Tiina Tael, peaarhivaar
Raamatuaasta jätkuks tutvustame keeleteadlase Andrus Saareste (1862–1964) kogumismatka päevikut ning vaatame, millise panuse ta ERMi kogudesse on jätnud.
Keeleteadlane Andrus Saareste. ERM Fk 3051:17115
Kirjeldustõlge fotole: Must valgel portreefotol on tumedas ülikonnas prillidega mees.
ERMi vanavarakorjajaks värvati Albert Saaberg (selline oli ta nimi 1921. aastani) tõenäoliselt Eesti Üliõpilaste Seltsi kaudu, kus tegutsesid tollal mitmed ERMi võtmeisikud (direktor Oskar Kallas, asjaajaja Edgar Eisenschmidt). Sellele vihjab ka A. Saabergi 4.05.1913 EÜSi aadressil Eisenschmidtile saadetud kiri, kus ta annab teada, et oleks valmis minema juba nädala pärast kaheks-kolmeks nädalaks muuseumile esemeid korjama ja soovib kuludeks 35 rubla. Ühtlasi küsib ta, kas peab ka joonistusi tegema, ja märgib, et saab sellega keskmiselt hakkama. Noormees oli selleks ajaks ühe talve õppinud Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, sama aasta sügisest jätkas ta õpinguid Helsingis. Hiljem sai temast keeleteadlane ja murdeuurija – see on juba teadusajalugu ning sellest kirjutavad tema raamatud, teatmeteosed ja teadusartiklid. Meie aga läheme 1913. aastasse ja Jüri kihelkonda, kuhu Saareste suunati. Esimese sissekande teeb ta oma päevaraamatusse (ERM TA 75) 11. mail:
11.V. Esimene peatuspaik Kautjala mõisas. Käin mõisa lähised pered ja saunad läbi. Saak kehv, olla juba varemini korjamas käidud. [—] Muuseumi ja vanavara korjamise üle ollakse teadlik igal pool, kuid annetamisega ollakse kitsi ja nõutakse raha. Mõnikord kahtlevad, kas korjajal siiski mitte omakasulisi mõtteid pole.
Korjamisraamatusse (ERM k/r 175) on sellel päeval tehtud kuus sissekannet, sh Leenu Kingsepalt saadud u 30–40 aastat tagasi valmistatud pesukurikas (ostuhind 40 kop) ja koonlalaud (60 kop).
Pesukurikas. ERM 11722. Jüri kihelkond, Rae vald, Kautjala k, Kikka saun
Kirjeldustõlge fotole: Fotol on puidust lapiku kujuga täkkekirjaga kaunistatud pesunui.
Koonlalaud. ERM 11723. Jüri kihelkond, Rae vald, Kautjala k, Kikka saun
Kirjeldustõlge fotole: Fotol on puidust lõikekirjadega kaunistatud koonlahoidja, mida kasutati vokiga ketramisel.
Oma joonistamisoskust kasutas ta korjamisraamatus pesukurika ilustuse lahtiseletamisel. Ka Madli Rosenfeldilt (Kolga) saadud särgi ilustusi seletas ta jooniste abil.
Naiste särk. ERM 17762. Jüri khk, Kurna k, Tilluvälja saun
Kirjeldustõlge fotole: Fotol on hallikas-valge linane pikkade puhvvarrukatega kraega särk.
Lehekülg A. Saabergi korjamisraamatust. ERM k/r 175
Kirjeldustõlge fotole: Fotol on musta tindiga käsitsi kirjutatud lehekülg korjamisraamatust.
Rahvarõivastest kogus Saareste veel liistikuid, naiste kampsuni, kirivöösid, kiilsukad ning rõivastega kantavaid ehteid, tasku ja peapaela. Samu jõudsid muuseumisse tema kogutud kolm vaipa-vankritekki.
Vankritekk. ERM 11738. Müüja Mari Kesa. Jüri khk, Pajupea k, Värava t. Vanus üle 30 a. „Küla kanguri juures koetud. Kodu värvitud. Kirjad ise loodud“.
Kirjeldustõlge fotole: Fotol on erksavärviline kaheksakandadega villane vaip.
14.V. Enne lõunat käime Vaskjala lähistes saunades: Puki, Kitse, Kingsepa j. T. Siin läheb õige palju aega kauplemisega ära. Tahetakse iga tühja asja eest hinge hinda. Kui meie nõutavat hinda maksta ei taha, lubatakse juudile müüa. Päälelõunakul käime kaugemal asetatud saunad ja pered läbi (—) Peredes ollakse vastutulekus lahke, asjade eest hinda ei küsita. Saunikud püüavad aga äri teha.
Mis järgmistel päevadel kogumismatkal edasi juhtub, saate lugeda juba sellelt päevikulehelt:
Lehekülg Albert Saabergi päevaraamatust. ERM TA 75
Kirjeldustõlge fotole: Fotol on musta tindiga käsitsi kirjutatud päevikulehekülg.
Siin on põnev viide Hans Lehtmanni käest saadud pronksist esemetele – korjamisraamatust saab teada, et need leiti Lagedi kangrutest, kuid nende saatus on kahjuks teadmata. Korjamisraamatus on numbri saanud ainult prees, asju oli aga 36. Tõsi, mõned rahad ja käevõrud olid ka nummerdatud, aga need on üle antud arheoloogiakabinetile.
Prees. ERM 11755. Kinkis Hans Lehtmann Rae k, Sirgumäe saun. Leitud Lagedi kangrutest
Kirjeldustõlge fotole: Fotol on hõbedane prees – sakilise servaga sõõrik rinnaehe.
Kirjavahetuses muuseumiga kõneleb ta sellest leiust tihti. 16. mai kirjas seisab:
Kuid juhtusin ka õige haruldastele asjadele, mille leiu juhust ette arvatagi ei võinud ja mida ka kustki nõnda kergesti loota pole. Need on kogu vanu brongs asju (käevõrud, vibukujulised preesid, spiraal sõrmused j. m. m.) mõned Daani aegsed hõbe rahad (Voldemar), kogu muistseid klaas pärleid (mõned kullatud, väga haruldased, millest õige vähesed Tall. Prov. Muuseumis alal on) ja mõndagi muud, vanadest haudadest, sellegi kaevamiste töölise leitud, nende nime siin tema palve peale saladusse jätan, mõnesugustel põhjustel, millest kõigist hiljem pikemalt kirjutan.
Ka järgmises kirjas (4. juuni) peatub ta sellel teemal ja palub, et asjad ega ka korjamise raamat poleks esialgu kõigile kättesaadavad, sest muidu võib nimetatud isik, kes oli Tallinna Provintsiaalmuuseumi teenistuses, oma koha kaotada ja ta võidakse võtta kohtulikule vastutusele. Samas kirjas palub ta juhatust, kuidas asju Tartusse saata, ja küsib, kas panna tähtsamad ja väärtuslikumad asjad teele „kinnitatult, erilises pakis“. Järgmises kirjas (20. juuli) selgub, et Hans Lehtmann on andnud loa oma nimi avaldada ning kirja juures oleval sedelil märgitakse H. Lehtmanni käest saadud annetuse tingimusena:
- R. M-i Tallinna osakonna avamise puhul saagu h-ra H. L. poolt annetatud asjad, kui neil siis dublettisid ei saa veel olema, nimetatud linna (Tallinna) välja pandud.
Küllap need asjad ERMi Tallinna osakonna väljapanekule jõudsid. Hiljem kujunes Tallinna osakonnast omaette Eesti Muuseum ja veel hiljem Eesti Kunstimuuseum, kuid paraku on ajalooliste keerdkäikudega nende asjade edasised jäljed kadunud.
Jätkame Saareste päevaraamatu sissekannetega…
17.V. Hommikul pakin kõik korjatud asjad kokku ja asun teele Kautjala mõisa poole, mille korjamise keskkohaks ja asjade kogumise paigaks olen valinud. Siin saan kuulda, et mitmest ümbruskonna saunast, milles varem käisin, olla hiljem, minu äraolekul, mõisa tuldud järel pärima, kus korjaja on, sest asju olla veelgi leitud. Arvan, et nüüd vist mehi, kes varem asju varjul hoidsid, „südametunnistus“ neid välja sunnib laduma. Kuid eksin rängalt. Ülesotsitud on õige tühised asjad, milles hingehinda nõutakse. Nähtavaste hakkas neid ainult „kukru-tunnistus“ tagantjärge piinama. – Järelejäänud osa päevast määran puhkuseks.
18.V. Päeva algul astun Kurna koolimaja poole teele. Siinne kooliõp. h-ra Kasekamp pakub lahkelt oma kaasabi ja juhatusi edaspidiseks korjamiseks. Olin juba varem tunda saanud kui tarvilise ja kasulik niisugune abi on: tuntud isikut korjajad seltsis nähes tunnevad talupojad algul kohe usaldust, lasevad naisi vanavara otsida ja häbenevad asjade eest hinda küsimast. – Kuna Kurna vald juba ennem siinse kooliõp. poolt suuremalt osalt on läbi otsitud, siis astume ainult veel 6-7 talusse ja sauna, kust nii mõndagi veel leiame.
Saareste ei kogunud ainult esemeid, vaid korjamisraamatusse on kantud mitu raamatut, mis on tõenäoliselt hoiul Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus, samuti vanad rahad (anti hiljem üle Arheoloogiakabinetile) ning üks päevapilt, mis on saadud Jüri Jaanuselt Sõmera küla Pilliroo perest.
Tallinna III laulupidu. Jüri rahvarõivad. Fotograaf teadmata, 1910. ERM Fk 133:1
Kirjeldustõlge fotole: Must-valgel fotol on murul kahes reas rahvariietes naised ja mehed.
Päevikus leiab märkimist ka Saareste kohtumine Kurna kooliõpetaja, hilisema kindralmajori August Kasekampiga (1889–1942), kes korjas samuti tol suvel Jüri kihelkonnas esemelist vanavara ja kellega koos käidi Kurna vallas Nabala kogukonnas. Saareste käis üksi veel Vaskjala, Limu, Pajupea, Kautjala, Sauna, Sõmeru ja Vaida külas, Kasekamp aga ülejäänud kihelkonnas, nii et Jüri kihelkond sai 1913. aasta suvel enam-vähem läbi käidud.
- V. Vaidal. Pererahvas on siin õige jutukas, pärib teateid Muuseumi ja korjamise üle, nii et seletusi andes kogu päev ära kulub. Asjade annetamine teeb peredes abielurahva vahel sagedaste tülisid, sest mees tahaks häämeelega kinkida, naine aga ainult müüa ehk sedagi mitte. Ühelt vanakeselt saame ostu teel Piibli a 1731. Naine seisab ägedalt vastu: olla isa-isade mälestus, kaanel olla kõigi esivanemate nimed ühes sündimise asjaga üles tähendatud. Mees, kes vabameelne ja ratsionalist näib olevat, lõpetab aga seega, et uue sugukonna kroonika kalendri kaanele kopeerib ja raamatuga väikese äri teeb, sest Muuseumis näib tal õige vähe aimu olevat: peab teda mingi basaari-sarnaseks, karuselli ja veidrustega, kus linnarahvale maainimeste hilpudega lõbu sünnitakse.
Korjamisraamat ütleb piibli dateeringuks 1739 ning märgib, et see on saadud Kristjan Hannibali käest Klooga talust Vaida vallast ja ostuhind on 2.50. Piibli edasine tee viis arhiivraamatukokku ja selle esialgne number oli 795.
Saare päevaraamatu viimane sissekanne on 22. maist:
Lõuna eel astun veel mõnesse peresse sisse, mis läinud päeval vahele jäänud. Ka siin, nagu peaaegu igal pool, kuulen kaebtusi, et mistarvis Muuseumile asju annetada, kui neid ise ometigi iial näha ei saa, sest Tartu on kaugel ja nende jalad sattuvad vaevalt elades sinna. Püüan neid seega rahustada, et luban selle eest hää seista, et nende kihelkonna asjad sügisesel põllutöö näitusel Tallinnas välja pandaks. – Päälelõunal panen korjatud asjad kokku ja sõidan tagasi Kautjala mõisa. Siit lasen nad kõik koos linna transporteerida.
Vahemärkusena märgin, et kogutud asju on nüüd võimalik vaadata iga päev ja igal ajal Tartusse sõitmatagi. Kui küsida MUIS andmebaasist isiku real Andrus Saarestet ja valida muuseumiks Eesti Rahva Muuseum, siis leiabki tema 1913. aasta kogumismatka saagi. Muidugi saab asju ka muuseumis lähemalt vaadata. Mõnikord tulevad need hoidlatest välja näitustele, näiteks oli mõni aasta tagasi suur rahvarõivanäitus. Vaipu võib näha püsinäituse vaibasaalis, praegu on aga üleval valgustite näitus, kus on muu hulgas ka see „isa-isadelt pärandatud“ küünlajalg.
Küünlajalg. ERM 11721. Kogutud Juhan Kääsi käest Jüri kihelkonnast Kautjala vallast Kautjala mõisast
Kirjeldustõlge fotole: Fotol on kollakast metallist küünlajalg: ümaral alusel küünlavars, mille otsas pesa ehk ava küünla jaoks.
Sellega saigi kogumismatk Jüri kihelkonnas läbi. Talvel kirjutas Saareste, kes oli Helsingi ülikoolist jõulupuhkusel Tallinnas, et oleks nõus asja tähtsust ja kiirust silmas pidades ja saare eestlaste keeleliste iseärasuste vastu huvi tundes võtma ette teekonna Naissaarele. Samas kirjas märgib ta, et ei mõista rootsi keelt ja arvab, et ehk on abi, kui keegi rootsi keele mõistja on kaaslaseks. Kuna Saarestele sobisid ainult kolm nädalat detsembris ja asja korraldamine võttis tõenäoliselt aega, siis jäi see reis toimumata. Naissaar käis Tallinna kindluse komandandi võimupiirkonda ja seega oli sinna minekuks vaja luba. Kardetavasti jäi see saamata, sest plaan oli ka päevapiltnik Jaan Kristin kaasa võtta, ent aparaadiga saarele minek oli keeruline. Saarestele, kellele tegi muret vähene rootsi keele oskus, tegi aga elu hiljem sellise pöördkäigu, mis viis ta paarikümneks aastaks pagulusse just Rootsi. Uppsalas professor Andrus-Kustas Saareste hauakivil on kiri „Me emakeel on meie arm“.
Allikad
Albert Saalbergi päevaraamat vanavara kogumisel. ERM TA 75
Eesti Rahva Muuseumi korjamisraamat nr 175
ERM saadud kirjad, 1913. ERM Arh n 1, s 36
ERM saadud kirjad, 1914. ERM Arh n 1, s 38
