Siret Saar, koguhoidja

Tuhkapäev on vastlapäevale järgnev kolmapäev, see oli üks rahvakalendripühadest, mida me lastena provintsi 5-korruselises lasterohkes majas ka „tähistasime“. Mustus ja laiskus polnud meie jaoks teema, põnev oli mööda koridori ringi hiilida (kahju, et uksekella helistamine sellega kuidagi ei haakunud, nauditav oleks olnud ka seda pattu teha) ning ajalehest kokkukägardatud nukku ringi vedida. Sellega haakus minu jaoks alati vene multikas, kus täpilises riides kompsu luuaga majast majja peksti (seal oli ju laiskus sees!) ning mis uues majapidamises pererahva alati hedonistlikult tüüneks ja ükskõikseks muutis. Mingil põhjusel hakkasid nad alati siiski südametunnistusepiinu tundma ning tahtsid laiskusest lahti saada, niisiis röögiti: “Pakupaite lenn!“ ja löödi luuaga.

Eesti rahvapärimuses sümboliseerib tuhk mustust ja laiskust. Tuhkapäevaks valmistati tuhaga täidetud peaga suur nukk, mis viidi öösel salaja mõne teise talu ukse taha – kelle juurde tuhapoiss hommikuks jäi, selle juurde jäi ka laiskus. Tuhapoisi valmistamise komme oli eelkõige levinud Mulgimaal.

19. sajandi lõpul ja 20. alguses kujunes tuhapoisist noorte nali. Nii võidi tuhatüdruk või -poiss, kaasas kosjakiri, viia pruudiks või peiuks mõnda teise peresse. Ka on tuhapoissi kantud nädalapäevad perest perre ja siis minema visatud.

Tuhanuku viijaid on jälitatud ja kättesaadu suhtes on rakendatud vana karistusviisi: puu või luuavars aeti kasuka/mantli varrukatest läbi, seoti tuhanukk selga ja saadeti minema. Õnnetu ei saanud käsi liigutada ja tal oli üsna keerukas nt metsast läbi pääseda.

On üsna haruldane, et sellised ajutised meisterdused alles jäävad, seda väärtuslikumad on ERMi kogude tuhkapoiss ja tuhkatüdruk.

Tuhapoiss ja -tüdruk on õlgedest valmistatud nukud. Poisil on peas villasest riidest nokkmüts, seljas pintsak, jalas linased püksid, sokid ja pastlad. Riided on kõik vanad, lapitud, katkised ja määrdunud. Näoks on seotud valge villane riidetükk, millele on söega joonistatud silmad, nina, suu. Pikkus 133 cm. Tuhatüdruk kannab pruuni puuvillast kleiti, selle all õhukesi poeriidest pükse, pükste alaääre külge on õmmeldud 2 õlgedega täidetud õhukest naistesukka (silmad jooksevad). Peaks on valgest linasest riidest kotike, millele on pliiatsiga joonistatud silmad, nina ja suu. Peas lilleline poerätt, põllena ette seotud tükk valget linast riiet. Nuku pikkus 170 cm.

A 423:50 tuhkapoiss – tuhkapoisi on ERMi saatnud Mari Sarv, kaasas järgmine kiri: „E.R.Muuseumile. See „tuhapois“ on leitud Karksi Nuias sepp Sarve hoovi poolse uks kõrvalt (tuhapäeva õhtul kl 22.30 26.02.1936). Kes ta sinna toonud, või teinud, see jääb kombe kohaselt (esialgu) teadmata. Teada on vaid nii palju, et teda on eelmisel õhtul, tee poolt ukse kõrvalt „ära varastatud“. Pärast kellegil hobusega sõitjal ree peale kõrvale visatud, kahelt naisterahvalt. Kes ta siis tagasi tõi praegu ei tea. Mina aga saadan ka edasi, nõnda nagu komme nõuab ja hästi kaugele, muidu vast tuuakse jälle tagasi. Mari Sarv Karksi-Nuias 3.III 36.“

A 558:451 tuhkatüdruk – Mari Sarv 1949: „See viimati ära antud „tuhkatüdruk“ on pärit 1949. a tuhkapäevalt. Kes tema tegija on sedä ei saa täädä, selleperäst, et see on suur saladus joba selle kombe järgi. Esite oli teda nät üte vanapoole poissi usse taga, kes ei ole siiamaani naise võtmisega akama saanu, olgugi, et ta mitme tüdruku ja naisega proovi tennu. „Tuhkapoissi“ kunagi ei jäeta omale, iki tahets sinna tagasi viia, kust ta arvats perit olevat, nõnda et ei vai teada mitmele-setmele sedagi tüdrukut on ärä pakut. Tuhapäev oli sell aastal 2. märtsil aga see tüdruk iste 9nda märtsi vara homugu meilt üle tee noorte poiste usse taga. Üits oli auto juht, tõine kantselei tööline. Kindlasti oli tal ka kiri kaasas, aga seda ei õnnestunud saada. Tüdruku sain sel tingimusel, et lubasin teda mehele panna. Nii et praegusel ajal on see komme nagu pilke nali parajasse paika. Siin lähiksen käis täo aasta tuhkapoisi kuju ka, sedä ma es püünõgi, sellest muuseumil poiss on joba. Õige vanasti oli ellu see laiskuse palk. Kellel tuhapäeväss ollu lina- ja pakle keträmede, see ollu laisk kui tuhakott.“