Anu Kannike, Tallinna Ülikooli teadur ja Eesti Rahva Muuseumi uue püsinäituse töörühma ekspert

Nõukogude aja peegeldused eesti (ajaloo)kirjanduses ja kunstis on saanud suuremat tähelepanu ning ajendanud rohkem vaidlusi kui enamik teisi ajastuid. See on ka loomulik, sest paljud meist on seda aega isiklikult kogenud ja vaade oma minevikule on paratamatult emotsionaalne. Kindlasti on nõukogude aeg ka mälupoliitika, sealhulgas erinevate huvigruppide võitluse teenistuses, kuid liialdus oleks arvata, et üksnes viimane tekitab kõrgendatud huvi. Pigem tajutakse, et selle ajastu mõistmine ja hindamine on otseselt seotud tänapäevaste väärtushinnangute ja moraalsete valikutega.

Kuidas nõukogude aja vastuolulist kogemust talletada, tõlgendada ja esitada − see küsimus oli päevakorras 12. novembril Tallinnas toimunud Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja ERMi ühiskonverentsil. Akadeemilistele ettekannetele (Margit Sutrop, Imbi Paju, Halliki Harro-Loit, Eha Komissarov, David Vseviov) järgnes paneeldiskussioon, kus said sõna ka külalised, sealhulgas mõnedki nõukogude aja lõpul või selle järel sündinud noored.Prof Halliki Harro-Loit TÜ eetikakeskuse ja ERMi ühiskonverentsil “Kuidas esitada? Kuidas tõlgendada? Nõukogude aja näide” rääkimas meedia rollist väärtuste kujundajana. Foto Eva-Kaia Vabamäe

Nii Eetikakeskuse kui ERMi tegevus lähtub arusaamast, et pluralistlikus ühiskonnas elamine ei pea tähendama väärtuste suhtelisust. Paradoksaalselt võib mingi ajaloohetke jäädvustamine muuseumis olla aeganõudvam kui selle toonane läbielamine, sest peame sündmustele andma hinnangu, panema need teatud olevikukogemusest lähtuvasse raami. Nii mõnedki rollid, mida muuseumilt oodatakse (meelelahutus, tuluallikas, haridusasutus) on konfliktsed, külastajani jõudev sõnum peab aga olema tasakaalustatud. Kergesti võib libiseda mustvalgetesse klišeedesse, näiteks kujutades tollaseid olusid absurdikomöödia või, vastupidi, “õuduste kambri” võtmes. Mõlemad variandid toovad ehk müügiedugi, kuid küsimus väärtushinnangutest võib tahaplaanile jääda. Nõukogude aja vastuolulisust on eriti raske teha mõistetavaks noortele, kes on ellu astunud täiesti teistsuguses süsteemis. Samas on noorema põlvkonna huvi nõukogude teema vastu tõusmas, eriti pärast nn pronksiöö sündmusi. Kui varem võeti seda kui möödunud ajalooperioodi, siis 2007. a. sündmuste järel hakati tajuma probleemi aktuaalsust tänapäeval ning ka ohtu seni enesestmõistetavaks peetud väärtustele, sedakaudu aga ka vajadust nõukogude ajast rohkem teada.[1]

Muuseumid saavad nõukogude aja tõlgendamisel tugineda juba olemasolevatele kajastustele ilu- ja dokumentaalkirjanduses, samuti filmis. Kirjanik ja filmilooja Imbi Paju jagas oma kogemusi, tunnet, et ka tänapäeval võib mineviku vägivalla teemade käsitlemine nõuda kodanikujulgust ning valmisolekut vastu astuda samavõrd vägivaldsele retoorikale, ükskõiksusele või empaatia puudumisele, ja seda mitte ainult endises Nõukogude Liidus. Inimliku ajalookujutuse üks missioone ongi empaatia elushoidmine. Sellel on teraapiline toime meie rahvale, kuid see võimaldab meil end ka rahvusvaheliselt mõistetavaks teha, sest vägivalla tekitatud traumad ja nende järelmõjud on kõikjal sarnased.

Ajakirjandusprofessor Halliki Harro-Loit tõstis esile nõukogudeaegset ajakirjandust kui väärtuslikku allikakogumit, mis võiks muuseume kõnetada, sest võimaldab vaadata aja ja väärtuste muutumise protsessi. Paralleelselt propagandaga kujunes nõukogudeaegses eesti ajakirjanduses 1960. aastatest alates ka inimlik apoliitiline diskursus. Viimases avalduv maailm täiendab oma mitmekesisusega eluloolisi allikaid, argikultuuri uurijale on oluline seegi, et tsensuuri kõrval kontrolliti pisifakte ja olmedetaile hoolikalt. Väärtusprobleemid tõusevad selgemalt esile just ajastute võrdluses: üks ajastuülestest küsimustest on võime avaliku diskursuse tekste kriitiliselt hinnata.

Kumu 2006. a. avatud püsiekspositsiooni nõukogude perioodi osas püütakse kuraator Eha Komissarovi sõnul näidata mitte üksnes rahvusliku traditsiooni kestmist, vaid ka kohandumist ja innovatsioone väljendavaid teemasid. Sotsialistliku realismi eksponeerimisest ei ole loobutud, sest seegi võimaldab tundma õppida tollast tegelikkust, “eksisteerimise hoobasid” ja müüdiloomet. Kõige keerulisem on (nii teoreetiliselt kui praktiliselt) käsitleda nõukogude modernismi eesti versiooni. Sedagi saab teha väga õnnestunult, nagu tõestab Kumu näitus “Mood ja külm sõda”, mis lükkab ümber stereotüüpsed ja demoniseerivad ettekujutused nõukogudeaegsest eesti naisest.Prof David Vsevjov ettekande ajal mõttesse vajunult osalejate esitatud küsimusi kuulamas. Foto Eva-Kaia Vabamäe

Professor David Vseviov puudutas just argikultuuri uurijate jaoks olulist küsimust, kuidas jäädvustada ja kujutada nõukogude ajaga seotud tundeid? Palju on sellist, mida on sõnades või asjades raske väljendada. Kuidas eksponeerida hirmu, millest arhiividokumentides on väga vähe märke? Samas kogeb uurijagi Beria originaalallkirja või kaebekirjade lademeid nähes füüsilist õudust. Nõukogude aja ahistust läbi elanud inimene võib tänini tunda pinget olukordades, mis vabas ühiskonnas kasvanule tunduvad triviaalsed, näiteks hotelli sisenemisel või riigipiiri ületamisel. Üks peamisi hirmu tekitamise mehhanisme seisnes selles, et kirjapandud reeglid ei toiminud, näilise võrdsuse taga peitus keerukas ja irratsionaalne hierarhia. Ei statistika ega õudusfilmid suuda niisugust püsiva kehalise ja vaimse alanduse tunnet ammendavalt peegeldada. Nõukogude aja tõlgendamine võib mitmekultuurilises ühiskonnas tekitada erinevat vastukaja, kuid sarnaste kannatuste, samuti argise kohandumise ja vastupanu näitamine loob eeldused üksteisemõistmiseks.

Muuseumide jaoks on väljakutseks mitte üksnes nõukogude aja kujutamise väärtusraamistiku sõnastamine, vaid ka selle tõlkimine konkreetsete ruumilahenduste, tekstide ja eksponaatide keelde. Konverents oli suurepärane sissejuhatus kõige olulisematesse teemadesse ja naabererialade kogemustesse ega saanudki valmislahendusi pakkuda. Miks mitte aga mõelda juba kitsama fookusega nõukogude aja eksponeerimise teemalistele seminaridele või töötubadele, seda enam, et mitmed selleteemalised näitused on äsja valminud või valmimas.