Tekst: Karmen Maat, arhivaar Oleks huvitav teada, kuidas me paistame ümbritsevatele inimestele. Üldjuhul annavad sellest aimu juhuslikult poetatud laused, kuna ei teki just palju vestlusi teemal „Mida sa minust arvad?“. Sama põnev oleks arutleda küsimuse üle „Kuidas ma näen iseennast?“. Enamasti ringlevad kujundatud arvamused meie mõtetes ja jutuajamistes, õnneks jõuavad mõned ka päevikutesse. Üks aktiivne…
Raamatupoes uue kirjanduse letti sirvides tekib kohe ohe: „Oleks mul vaid rohkem aega!“ Tahaks leiutada ajamasina, et lugeda nii nagu lapsena, mil päev tundus lõpmata pikk, ilma otsa ja ääreta, ainult ole ja loe. Kõlab hästi, eks ole? Oleme jaanuarikuu jooksul jaganud muuseumitöötajate mälestusi lapsepõlve lugemistest. Teema kokku tõmbamiseks palusime kolleegidel mõtiskelda, millised lugejad nad…
Ray Bradbury kirjutab raamatus „Fahrenheit 451“: „Kas te nüüd mõistate, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad elu nägu kõikide selle pooridega. Väikekodanlane aga tahab näha vahanägusid – pooride ja karvadeta, miimikata.” Raamatud ja lugejad on ohtlikud, neile pealispinnast ei piisa. Vanemad võivad mingi hetk avastada, et üksi lugev laps ei ole teps mitte “kergesti…
Kirjandusel on eriline võime meid mõjutada, puudutada. Selleks et kujutlusvõime saaks ohjad üle võtta, peab lugedes tekkima mingi tunne. Naljakas on mõelda, et sõnad paberil suudavad välja meelitada naeru, pisaraid või hämmeldust. Kaasakiskuv raamat haarab lugeja oma võrku, jäädes tema mõtetesse veel kauaks. Nagu lubatud, tuleb selles loos juttu lugemisega seonduvatest emotsioonidest. Kolleegid räägivad siin…
Jaan Kaplinski mõtiskles kunagi ühes Ööülikooli loengus kirjanduse ja tõe üle. Kui vaadata inimeste väärtusi, arutles ta, siis on asju, mille eest surrakse, kannatatakse, ja asju, mille eest surma ei minda. Kirjanduse eest ilmselt mitte. Tõe eest küll. Kas kirjandus on tõeline, räägib tõtt? Räägib. Aga see tema tõde on isesugune, mõnele oluline, mõnele mitte.…