Liisi Sünd, töövarjupäeval osaleja
22. novembril avanes mul võimalus osaleda töövarjupäeval Eesti Rahva Muuseumis Terje Anepaio töövarjuna. Töövarjupäev on kogu Eestis traditsiooniks kujunenud päev, mil gümnaasiumiõpilased (enamasti lõpuklassis käijad) saavad lähemalt tutvust teha ühe huvipakkuva ametiesindaja tööpäevaga. Kuna minu varasem töökogemus pärineb just muuseumist, siis otsustasin, et kaen ka teiste muuseumide tööd. Peale ERMi mulle Tartus tegelikult ka muid muuseume kohe pähe ei tulnudki – sellest olin kõige rohkem kuulnud. Nõukogude temaatika, mida Terje Anepaio uurib, tundus minu jaoks kõige paeluvam.
Connecticuti Eesti Seltsi maaalal filmib Maido Selgmäe Rein Linaski meenutusi elust ja eestlaste tegevusest. Foto: Riina Reinvelt
Minu varjupäev algas veidike pärast kella kümmet hommikul, mil kohtusin oma varjutatavaga. Seejärel maabusime ERMi näitusemaja koosolekuruumi, kus pidi kohe-kohe koosolek algama. Ma ei osanud seda oodata ja näis, et seal viibimine tõotas kujuneda uudseks sündmuseks, sest sain peale oma varjutatava kuulda ka teiste muuseumitöötajate arvamusi. Siiski mainis mu varjutatav kohe eos, et koosolekute pidamine pole nende igapäevane rutiin, vaid tihti, isegi pea enamuse ajast, tuleb omaette nokitseda. Kollektiivi vastuvõtt oli igati soe ja sõbralik. Üleüldisest atmosfäärist õhkus rahulikkust. Pärast seda hommikut saatnud tehnilist viperust õnnestus koosolekuga alustada – teemaks ERMi uus püsinäitus „Eestimaa kahekõned“. Vaatasime videolõike ühest Nõukogude ajal hävituslendurina töötanud mehest, kes vestis lugusid oma elust. Nendest lugudest ma pikemalt ei kirjutaks, kuna on võimalik, et tegu on konfidentsiaalse infoga. Pärast selle mehe pikki story´sid jälgisime ka videoid Kanada ja USA väliseestlastest, milles nad jutustasid oma eluseikadest. Sain teada, et muuseumitöötajad on nendega intervjuude tegemiseks nõnda kaugele reisinud ja iseenesest juba see fakt, et neil on olnud võimalus vanade väliseestlaste käest mälestusi koguda, on väga lahe! Usun, et neil võis olla väga põnevaid kohtumisi. Kolmandas filmimaterjalide blokis eristus teistest endine kaevur Kohtla-Järvelt, kes pajatas mitmeid oma lugusid siira entusiasmi ja rõõmuga. Üks tähelepanek, millele ma idavirumaalasena varem polnud mõelnud, oli seotud eestivenelaste n-ö „uue teistmoodi keele“ tekkega.
Narva välitöödel pakub endine Kreenholmi töötaja maitsvat suppi. Foto: Riina Reinvelt
Pärast pikemat videote jälgimist mõistsin, et infot, mille seast tuleks terad sõkaldest eraldada, on tohutult palju ja see, mida mina nägin, oli sellest tulvast vaid murdosa! Isegi kui esiotsa nii ei tundu, on selline töö vaimselt väsitav ja kurnav. Infoga töötamisel tuleb muuseumitöötajatel olla pidevalt tähelepanelik ja vastuvõtlik, on vaja oskust leida eredaid lugusid ja persoone. Peab teadma, kuidas märgata, ja aru saama, mis on selle kõige tähendus. Iga pusletükk peab paigutuma õigesse kohta. Selles päeva pooles sai muuhulgas vastuse üks mu sinna tulles esitatud küsimustest: milline näeb välja ekspositsioonide arendamise köögipool.
Pärast sooja lõunasööki ERMi näitusemaja kohvikus jätkus koosolek hoogsamas tempos, mõtterattad kõigi peades pöörlemas. Mu tähelepanu oli selleks ajaks pöördunud piltidele eestlaste (ja teiste soomeugri rahvaste) pulmakommetest rääkivas raamatus „Pulmawärk“, mis on muuseumi kogude põhjal koostatud. Leidus väga kaunite mustritega pulmarõivaid, rätikuid ja ka muid esemeid, mida oma ilu ja kultuuriväärtuse tõttu tuleks kindlasti säilitada. Näis, et vanasti olid (pulma)traditsioonid väga mitmekesised ja kombedki erinesid rahvuste lõikes suures ulatuses. Ülemaailmse globaliseerumise veidi tumedaks küljeks ongi see, et traditsioonid ei ole enam niimoodi eristunud ja aega omatehtud asjadesse hinge sisse puhumiseks napib – ometi peitub nendes oma võlu.
Koosoleku lõpus said kõik teada, mida neil järgmisena ette võtta tuleb, ja seega usun, et võis selle tööpäeva igati õnnestunuks kuulutada. Töövarjupäev iseenesest polnud veel lõppenud. Minu varjutatav viis mind vaatama ka ERMi peamaja, mis oli kunagi kohtuhoone olnud, ning tutvustas ka teisi ERMi töötajaid, kes veetsid veel viimaseid tunde oma tööpesakestes. Tutvusin ka muuseumi raamatukoguga, mis on paljudele tudengitele, huvilistele väljastpoolt ja ERMi töötajatele endalegi ilmselt väga heaks teadmiste varasalveks. Sattusin muuseumisse just õigel ajal, sest sel päeval avati ka värvikirev toidunäitus „Eesti Rahva toidulaud: soustist sushini“, mis oli ka omamoodi uus kogemus.
ERM suudab mu arvates ajaga kaasas käia (väljasuremisohtu seal pole! J) ja usun, et muuseum on võimeline pakkuma midagi harivat igas vanuses inimesele, kui vaid veidi huvituda ja natuke aega võtta, et ringi vaadata. Aja jooksul tuleb võimalusi pigem juurde, kui kaob ära, eriti just visuaalseid võimalusi. Töö muuseumides võiks olla huvitav, kuid kahjuks on oodata kõhnu palganumbreid. Seda, kas ma kunagi tulevikus võiksin vastava valdkonnaga ka seotud olla, näitab aeg.
Suur aitäh Terje Anepaiole toreda päeva eest! 🙂 Tänan ka teisi ERMi töötajaid, kellega kokku puutusin ning abiks olnud Tartu Karjäärinõustamiskeskust.
