562 õllekannu on üles pildistatud. Nagu paljude muude asjadega siin elus, nii on ka kannudega – mida rohkem neid tundma õpid, seda armsamaks ja huvitavamaks need muutuvad. Olen seda kogu „valitsenud“ juba üle 20 aasta, teinud valikuid näitustele, artiklitesse, lugenud esemelegende, teinud hoidlas ümberpaigutusi. Nende aastate jooksul on kõik need kannud üsna mitu korda minu käest läbi käinud ja ma olen õppinud neid hindama ja armastama. Neil kõigil on oma lugu ja nagu armastusega tehtud käsitööl ikka – neil on hing. Kuigi fotograafid jälgisid hoolega, et pildi number ja esemenumber kokku langeksid, jälgisin seda vargsi ka ise. Uhke iludus võib ju solvuda, kui mõni märksa kahvatum naaber tema identiteedi saab! Aeg-ajalt kippusin ka fotograafe harima tähelepanu juhtimisega „ilusale Georg Siinorile“ või „tüüpilisele mulgile“. Loodan, et neile kiire „klõpsutegemise“ kõrvalt midagi ka külge jäi. Kiired tööpäevad olid ka minu vanal heal sammulugejal, parimatel päevadel oli õhtuseks skooriks üle 16 000 sammu, mis tähendab, et jooksin hoidlas maha ligi 10 km. Pärast jõule ja aastavahetust väga teretulnud trenn!

Õlle, ups, ikka Ülle Jäe, koguhoidja

Pidin alguses kirjutama loo võtmes „Kuidas tappa ilumeelt ehk 20 päeva puukeldris õllekanne pildistades“. Teisisõnu, peale esimese tuhande kannu pildistamist pidi objektiivi ette sattuv õllekann pildistamiskonveieri seiskamiseks ikka väga haruldane olema. Lugedes usina koguhoidja eelpoololevat kirjatükki, tundus, nagu solvaksin ta „lapsi“, kui kirjutaksin liinitööst, rutiinist, tüdimusest…

Esemeid oleme pildistanud kollektsioonide kaupa juba aastast 2002, mil võeti vastu otsus Pauluse ja Sõbra tänava kirikutes olevad ERMi kogud enne Raadile kolimist digiteerida. Selle küllaltki raske ja rutiinse töö juures seob ühine eesmärk lühikeseks ajaks kokku koguhoidjad ja fotograafid. Ning ühtäkki tekib aega rääkida kolleegidega peale kiirete, tavaliste tööasjade ka lugusid. Ja see on osa, mis lusti ja lõbu pakub.

Ühte seekordsetest lugudest jagaksin ka teiega. Koguhoidja Ülle rääkis oma esimesest jõulupeost muuseumis. Kõik juhtunud paarkümmend ja mõni aasta peale tagasi. Ta oli muuseumis vaid paar kuud tööl olnud ja sedagi suuresti Pauluse kirikus asunud puuhoidlas, mitte peamajas. Jõulupuule minnes ei tekkinud tal kahtluseivagi, mida selga peaks panema. Loomulikult käivad ERMi jõulupeol kõik rahvariietes!

Kui ta oma kodusaare Muhu täisvarustuses kohale jõudis, oli ta muidugi ainuke, kel rahvarõivad seljas olid. Meie parim rahvarõivateadlane (arvan, et ka üks Eesti parimaid) vaatas Üllet pealaest jalatallani ja ütles – võta põll eest, siis on kõik hästi.

Vot sihuke lugu.

Anu Ansu, fotograaf