Jane Liiv, peakunstnik
Mihhail Stepanov tuleb abikaasaga kalalt. Haikola, Kalevala rajoon, Karjala Vabariik. Anu Ansu, 2011. ERM Fk.
Tutvustan pisut muuseumitöö köögipoolt ehk seda, kuidas valmis üks näitus.
Eesti Rahva Muuseum korraldab igal aastal mitukümmend näitust. Enamik neist seatakse vaatamiseks välja muuseumi erinevatesse hoonetesse, nagu ERMi näitusemaja, ERMi Postimuuseum ja Raadi mõisakompleks, mis kõik asuvad Tartus, lisaks Heimtali muuseumi Viljandimaal. Mitmed näitused aga saadame ringi rändama – nii mööda Eestit kui ka välisriikidesse. Rändnäituste abil saame tuua erinevaid teemasid kultuurihuvilistele inimestele palju lähemale, nii-öelda otse koduõuele. Kõik ei pruugi ju Tartusse jõuda.
Umbes aasta tagasi otsustasime ERMis teha uue soome-ugri teemalise rändnäituse, mis sai pealkirjaks „Soome-ugri ja samojeedi rahvad“.
Eesti Rahva Muuseumi näitusesaalis. Nele Tammeaid
Miks just soome-ugri?
Eesti Rahva Muuseumi üks eesmärke on alati olnud ka soome-ugri rahvaste kultuuri tutvustamine. Kuna näitusemajas ruumipuudusel eraldi soome-ugri püsinäitust pole, on rändnäitus väga hea võimalus rääkida meie hõimurahvaste lugu. Sellist väljapanekut koostades mõtlesime nii koolilastele kui ka tegelikult kõigile, kes tunnevad, et tahaksid teada saada, mis vahe on näiteks eenetsil ja neenetsil või vepslasel ja vadjalasel.
Leena tütar Nataša (13a) oma kuldses kleidis. Neenetsi autonoomne ringkond. Ülo Siimets, 2011
Millest/kellest näitus koosneb?
Kuna igal näitusel on oma mahud ja piirid, siis otsustasid näituse koostajad, ERMi teadurid Indrek Jääts ja Svetlana Karm, et iga soome-ugri ja samojeedi rahvas (neid on näitusel kokku 20!) saab tutvustuseks kokkuvõtliku tekstilõigu ja kuni 10 fotot. Osaliselt olid tekstid olemas juba ühest varasemast, muuseumi endise teaduri Laur Vallikivi koostatud näitusest. Tekstid tuli üle vaadata ja mõnede rahvaste tutvustused juurde kirjutada. Fotod valiti põhiliselt muuseumi fotokogust, sest ERMi uurijad ja fotograafid on aastakümnete jooksul teinud soomeugrilastest sadu ja sadu häid pilte. Mõnede rahvaste kohta tuli aga fotosid hankida väljastpoolt muuseumi, sest näiteks väiksemate samojeedi rahvaste juurde pole ERMi ekspeditsioonid jõudnud. Ja nii kummaline kui see ka ei tundu, pole ERMis eriti fotosid ka meie lähinaabrite soomlaste rahvakultuurist. Samas – mõeldes nõukogude perioodile, pole see eriti kummaline.
Üks näituse koostajatest Indrek Jääts esitlusel Jõhvis, 2012. Sirje Madisson
Kui nüüd veel kirjeldada muuseumitöö köögipoolt, siis kõik fotod valmistati näituseks ette ERMi fotolaboris ja tekstid toimetati muuseumi toimetuses. Eestikeelsele näitusele tegime juurde ka venekeelsed köidetud lugemismaterjalid.
Siinkohal loetleksin ka kõik need rahvad, kellest näitusel juttu on: eestlased, liivlased, vadjalased, isurid, vepslased, soomlased, karjalased, saamid, komid, permikomid, marid, mordvalased, udmurdid, ungarlased, handid, mansid, neenetsid, eenetsid, nganassaanid, sölkupid.
Kuidas näitus vormistada?
Selle näituse jaoks hankisime uutmoodi stendid, mida ERMis pole varem kasutatud. Rändnäitus koosneb kahest suurest kaarekujulisest stendist, mis on kahepoolsed ehk kummaltki küljelt vaadeldavad. Selliseid moodulsüsteeme kasutatakse palju näiteks messidel, aga need on väga head ka rändnäituste jaoks, sest käivad üsna kergelt kokku ja neid saab päris mugavalt spetsiaalsesse kohvrisse tagasi pakkida. Stendikohver võib aga jääda üles seatud näituse kõrvale postamendiks, millele asetada näiteks infomaterjale.
Üks stend koosneb seega lahtitõmmatud sõrestikmoodulist, mille peale kinnitatakse üksteise kõrvale magnetribadega paanid. Umbes nagu tapeedipanek, ainult ilma liimita!
ERMi näituste meeskond (Arvi ja Tiit) sai selle näituse kokkupaneku väga kiiresti selgeks ja nüüd toimub see ilmselt juba sekunditega!
Minu kui kujundaja osaks jäi pildid ja tekstid paanidele paika sättida. Kuna kumbki stend koosnes 8-st paanist (neli ees ja neli taga), siis määras see veidi ka näitusematerjali paigutuse põhimõtteid. Otsustasin asetada igale paanile kaks rahvast. Kui aga mõne rahva kohta oli rohkem materjali, siis sai see rahvas terve paani. Rohkem pildimaterjali oli näiteks karjalaste, udmurtide, komide ja neenetsite kohta.
Iga paani üla- ja alaserva paigutasin suurema foto, mis oleks nagu sissejuhatus järjekordse rahva tutvustusse. Selleks püüdsin valida ilmekamad fotod. Materjal oli küllaltki eriilmeline, mõne rahva kohta oli rohkem fotosid inimestest, teistel jälle enam majadest, küladest või kohalikust maastikust.
Jõhvi Kontserdimajas, 2012. Sirje Madisson
Mitmete rahvaste juures kasutasin kaunistuseks ka etnograafilisi jooniseid ERMi kogust. Peamiselt näiteid rahvakunstist: udmurdi ja mordva ehted, mari nikerdatud kulp, handi mask, ungari maalitud taldrik jms. ERMi etnograafiliste jooniste kogu on selliste, peamiselt kunstitudengite tehtud jooniste ammendamatu varasalv.
Näituse sissejuhatavale stendile paigutasin suure maakaardi ja näituse tutvustuse. Soome-ugri ja samojeedi rahvaste asualade kaart valmis ERMi ja Regio koostöös ning seal on kirjas ka info rahvaarvude kohta. Olin algul pisut nõutu, milliseid fotosid siia stendile panna, sest enamik pilte oli juba rahvaste tutvustuste juures ära kasutatud. Õnneks tuli hea mõte – kuna näitus on ju eelkõige inimestest ja jutustab inimeste lugu, siis suurendasin fotodest välja lähivaateid eri rahvuste esindajate nägudele. Sel moel tulid hästi välja toredad pilgud ja näoilmed, mis väikestel fotodel ehk märkamatuks oleks võinud jääda. Ja nüüd on rõõmsalt kõrvuti nganassaani tüdrukud ja setu neiud, üksteisele vaatavad otsa mordva memm ja mansi taat, neenetsi põhjapõdrakasvataja ja udmurdi viljalõikajad.
Näituse tegemine oli põnev aeg, huvitav oli piiluda fotode kaudu teiste rahvaste igapäevaellu. Oma vürtsi lisasid asjaosaliste (teadurite ja fotograafide) lood ühest või teisest ekspeditsioonist ja sellest, mis olukorras mõni foto vahel tehtud sai. Näiteks ERMi fotolabori juhataja Arp Karm jutustas ühe Karjala kalapaadi foto kohta vahva loo, mis tunne tal selles paadis sõita oli, sest paat oli nii vana, et eriti vett ei pidanudki…
Kus näitus seikleb?
Selleks et saata näitus mööda Eestimaad rändama, ulatas oma abikäe muuseumi sõprade selts. Esmalt on ette võetud Ida-Virumaa. Seltsi sekretäri Sirje Madissoni korraldamisel jõudis näitus 2012. aastal käia Jõhvi Kontserdimajas, Toila Gümnaasiumis ja Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumis. Praegu võibki näitust Kohtla-Järvel näha, Eesti Vabariigi aastapäeva eel jõuab see aga Narva. Koos näitusega korraldab ERMi Sõprade Selts neis paikades alati ka muuseumi teabepäevad, kus räägitakse rahvakultuurist, mängitakse mänge ja meisterdatakse midagi vahvat.
Kohtla-Järvel Järve Gümnaasiumis, 2013. Sirje Madisson
Loodetavasti teeb see rändnäitus Eestile ringi peale ja jõuab ka Sinu kodukanti, hea lugeja!
