Küsis Kadri Lind, kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist

Intervjuu teine osa: https://blog.erm.ee/?p=1202

Mis on ERMi uue püsinäituse nimi ja mis ideed see kannab?

Tahtsime teha uue püsinäituse senisest hõlmavama, laiendada haaret. Ajaliselt, teemade osas ja kultuurilise tervikuna. Praegu keskendub püsinäitus peamiselt ühele kindlale ajalooperioodile, ühele sotsiaalsele klassile – talupoegadele ja 19. sajandile.

Tahtsime rääkida tähendustest, olla oma kirjeldustes nii „tihe“ (vt Clifford Geertz, Kultuuride tõlgendamine, 1973) kui võimalik, st võimalikult palju erinevaid vaatepunkte kaasav. See on ka tänapäeva museoloogia trend – muuseumid püüavad olla aina demokraatlikumad. Ühes varasemas ettevalmistavas faasis tuldi (Pille Runnel, Taavi Tatsi, Krista Aru – KL) ideele lasta Eesti arvamusliidritel, inimestel väljaspool ERMi, kirjutada esseesid selle kohta, millisena nad kujutavad tulevikus ERMi ja milline võiks olla tulevane püsinäitus. Üks kirjutajatest oli Cornelius Hasselblatt, kes pakkus välja idee, mis haakus väga hästi sellega, mida me ise omavahel mõelnud olime. Ta kirjutas ERMi nimest, et Eesti Rahva Muuseum on oma ideoloogialt rahvusmuuseum, aga see nimi iseenesest, see Eesti Rahva Muuseum, mis tegelikult tuleb vanapärasest kõneviisist, omandab tänapäeval mingi uue aktuaalsuse just selle kaudu, et ei keskendu konkreetsele natsioonile, vaid hõlmab territoriaalselt tervikut ja kõiki erinevaid kultuure, mis sellel territoriaalsel tervikul võrsuvad. See ongi tegelikult uue püsinäituse uba ja põhiline asi, mis seda praegu olemasolevast eristab.

Näituse nimi „Eestimaa kahekõned“ tähendabki tegelikult seda, et neid kultuurilisi gruppe ja üksikisikuid on palju, et nad on erinevad, neil kõigil ei ole üks seisukoht. See, mida tahaks näitusega teha ja mida tahaks ka, et ERM tulevikus institutsioonina oleks, on just olla avalik foorum kõigi Eesti elanike jaoks. Igaüks, kes siin praegu elab või kunagi varem elanud on, igaüks meist on oluline ning sobib piisavalt hästi, et tema lugu rääkida. Igaüks peaks saama sõna, kõigil peaks olema võimalus end siin ära tunda. See on meie ideoloogiline platvorm.

Milline on see protsess ja ettevalmistused nii suureks püsinäituseks?

Alguses (2007. aastal) oli rühm inimesi, keda nimetati visioonigrupiks, nad panid esimesed põhipostulaadid paika: et püsinäitus peab olema absoluutselt hõlmav kõige ja kõigi kohta, peab algama jääaja-järgse ajaga ja lõppema tänases päevas ja esitama kõikidel võimalikel viisidel eesti kultuurilugu ja olema seejuures väga mänguline, väga huvitav, väga interaktiivne, kõigile midagi pakkuma. Siis hakati seda visiooni vastavalt oskustele ellu viima. Siis toimuski ka varem mainitud refleksiivse materjali kogumine Eesti arvamusliidritelt. Sisurühm alustas oma tööd niimoodi, et panime esmalt paika kõikvõimalikke erinevaid teemasid, millest meie arvates rääkida võiks. Meil oli selleks hetkeks juba ruumiplaneering ette antud, lähtusime teadmisest, et tuleb pikk koridorikujuline näitus, mis on kohe kõige esimene, kuhu inimene siseneb, sellele järgnevad erinevad kinnised toad ja sinna vahele jäävad alad. Kõigepealt hakkasime täitma seda pikka koridori, mille Vaike Reemann kohe alguses Ajarajaks ristis, siis me vaidlesime selle üle, kas Ajaraja suund on kaasajast minevikku või vastupidi. Lõpuks jäi peale, et liigutakse ikka tänapäevast minevikku, külastaja justkui kaevub minevikku. Teemasid mõtlesime kolmest vaatenurgast lähtudes: midagi vaimse, materiaalse ja sotsiaalse kultuuri kohta. Selle järgi jagunesid erinevad töörühmad. Mina olin sotsiaalse kultuuri töörühma liige. Kõik kolm töögruppi pakkus välja posu teemasid erinevate ajalooperioodide kohta, mis huvitavad tundusid. Meil oli üks pikk tapeedirull, kolme värvi post-it kleepse, iga värvi peale kirjutasime ühe teema: vaimne kultuur ühte, materiaalne teist ja sotsiaalne kolmandat värvi ja siis kleepisime need sinna Ajaraja peale, mõõtsime umbes välja, kui palju see 130 m siis on. Tapeet sai tihedalt täis, see oli nagu väike karvane siilike, sest neid asju, millest meile tundus, et on vaja rääkida, oli nii kohutavalt palju. Siis sai meile esimest korda selgeks, et me peame redutseerima, et nii ikka ei saa. Alguses tegime me seda ise. Kuid ühel hetkel kuulutati välja hange näituse kujundajate leidmiseks, tegelikult oli meil sellel hetkel olemas kontseptsioon ainult Ajaraja kohta. Olime kokku leppinud, et seal peaks olema mingi suur rahvakultuurinäitus, nõukanäitus ja palju väiksemaid näitusi, mis käsitlevad süvendatult mingit üksikprobleemi. Aga täpne kooslus oli veel täiesti olemata. Pärast seda hakkasime kujundusmeeskonnaga tööle, nad püüdsid endale väga põhjalikult selgeks teha, mida me näidata ja väljendada soovime, ning olid väga aktiivsed omapoolsete esitusviiside ja tõlgendusvõimaluste väljapakkumises. Kogu protsess oli ja on väga dialoogiline.

Kui olime välja mõtlemas Eesti kultuuri puudutavaid teemasid, mida soovisime näidata, siis sai selgeks, et me ei suuda ega oska seda kõike ise ellu viia ja et vajame hästi palju välist abi. Nii kaasati eksperdid väljastpoolt meie aruteludesse juba kontseptsiooni loomise ajal. Alustasime arheoloogidega, siis tulid juurde ka keeleinimesed ja ajaloolased. Nende kolme seltskonnaga tegime suuri korralduslikke seminare. Me saatsime avalikesse kohtadesse kutsed välja, Tartu Ülikooli ja Ajaloo Instituuti ja teistesse mälu- ja teadusasutustesse. Tegime üleskutse, et tulge ja osalege, arutame koos. Sealt on pärit ka osa meie majaväliseid kuraatoreid, nt arheoloogid Marge Konsa, Kristiina Johanson ja Arvi Haak, keeleteadlased Tiit Hennoste ja Kristiina Ross. Ja tegelikult on neid abilisi palju rohkemgi. Praegu on meil lepingud 18 inimesega. Umbes sama palju kui oma majast, on sisutegijaid ka väljast.

Pille Runnel ja Taavi Tatsi, Jaanika Jaanits ja Eva-Kaia Vabamäe tegelevad aga valdkonnaga, mis on samuti väga tähtis. Selleks on kogukondade kaasamine – kuidas kaasata mitte spetsialiste, vaid lihtsaid ja tavalisi inimesi. Kui rääkida nendest püsinäituse osadest, mida me praegu ette valmistame, siis seal väga palju inimesi tänavalt sisuloojatena osalemas ei ole. Vähemalt mitte praegusel hetkel. Aga me proovime neid pidevalt meeles pidada ja arvesse võtta. Üritame tekitada näitusele selliseid võimalusi, et kui näitus on valmis, saab tulla inimene tänavalt ja siis näitusel loojana osaleda.

Intervjuu teine osa: https://blog.erm.ee/?p=1202