Kaari Siemer, Eesti Rahva Muuseumi hariduskeskuse juhataja.

6.–16. septembrini toimub juba neljandat korda Eesti Rahva Muuseumi ning Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi eestvedamisel üle-eestiline ajarännaku projekt, mis sel korral viib osalejaid aastasse 1991. Sellega tähistame Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 30. aastapäeva.

Rännaku käigus vaatame märgilist ajaloosündmust tavainimese silmade kaudu. Läheme 1991. aasta augustisse, mil taastati Eesti iseseisvus. Väljatöötatud stsenaariumi alusel mängime läbi murrangulistel hetked ja peame tuliseid arutelusid, aga tegeleme ka praktiliste igapäevaküsimustega, nagu toit (või selle puudumine), riietus ja muusika.

Time Travel method ehk Ajarännaku meetod töötati 1980. aastatel välja Rootsis, Kalmari muuseumis kohaliku ajaloo ja kultuuripärandi õpetamiseks ning mõtestamiseks. See on meeliköitev viis minevikusündmustega lähemalt tutvuda ning luua seoseid tänapäevaga. Oluline on, et rännatakse tagasi eelnevalt kokku lepitud ajahetke ja ajaloolisesse kohta ning mängitakse minevikusündmus rollimängu elementidega läbi.

Minevikku läbi mängides õpime väärtustama olevikku – seda, mida me oleme saavutanud ja kes me praegu oleme. Ajarännak on täis mõtestatud rollimängu ja häid emotsioone, mille käigus ei tajugi, et toimub õppimine.

Eellugu

Esimene üle-eestiline ajarännak algas rahvusvahelisest koostööst. 2016. aastal sai Nordplus Horizontali toetuse Eesti, Läti, Leedu ja Soome ühisprojekt Heritage Bridge, mille eesmärgiks oli tähistada ajarännakutega osalevate riikide saabuvat 100. sünnipäeva. Eesti projekt kujunes neist kõige laiaulatuslikumaks – 8400 osalejaga tehti ajarännakute maailmarekord!

Projekti partneriteks Eestis olid Eesti Rahva Muuseum ja Audentese Erakool. Üle-eestiline ajarännak toimus 24. veebruarisse 1918. Leidsime, et vabariigi 100. sünnipäeva eel oleks selle päeva läbimängimine ja mõtestamine vajalik nii õpilastele, õpetajatele kui ka muuseumitöötajatele.

Kuna Eestis ei olnud antud ajalooõppe meetod veel laialt levinud, leidsime, et projekt annab hea võimaluse ajarännaku ideed ja praktikat tutvustada ning ergutada koole ja muuseume kaasa lööma. Rännak toimus üle Eesti ühel ja samal ajal – 7. veebruaril 2018. aastal kell 10. Lootsime, et ühine kuupäev ja kellaaeg tekitavad suurema õhina ja küünarnukitunde. Koolide vastukaja oli aktiivne – leiti, et ajarännak on tore ja huvitav võimalus Eesti 100. sünnipäeva tähistamiseks traditsioonilise aktuse asemel.

Ettevalmistus

Igale ajarännakule eelneb põhjalik uurimistöö – tutvumine ajalooallikate ja –kirjandusega, samuti toonase ajakirjandusega. Arvestama peab nii seda, mis toimus samal ajal päevapoliitikas, kui ka seda, millised olid ajastu normid, reeglid ja võimalused.

Koolid kasutasid ajarännaku ettevalmistust aktiivselt õppetöös: õpilased uurisid oma kodukoha ajalugu, et mõista, kuidas seal iseseisvusest teada saadi: kas manifest loeti avalikult ette; kas toimus kogunemisi; millest rääkisid ajalehed. Lisaks tehti uurimistöid, mis kajastasid võtmeisikuid, moodi ja kodulugu. Tulemusi kasutati stsenaariumi rikastamiseks ja oma kodukoha loo loomiseks ning mitmel pool koostati temaatilisi näitusi. Ajastu hõngu lisamiseks tutvustati koolides toonast kultuuri- ja moelugu ning otsiti ajastukohaseid riideid, detaile ja aksessuaare. Paljudes kohtades kujundati kogu kool ajarännaku vaimus.

Suurem osa ajarännakuid viidi läbi koolitustel välja töötatud põhistsenaariumi alusel, täiendades seda oma ideede ning kodukoha faktidega. Kirjeldan ERMi kogemust nelja ajarännakuga aastatesse 1918, 1869, 1920 ja 1991. Kolm esimest viisime läbi Audentese Erakooli õpilaste-õpetajatega ja viimane, kõige värskem läbimäng toimus tänavu 2. märtsil Tallinna teletornis TLÜ õppeaine „Ajarännak kui õppemeetod ajalooteemade lõimimiseks“ tudengitele, kes jälgisid meid veebiülekande vahendusel.

 

Ajarännak 1918

7. veebruaril 2018 sõitis bussitäis Audentese Erakooli õpilasi ja õpetajaid ning hulk ERMi töötajaid sõsarmuuseumisse Heimtalis, et teha ajarännak aastasse 1918. Asjaosaliste ettevalmistus oli põhjalik: värskendatud ajalooteadmised, ajastukohased kostüümid ja oma rolli märgistav ajastukohane nimi rinnas.

Täpselt kell 10 helistati vana koolikella ja liiguti kümnendite kaupa ajas tagasi pühapäeva, 24. veebruarisse 1918. Stsenaariumi järgi olime pühapäevakooli õpilased ja külaelanikud, kes kogunesid koolimajja ning ootasid kirikuõpetajat Julius Köstrit. Ajarännakul on alati enne kokku lepitud legend, tähtsamad osatäitjad ja sündmusi käivitav impulss – sel korral oli selleks tähtsa teatega koolimajja saabuv õpetaja.

Järsku tormaski veidi ähmis õpetaja kambrisse ja teatas:

Kallid õpilased ja kogudus! Põikasin hommikuse jumalateenistuse ja pühapäevakooli vahel  kärmelt Sinialliku raudteejaamast läbi, et saada kätte Pärnust saadetud pamp vastsete lauluraamatutega. Ja seal kuulsin rongirahvalt ärevaid uudiseid: Pärnus olevat eile Eesti iseseisvus välja kuulutatud ja mulle anti rongist kaasa ka hulk manifeste, kus see kõik sees seisab. Kiirustasin, kallis ristirahvas, kohe teiega seda uudist jagama…

Õpetaja luges manifesti ette ja klassiruumi läbis sumin – meie kaua oodatud iseseisvus! Ent samas kerkis ka küsimus, kas oleme iseseisvuse suhtes ühtsel meelel.

Enne ajarännaku algust oli iga osaleja loosinud endale maailmavaate, mida tal sel päeval esindas: isamaaline, sotsialist või alalhoidlik pessimist. Isamaalised olid iseseisvuse poolt ning veendunud, et eestlased saavad ainult ise oma rahva saatust juhtides edasi kesta. Sotsialistid arvasid, et eestlased tulevad toime vaid Venemaa kaitse all – vaesuses ja võrdsuses. Alalhoidlikud pessimistid aga ei soovinud midagi muuta – las olla nii, nagu alati on olnud, mis iseseisvust need eestlased taga ajavad!

Eri maailmavaadet väljendas kolm juhtrolli: vallakirjutaja Andres Saal, lesestunud saunik Alma Vasar ja talunaine Kadri Ilves. Nende värvikad sõnavõtud algatasid arutelu, milline on Eesti Vabariik, kus igal inimesel on ka 100 aasta pärast hea on elada. Mida meie saame selle heaks ära teha?

Hoolimata tulistest vaidlustest ja vastakatest arvamustest jõuti ühisele arusaamisele: vaid iseseisvalt oma saatuse üle otsustades ehitame üles riigi, kus iga inimene saab teha tööd ning elada rahulikku ja täisväärtuslikku elu. Iseseisev riik on selleks ainus võimalus.

Rõõmusõnumi valguses palus kirikuõpetaja kõik pidulikule lõunasöögile. Ruum kaunistati sinimustvalgete paelte ja paberist lõigatud tammelehtedega ning kaeti laud. Teed lükati lumest puhtaks ja kelkudel veeti koolimajja lõunasöök.

Pärast pidusööki jõudis ajarännak lõpule. Koolikell kumises aega kümnendite kaupa tänasesse päeva…

Ajarännakus 1918. aastasse osales 52 kooli ja muuseumi kümnest maakonnast üle Eesti. 100 aasta tagusesse aega rändas umbes 8400 õpilast.

 

Ajarännak 1869

2019. aastal tähistasime ajarännakuga esimese üldlaulupeo 150. aastapäeva. Üle-eestiline „Ajarännak 1869“ toimus 2.–4. maini.

Osalejad rändasid 15. maisse 1869, mil esimese üldlaulupeoni oli jäänud umbes kuu aega. Seekord uuriti, kuidas Eestimaa paikades laulupeole minekuks ettevalmistusi tehti, mida arutati, mille üle vaieldi.

Ajarännaku legend:

On  15. mai 1869. Meie kodukandis on enam kui aasta jagu koos käidud ning suvel toimuvaks laulupeoks (30. juuni–2. juuli (vkj 18.–20. juuni) 1869) ettevalmistusi tehtud. Esialgu harjutasid mehed–naised koos. Ent siis pidid mehed laulud ümber õppima, sest papa Jannsen ei pea naiste osalemist laulupeol sündsaks: „Neid kõiki laulupiduks kokku kutsuda ei näinud sünnis olewat.“

Pidu saab olema uhke – loodud on 17-liikmeline komitee. On  kuulda, et Jannseni ja Jakobsoni vahel on laulude pärast tüli tekkinud. Jakobson süüdistab Jannsenit, et tulekul on „saksa laulupidu eesti keeles”, ning ähvardanud, et tema sellisele peole ei tule.

Täna on külarahvas, nii mehed kui naised, kokku tulnud, et tähtsad küsimused koos läbi arutada.

ERMi ja Audentese Erakooli ajarännak algas külarahva kooriprooviga Erastvere mõisas Tartumaal. Parasjagu harjutati papa Jannseni laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, kui sisse tormas külamees August, käes nii Jannseni kui ka Jakobsoni välja antud laulupeo kava. Kõik vaatasid kahte kava üllatusega. Kas nüüd toimub hoopis kaks pidu? Kas ja kuidas me üldse laulupeole läheme?

Jaguneti kolme töötuppa, et küsimusi lähemalt lahates asjas selgust saada. Töötubade grupid vahetusid iga 20 minuti järel, nii et kokkuvõttes said eri töötubadest osa kõik.

Esimeses töötoas tegeleti praktiliste küsimustega: kust saada reisiks hobused ja vankrid; kus teel olles ööbitakse; kus Tartus öömaja leitakse; mida ja kui palju söögiks kaasa võtta. Prooviti selga pidurõivaid, mõõdeti ja kaaluti toidumoona, keedeti suppi, tehti võid ja kaeti laud.

Teises töötoas jätkus kooriproov ajastukohaste lauludega. Võrreldi Jannseni ja Jakobsoni kava, analüüsiti repertuaari ning koori valmisolekut. Kõige tulisem oli küsimus, miks naised laulupeol osaleda ei saa.

Kolmandas töötoas arutati päevapoliitilisi küsimusi. Loeti värsket Postimeest, räägiti laulupeo loa saamise kadalipust ning vaieldi Jannseni ja Jakobsoni vaadete üle. Kas laulupidu on eesti asi või hoopis kadakasakslus? Kas laulupidu mäletatakse ka 150 aasta pärast?

Päev lõppes lõunalaua taga, kus kinnitati otsus laulupeole minekuks. Kõige viimaks pandi kirja soovid inimestele, kes 150 aasta pärast laulupeole lähevad.

Ajarännakus 1869. aastasse osales 29 kooli, 11 laulukoori, 9 muuseumi, 2 puhkpilliorkestrit ja 1 noortekeskus. Kokku rändas 6100 inimest üle Eesti.

 

Ajarännak 1920

2020. aastal tähistasime Tartu rahulepingu 100. aastapäeva. Töötasime välja kolm stsenaariumi: „Õppursõdurite ja „Ühistöö“ tütarlaste kohtumine“, „Mis toimus rahuläbirääkimiste uste taga?“ ning aktuse formaadis „Tartu rahu läbirääkimiste keskmes“. Üle-eestiline ajarännak toimus 3.–14. veebruarini 2020.

ERMi ja Audentese Erakooli ajarännakul kasutasime esimest stsenaariumi.

Ajarännaku legend:

On 2. veebruar 1920. Meie kandi tütarlastel on rõõm südames – „Ühistöö“ eeskujul oleme tagalas rindele läinud noormehi aidanud: riideid ja toitu kogunud, sokke-kindaid kudunud, aidanud hospidalides arstiabiga. Kuu aja eest kuulutati välja relvarahu. Ometi on poisid ikka kasarmutes ootel. Aga täna õhtul on välja kuulutatud sõdurpoistega kohtumine! Tüdrukud teevad veel viimaseid ettevalmistusi, küllap sedasama teevad noormehedki.

Samal ajal ootame ärevusega Tartust teadet – enam kui kuu aega kestnud rahuläbirääkimised Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa esindajate vahel on lõpusirgel. Ajalehed kõnelevad, et eile õhtul hakati lepingule alla kirjutama. Kas meil on nüüd tõesti rahu ja mõistmine Eesti ning Nõukogude Venemaa vahel? Millised punktid lepingusse kirja said ja mida need meie jaoks tähendavad?

Erinevalt varasematest rännakutest toimetasid sel korral noormehed ja neiud omaette töötubades. Stsenaariumi järgi ootasid õppursõdurid kasarmus päevakäsku, harjutades marssimist ning lugedes koduste kirju ja ajalehti. „Ühistöö“ tütarlapsed valmistasid ette seltskondlikku koosviibimist, tehes võileibu ja meisterdades sõduritele kinkimiseks kaarte. Lisaks õpiti halastajaõe tarkusi ja kooti sõduritele salli. Mõlemas grupis harjutati õhtuseks tantsupeoks reilenderit ning arutleti küsimuste üle, kas sõlmitav leping toob päriselt  rahu ja on püsiv. Kuidas mõjutab rahuleping meie riigi ja rahva elu tulevikus?

Aeg-ajalt astus mõlemalt poolt läbi kohalik ajakirjanik Jaan, kes tõi Tartust läbirääkimiste uudiseid, andes nii aruteludele uut hoogu andis. Ühisele arutelule ning tantsupeole koguneti rännaku lõpus.

Ajarännakul 1920. aastasse käis 19 kooli ja 3 muuseumi umbes 3100 osalejaga üle Eesti.

 

Ajarännak 1991

2. märtsil 2021 kogunes Tallinna teletorni värvikas seltskond ERMist ja Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsist, et läbi mängida esimene stsenaarium ajarännakul 1991. aastasse. Kuna olukord ei lubanud suuremaid kogunemisi, olid kohal vaid nn võtmeisikud: kaitseliitlane Jaak, ärgas koduperenaine Pille, rahvuslikult meelestatud apteeker Virge, äsja Rootsist saabunud tudeng Enna, ärimees Urmas ning trenditeadlikud tütarlapsed Kati, Marju ja Kerly. Teised elasid rännakule kaasa veebi vahendusel.

Ajarännaku legend:

21. augusti esimestel tundidel (kell 00.30) on raadio üleskutse peale teletorni juurde kogunenud inimestest õnnestunud väikesel grupil saada torni esimesele korrusele. Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamisest on möödas vähem kui tund ning olukord kogu riigis ärev – Pihkvast on Eestisse jõudnud Nõukogude õhudessantvägede soomuskolonn, et võtta oma kontrolli alla strateegiliselt tähtsad tsiviilobjektid, sealhulgas Tallinna teletorn.

Kogunenud seltskond asub tuliselt arutama, kuidas teletorni kaitsta ning mida tekkinud olukorras loota, mida karta. Tegeletakse ka argiste küsimustega, nagu toit (või selle puudumine), riietus ning muusika. Arutletakse mineviku üle ning vaadatakse lootusrikkalt tulevikku.

Ärevate uudiste valguses arutati üksteise järgi läbi olulised küsimused. Mida teha, kui dessantväed ründavad teletorni? Kas julgeme vastu hakata, kui teame, mis juhtus jaanuaris Vilniuses? Kui kaua suudame vastu panna? Nälja peletamiseks valmistasime võileibu ja teed. Varastel öötundidel rääkisime talongidest, turumajandusest, sõnavabadusest ning uuemast moest. Hommikuhämaruses, kell 4.15 märkasime tanke! Mida öelda nii kriitilises situatsioonis tulevastele põlvedele 30. aasta pärast? Kirja pandud mõtted peitsime kotiga laua alla – ehk leiab keegi selle ja loeb meie sõnumeid.

 Õnneks hakkas aeg just siis kerima tänase päeva suunas…

6.-16. septembrini 2021 toimuvas üle-eestilises ajarännakus 1991. aastasse ootame osalema tuhandeid õpilasi, õpetajaid, muuseumitöötajaid ja teisi huvilisi. Ajarännaku põhipäev on 15. september.

2022. aasta üle-eestilise ajarännaku teema kuulutatakse välja peagi.