Tekst: Kadri Vissel, koguhoidja

Fotod: Evelin Uibokand

Kes oma mõtetes muuseumi ja ERMi või mistahes teise pikaajalise traditsiooniga muuseumi vahele võrdusmärgi tõmbab, sellele on järgneva mõistmine ehk väljakutseks.

Petseri-taguses Radaja külas asuvasse seto külla tuli 1990. aastate alguses Peterburist elama Tatjana Ogarjova. Kunagise suure ja elujõulise küla elanikkond on tänaseks kahanenud kahe inimeseni. Seda eelkõige põhjusel, et ajal, kui piirisituatsiooni keeruline olukord alles värske oli ja keegi veel päris täpselt ei teadnud, mida see tegelikult tähendab, pidasid paljud setod kindlamaks lahenduseks “Eesti poolele” kolimist. Nii kippusid  sealsed esivanemate talud tühjaks jääma. Äraminejatest jäi maha väga palju museaalse väärtusega kraami, mida polnud võimalik kaasa võtta. Esemed anti Tatjana hoole alla. Nii jäidki asjad olude sunnil neile kõige omasemasse keskkonda  ja on seal tänaseni.

Tühjana seisev talu Radaja naaberkülas.

Kuna esemeid kogunes palju, tegi perenaine nendest oma talu küüni väljapaneku, millest nüüd on kujunenud eramuuseum. Jah, lihtsam on seda küll väljapanekuks nimetada, sest katusest tilkuv vesi, pesa tegevad linnud, kohalikud kassid ja uudistavad kanad ei käi tänapäeva inimese mõtetes ühe muuseumitoaga just kõige otsesemalt kokku. Eks aeg ole siinkohal hoonega ka oma tööd teinud. Täna on ju maal elamine ja vanade majade remontimine pigem kallis hobi kui asjade normaalne kulg.

Kuid esemekogu, mida tullakse vaatama nii Moskvast kui Peterburist, Pihkvast kõnelemata, ja selle perenaine väärib igal juhul tunnustamist.

Kogu väärtus ei seisne ainult asjaolus, et Radaja küla ja selle ümbruse taludes igapäevases kasutuses olnud majapidamiskraam on jäänud sinna, kus esemed kunagi valmistati ja neid kasutati. Oluline on, et esemeid pole laiali kantud, antikvariaatidesse ega turistidele ära müüdud.

Esialgu tundub Radaja muuseumi kogu olevat nagu ühe väikemuuseumi kogu ikka –  hunnik etnograafilisi tekstiile (pühaserätte, ilukäterätte, vooditekke, laudlinu, mitmesuguseid rahvarõivaesemeid, jalanõusid), majapidamisesemeid (savi- ja puunõusid), käsitööriistu, mööblit, natuke fotosid. Kuid nagu kollektsioonide puhul tihti juhtub, võib paar pärlit selle väärtust oluliselt tõsta.

Tallu, kus muuseum asub, on jäänud suur hulk selle kunagise pererahva, sh peremehe Peeter Osi esemeid, mis kogule ka aluse panid, näiteks ühest puust õõnestatud nõu. Arvukalt on jalanõusid ja nendega seonduvat, kuna Peeter Osi oli muuhulgas oma pere kingsepp, kes valmistas ka peakatteid.

Tekstiilesemetest väärivad mainimist tsaariajast pärit siidpõll ja hästi säilinud lambanahkne naistekasukas.

Erilised on ka puust valmistatud kelk ning kohaliku sepa sepistatud laste kolmerattaline jalgratas.

2012. aasta suvel sai teoks pikalt planeeritud ja SA Seto Instituut ellukutsutud projekt, mille sisuks oli kahes Setomaa eramuuseumis – Radaja külas asuvas Seto eramuuseumis ja Lindora külas asuvas Jõeveere eramuuseumis hoitavate etnograafiliste esemete inventeerimine.

Radajal toimunud välitööde käigus pildistasid ja kirjeldasid Evelin Uibokand ja Kadri Vissel ligi 300 eset, millel on kõige suurem etnograafiline väärtus. Esemed said ka inventeerimisnumbri ja andmed koondati ühtse süsteemi alusel andmebaasi, mida haldab SA Seto Instituut.

PS. Oleme tänulikud saatusele, kes meid Tailova lähedal teed blokeerinud, automaatidega varustatud, arupärivas meeleolus noormeestega silmitsi seadis, selle asemel, et oma kohuseid ülitäpselt täitvate tollitöötajate hambusse visata. Tee siis selgeks, pakiruum foto- ja arvutitehnikat, puupulki, paberirulle, nõelu-naelu jm kahtlast täis, et lähed külla vanu maju imetlema, mitte luurele. Tõesti, aitäh!