Piret Koosa, teadur-kuraator

Minu lähem tutvus komidega sai alguse 2006. aasta suvel, mil käisin esmakordselt Komimaal välitöödel. Tolle retke käigus kujunes arusaam komidest kui äärmiselt külalislahketest inimestest ja see esmamulje on hilisematel käikudel sugulasrahva juurde aina kinnitust saanud. Komi külalislahkus väljendub minu kogemuse põhjal esmajoones külaliste rikkalikus kostitamises, seda sõltumata kellaajast. Nii näiteks on mind kella poole kuue ajal hommikul kostitatud neljakäigulise einega. Iseloomuliku juhtumina meenub külaskäik, mil pärast taldrikutäie rammusa supi, frikadellidega makaronide ja suhkruga koduse kohupiima ärasöömist (endastmõistetavalt käis eelneva juurde ka paar klaasitäit teed) asetas perenaine lauale klaasid omavalmistatud hapukoorega.  Külalislahkust peavad komid teadlikult oluliseks ja endile iseloomulikuks omaduseks. Vahel võib see suur hoolitsus pisut pelutavadki mõõtmed võtta – meelde tuleb seik möödunud aasta välitöölt, mil pärast „teejoomist“ (jutumärkides seepärast, et teejoomine hõlmas ka pannitäie kartulite, kapsasalati ja piimaga mustikate söömist) sibas meid võõrustanud tädi Maria aeda ning hakkas meile kaasapanemiseks peenralt head-paremat välja valima. Abituid vastuväiteid osutusega, et järgmisel päeval Eesti poole teele asume, ei pidanud ta millekski, mööndusega, et kõrvitsat me siiski ühes tarima ei pidanud. Nii lahkusime Maria juurest päris mitme kilo porgandite, kartulite, sibulate ja kabatšokiga.Ootamatutele külalistele kaetud laud. Foto Piret Koosa 2009

Kui lugeda teiste Komimaal käinud uurijate välitööpäevikuid, mis ERMi arhiivis hoiul, on ilmne, et kauged külalised on ikka ja jälle taolise lahke võõrustamise osaliseks saanud. Need erinevatest kümnenditest pärinevad kirjapanekud sisaldavad sageli ka pakutud roogade loetelu.

Poisid, kes on võtnud, kutsuvad teed jooma, aga pererahvas on veelgi lahkem ja kostitab meid seentega, mis on küll soolatud, kuid mitte väga, siis samad seened koorega. Siis munad. […] siin pakuti kohe tooreid mune, aga siis nägi, et ei sööda, keedeti kiiresti ära. Supp oli ka mõnusa olemisega. Siis veel suitsetatud pekki […] Söömaaeg oli täielikult talupoeglik, tervislik. Aleksei Peterson, 1976 (TAp 679:66–67)

Esimeses peres, kuhu me Nadežda ja Terjega sattusime, hakati muidugi kohe teed pakkuma, meie seletusi, et me just lauast tõusime, ei võetud arvesse, nõuti veel seenesupi, tomatite jmt söömist. Järgmises kohas võttis meid vastu väga sõbralik tädi, pani külaliste auks selga uue kleidi ja ütles, et keegi noormees fotoaparaadiga olevat teda juba külastanud. Kui jälle teejoomisest rääkima hakati, lasin ma sealt jalga. Eve Randoja, 1989 (TAp 858:35)

Nagu ikka, söögikäike on mitmeid. Tuleb osata neist kõrvale hiilida, vähemalt osadest. Okroška, tangupuder, soe supp tomatitega, keedetud munad. Art Leete, 2002 (TAp 933:5)

Ahjusoojad šangid. Foto Art Leete 2012

Niisiis, kui tulevast soome-ugri püsinäitust ettevalmistava töögrupi liikmena sai minu üheks ülesandeks välja mõelda teema või stseen, mille abil esitada komisid ja avada nende kultuuri, jõudsin oma mõtetega peagi „teejoomise“ juurde. See justkui argine valdkond on komi traditsioonilises kultuuris tihedasti seotud meeste ja naiste igapäevaelurollide, religioossete arusaamade ning maailmavaatega.

Tulevasse ekspositsiooni on planeeritud osaliselt välja ehitatud komi tare, mille kööki saab näitusekülastaja sisse astuda. Maja südameks on suur vene tüüpi ahi, mille ümber perenaine päev läbi toimetab mis lisaks soojaandmisele võimaldab mitmel eri moel toidu valmistamist. Ahi on tulevasel näitusel elusuuruses olemas, huvilistel on võimalik selle otsa ronida ja mõelda, mis tunne oleks taolise sooja ahju peal magada.

Domna Petrovna tõstab paja hea-paremaga valmima ahju, mille ehitas tema äi 1950. aastatel. Foto Art Leete 2012

Toit seob ka elavate ja surnute maailma. Surnud esivanemate mälestamisel on olulisel kohal nende sümboolne kostitamine toidu ja teega. Esivanematega (kes on komi kultuuris praegugi olulisel kohal) seondub ka ahju vastasnurgas asuv ikooninurk söögilaua kohal. Ikoonide kõrval on tihti esivanemate raamitud fotod. On olnud tavaks igal hommikul surnud sugulasi värskele leivale paluda, asetades leiva ikooni ette.

Surnute mälestamine jaanipäeval. Sõssola rajoon, Rastsoi küla kalmistu. Foto Vello Kutsar 1976. ERM Fk 1793: 232

Nagu juba öeldud, on söök ja söömine ning külaliste kostitamine komide kultuuris tänapäevani olulisel kohal. On tavaline, et ühe söömaaja käigus tuuakse lauale 3–4 erinevat rooga, söögikordade vahepeal juuakse ohtralt teed. Pakutavast toidust keeldumist on peetud nii söögi kui selle valmistaja solvamiseks. Pidupäevadel toodi lauale üle kümne erineva toidu, soliidseks on peetud einet 17–18 eri roaga. Söödi ühest nõust, igaüks oma lusikaga. See komme pole külades veel praegugi päris kadunud. Traditsiooniliselt oli esimese lusikatäie võtmise õigus peremehel, alles pärast seda alustasid söömist kõik teised. Ka lauas istumise kohad olid tava järgi kindlad – peremees laua otsas, ikoonidele kõige lähemal, naised kõige kaugemal.

Muide, üleilmselt levinud pelmeenid olevat just komi päritolu, nende nimetust seletatakse järgmiselt: pel’ tähendab komi keeles ’kõrva’, njan’ aga leiba, kokku niisiis ’kõrvakujuline leib’. Komide lähimad keelesugulased udmurdid teavad aga samale etümoloogilisele põhjendusele viidates rääkida, et pelmeenid on hoopis nende esivanemate välja mõeldud…