Tekst: Svetlana Karm, teadur

Foto: Arp Karm, fotograaf

 

See lugu algas eelmise aasta novembris, kui üks udmurditarist Tartu Ülikooli doktorant küsis, ega ma ei tea midagi Udmurdimaal kunagi levinud nn prantsuse rättidest ja ega neid ei ole juhuslikult Eesti Rahva Muuseumi kogudes tallel (ta oli parajasti valmistumas Pariisi-reisiks, et tutvustada sealsele rahvale oma Baškortostani udmurtide kultuuri[1]). Ehkki ma muuseumi teadurina oma igapäevatöös esemekogudega kokku ei puutu, olin kunagi ammu (1996) vaadanud üle kõik muuseumi udmurdi esemed (neid on siin 1600 ringis). Nii oli kuskile mälusoppidesse jäänud, et nägin siis ka nn prantsuse rätti ning lubasin muuseumi udmurdi esemete nimekirjad üle vaadata. Vaadanud neid kohe järgmisel päeval, kirjutasin, et jah, on olemas üks nn prantsuse rätt, mis on toodud muuseumisse Baškiiriast, ning lisasin juurde muuseumi dokumentides olevad andmed eseme kohta ja küsisin, ega räti loovutaja juhuslikult tema sugulane ei ole (sest perekonnanimi oli sama – Taslima Baidullina).

Kuna järgnev on seotud konkreetsete museaalide sotsiaalse ajalooga (ehk sellega, millise koha nad oma loojate kultuuris omandasid ning millise koha on omandanud kogujate poolt loodud kultuuris – kuidas neid vormistatakse kogusse, kuidas kasutatakse näitustel, teadusuuringutes, publikatsioonides jne), siis toon Anna nõusolekul meie kirjavahetuse ka lugejate ette (tõlgitud udmurdi keelest):

– Oste (Oo, jumal), Sveta! Sa täielikult üllatasid mind. See on ju mu ema. Ainult et mõned andmed valesti kirjutatud /…/. Kas ta ka mäletab veel, et müüs muuseumile prantsuse räti? On küll rääkinud, et käisid mingid muuseumiinimesed, oli valge habemega mees ja et müüs talle midagi. Mõnikord on ta öelnud, et kas oli vaja neid müüa, kas ta siis esemete müügist ka rikkaks sai, oleks parem asjad seisnud niisama edasi.

– Nagu öeldakse, maailm on väike. Ekspeditsioon toimus 1984. a., see valge habemik on Aleksei Peterson [lisaks Petersonile osalesid välitööl ERMi poolt fotograaf Aldo Luud ja Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilane Tuuli Puhvel; vt ka Aleksei Petersoni välitöö päevik TAp 797]

Fk 2067: 238 Eesti ENS Riikliku Etnograafiamuuseumi ja Udmurdi koduloomuuseumi ühisekspeditsiooni liikmed Urazgildõ külas. Baškiiri ANSV Tatõšlõ rajoon. Foto Aldo Luud, 1984.

– Ma siis üllatan täna ema skype’i vahendusel. Ta ei ole rääkinud, et olid Eesti muuseumiinimesed, on küll maininud, et Leningradist. Kas piiterlased olid ka siis kaasas?

– Leningradist ei olnud kedagi kaasas, ainult Iževskist [Udmurdi vabariiklik koduloomuuseum, praegu Kuzebai Gerdi nimeline Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseum] ja siit. Nii et sul on põhjust muuseumisse tulla ja välitöömaterjalidega tutvuda, ehk leiad ka pilte (Fk 2067, 2076) oma sugulaste-tuttavatega ja muudki huvitavat.

– … Ema rääkis, et ta müüs tollal ka oma vanaema linase kleidi. Algul oli tahtnud ainult näidata, aga öeldi, et anna-anna, ning andiski. Kas esemed on kõik ühes hoones? Ema nüüd iga kord küsib, kas ma käisin juba muuseumis.

– Sinu ema käest on ostetud palju asju, kleiti nende seas ei ole (võimalik, et see osteti udmurdi muuseumile). Saadan sulle nimekirja esemetest. /…/ saad ise neid kohapeal näha.

Fk 2067: 95 Külarahvas kleiti näitamas. Baškiiri ANSV Janauli rajooni Barabanovka küla. Foto Aldo Luud, 1984.

Vahepeal tuli Annal Prantsuse reis, siis jõulud ja aastavahetus. Kohtumine ema loovutatud udmurdi esemetega toimus jaanuari lõpus, samal õhtul oli muuseumi näitusemajas algamas udmurdi kirjanik Kuzebai Gerdile pühendatud teemaõhtu. Nii nagu kohalikel (Eestis elavatel) udmurtidel kombeks, olid ka Annal udmurdi õhtule saabudes seljas omakandi vanad rahvariided.

Kõrvalseisjana jälgisin, kuidas segunevad omavahel museoloogiline andmestik ja esemetega seotud praktikad tänapäeva udmurdi kultuuris (kahjuks ei oska vaadata, mis tal hinges samal ajal toimub).

(Esemed on toodud muuseumisse 1984, vanus on kirja pandud esemete kogumise ajal. Eseme legend korjamise ajast kursiivis ja Anna kommentaarid püstkirjas.)

B 146:78 pearätt пырансуз ӟалык. „Rätt ostetud 1950. aastatel. Seesugused rätid osteti kauplusest, olid n-ö prantsuse rätid“. Anna räägib, et samasugune rätt on emal ka praegu kirstus olemas. Huvitav, kuigi puuvillane rätt, aga tavaliselt keegi ei pane neid suvel töötegemise ajaks pähe. Hoitakse veel tänapäevalgi kui rariteete.

B 146:79 põll ашет, õmmeldud 1950-l aastatel. Kuna tegemist on tumeda põllega, arvab Anna, et see on tööpõll. Ütleb, et selliseid ei ole ta viimasel ajal kohapeal näinud.

B 146:80 rüü, meeste, palvekaftan куриськон шортдырем. Rüü valmistanud T. Baidullina ema ca 50 a. tagasi. „Sellel on täpselt vanaisa nägu veel järel“.

B 146:81 pearätt, siidist, буртчин ӟалык. Müüja jutu järgi kuulus ese vanaemale, st vanus võib olla ca 50. a.

B146:82 püksid, meeste, vanus ca 50. a. Anna uurib neid ja muigab kavalalt.

B 146:83 istepingi kate, isterätt (linik) сэрфиткэ, andmed eseme kohta puuduvad. Anna jutu järgi kasutatakse neid linikuid ka tänapäeval – tavaliselt laotatakse külalistele põlvedele, kui nad istuvad pingil laua taga, n-ö salvräti asendajana.

B 146:84 pealinik чалма. Valmistanud T. Baidullina vanaema ca 50. a. tagasi. „Selliseid pealinikuid on vähe säilinud, on ju need eriti olemas Lõuna-Udmurtias, kust ka need udmurdid on tulnud. Võib kindlalt oletada, et varasemal ajal olid seesugused rätikud rohkesti kasutusel“. Uurib huviga ja selgitab, et selliseid ei ole sealkandis enam näha.

B 146:85 rinnalapp мылазьуко. Võrdleb enda omaga.

B 146:88 linik банкышет. Andmed liniku vanuse ja valmistaja kohta puuduvad. Ütleb, et nagu tunneks ära – samasugune linik on tal meeles lapsepõlvest.

B 146:89 meeste sukk кут чуглэс. Valmistatud ca 20 a. tagasi. Uurib huviga ja küsib, kas seda kanti viiskudega.

B 146:96 patsiehe ӟырсикузя. Andmed eseme vanuse ja valmistaja kohta puuduvad, kuid samast kohast toodud teist patsiehet on kirjeldatud nii: „Veel praegu kannavad vanemad naised pikka, seljale ulatuvat patsi, mille otsa on põimitud hõberahadest ehe. Tänapäeval on seda siiski harva näha. Küll on tähelepandav, et seda kantakse eraldi teistest ehetest“ . Seda eset Annal seekord käes hoida ei õnnestu, aga näitan muuseumite infosüsteemis MUISis olevat pilti.

Tegelikult ei ole see esimene kord, kui Eestisse õppima tulnud soomeugrilased avastavad muuseumi kogudest juhuslikult kunagi oma sugulastele kuulunud esemeid või isegi ennast muuseumi välitööde piltidel. Ning ka Hõimupäevade ja teiste soome-ugri ürituste esinejad ja külalised, kes sattuvad Eesti Rahva Muuseumisse, uurivad aina rohkem, kas eesti muuseumitöötajad kunagi ka nende kandis välitööl on käinud ja mida sealt kogumisväärseks pidanud. Kohtumine muuseumides talletatava kultuuripärandiga pakub rohkemat kui uurimishuvi, rahuldust või äratundmisrõõmu. See on nagu rännak minevikku, aja sisse minek, kokkupuude nende inimestega, kes kunagi tegid, kandsid või kasutasid nüüd muuseumis hoolega säilitatud esemeid. See on eriline meeleolu ja emotsioon, mida saab tajuda museaali oma käes hoides, katsudes ja igatpidi uurides. See on omamoodi osalus esemega seotud loos ehk midagi taolist, mis ilmekalt näidatud ka filmis „Öö muuseumis“ (Night at the Museum). Kuigi selleks ei pea ilmtingimata kaugelt muuseumisse tulema – ka Eesti inimestel tasub aeg-ajalt sammud kasvõi niisama muuseumi poole sättida. Kunagi ei tea, mida huvitavat võib leida muuseumide varakambrites.

Fk 2067: 94 Esemete ost-müük. Baškiiri ANSV Janauli rajooni Barabanovka küla. Foto Aldo Luud, 1984.

Ehk tulles nüüd tagasi loo alguse ehk pearäti juurde. Sitsist punased rätid, millele on trükitud valge (sinine, kollane, roheline) lillemuster, olid eriti populaarsed Venemaal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ning rahvakeeli nimetati neid „prantsuse“ rättideks (французский, хранцузский платок). Need punased rätid ei pleekinud päikese käes ega kaotanud oma värvi ka sagedase pesemise järel. Kuid „prantsuse“ ei tähenda siin kindlasti mitte rätikute päritolu, sest neid tehti juba 19. sajandil ka Venemaal (eriti tuntud olid Vladimiri kubermangu Aleksandrovi linnas asuva Baranovi vabriku punased sitsid ja trükitud mustriga rätid). Rahvas ise andis vabrikutootele (vastandina kodukootutele) „võõrad“ nimed – prantsuse rätt (=poerätt), ka punast sitsi (kumatš) nimetati erinevalt: inglise (agli) sits, prantslane, saksa sits jne.

Kuigi tänapäeval tuntakse neid rätte udmurtide seas prantsuse räti nime all vähe, on jäänud (tšastuška laadis) laulud, mis räägivad rätiku kunagisest laiast kasutusest. Udmurdi kultuuris seostub „prantsuse rätt“ tavaliselt neiupõlvega, ning Anna tuletas meelde, et ta on isegi laulnud kunagi sellist laulu:

Milleks on mulle prantsuse rätt,

 kui ei saa päeval peas kanda,

Milleks on vaja oma külast peigmeest,

kui ei veeda temaga päeva.
(Прансыз ӟалык марлы кулэ,

нунал изямтэ бере.

Гуртӥсь ӟегыт (туган) марлы кулэ,

нунал келямтэ бере).

 

Udmurdi etnograaf ja rahvaluulekoguja Grigori Veretšagin (1851–1930) on pannud kirja sellise laulu:

Läksin peole, ei leidnud õiget tüdrukut;

Tulin taliviljapõllule, ei näinud valget jänest,

Läksin metsa – ei leidnud kuivanud puid.

Läksin turule – ei leidnud teravat kirvest.

Astusin poodi – ei anta prantsuse rätti,

annavad järjest kollase äärisega pearäti.

Astusin kõrtsi – ei pakuta punast veini,

Pakuvad ikka tavalist viina.

(Юмшаны потӥ но, аслым дусым ӧй шедьты;

Ӟегуд вылэ пыри но, тӧдьы кечез ой адӟы;

Нюлэскы мынӥ но, кӧс кызъёсты ӧй шедьты;

Базаре мынӥ но, лэчыт тӥр ӧй шедьты;

Лавкае пыри но, пранцуз кышет уг сёто,

Ялам ӵуж дуро кышетсэс сёто;

Кабаке пыри но, горд виназэс ӧз сётэ,

Ялам простой виназэс сёто).[2]

 

Folklorist Tatjana Vladõkina on kommenteerinud, et laul kuulub oma žanrilt pulmalaulude hulka, kus prantsuse rätt sümboliseerib neiupõlve, vastandiks ääristatud peakattele sjulyk’ile ehk naiste peakattele, mis pannakse noorikule pähe pulmapäeval peigmehe kodus. Pulmarituaalist eraldatuna võiks see olla ka noormehe laul, kelle armastatu anti naiseks teisele mehele. [3]

Samasuguseid rätte on eesti uurijad kogunud ka bessermanide juures – nad elavad Põhja-Udmurtias ja Kirovi oblasti Slobodskoi rajoonis ning räägivad udmurdi keelt. Nõukogude ajal neid eraldi rahvaks ei peetud ja arvestati udmurtide hulka. Alates 1993. aastast eksisteerivad bessermanid taas ka ametlikult rahvusena. Ja mis on huvitav, nii Baškiiria udmurdid kui ka bessermanid kannavad neid rätte üsna sarnaselt. Kui bessermanid seovad nelinurkse räti pähe nii, et üks serv, tavaliselt kardpaelaga ääristatud, jääb otsmikule ja teine ripub toruna seljal, põllepaelaga kehale kinnitatud, siis kaamataguste (nii nimetakse Baškortostanis ja Permi oblastis elavaid udmurte) noorikute kahest punasest rätist peakatete otsad ripuvad vabalt, kattes noore naise selja, õlad, käed ja pea külgedelt.[4]

Seekord jõudsime Annaga ühe museaali jälgedes siis nii kaugele. Millised esemed ja seosed meid tulevikus ees ootavad, näitab juba homne päev.