Muuseumitunni „Komi rahvusköök“ kööginurgatagused ehk kuidas sünnib üks haridusprogramm

Natalia Pyllu, giid-muuseumipedagoog

Soome-ugri püsinäitus „Uurali kaja“ esitleb soome-ugri rahvaste (täpsemalt mehe ja naise) maailma nende argielu sügavuse kaudu. Soomeugrilasi näidatakse just igapäevaste asjade ja tavaliste asjatoimetuste abil.
Komisid tutvustatakse näitusel toidukultuuri kaudu, mis on omakorda seotud mehe ja naise soorollide, uskumuste ja maailmavaatega. Komi toidulauda iseloomustab roogade rohkus ja mitmekesisus, nõnda oli pidupäeval laual 17–18, argipäeval 3–4 toitu.
Peolaual pidid tingimata olema küpsetised, liharoad, puder ja õlu. Valmistati pannkooke, rõngassaiu ja kala, liha, seente, marjade, naeri, kapsa, rõika, sibula, kartuli ning kruupidega pirukaid. Lauale asetati kõik road üheaegselt.
Argipäeval söödi odrakruubi-, herne-, kartuli-, kapsa- või kalasuppi, aga ka seenesuppi kartuli ja sibulaga. Eraldi liharooga teiseks käiguks ei valmistatud, vaid söödi lihtsalt supist väljatõstetud liha. Kala söödi keedetud, soolatud, praetud ja hautatud kujul. Rukki- või odraleiba küpsetati ümarate pätsidena. Leivapätse ei tohtinud asetada üksteise peale, kuna „isegi leib ei tohi olla leivast kõrgemal“. Söögikordade vahel joodi ohtralt teed, aga kindlasti kuumalt – jahtunud tee pakkumist peeti solvavaks.

nacionalnaja-kuhnja-komiKomi pidulik toidulaud

object_51.1213607487.93596Komi pidulik toidulaud

Kõik pereliikmed võtsid sööki ühest taldrikust kordamööda, kuid esimese lusikatäie õigus oli peremehel. Külalisi võeti väga lahkelt vastu – nad kutsuti kohe lauda ja vahel käidi lausa peale, et nad sööksid. Toidust keeldumist peeti nii söögi kui selle valmistaja solvamiseks.
Minul kui udmurdil, komidele väga lähedase kultuuri esindajal, on väga põnev tegeleda toidu teemaga, sest ma märkan sarnasusi kultuuride vahel ning mõistan seda rahvast. Udmurtegi iseloomustab suur külalislahkus, isegi korraks majja astunud külaline kutsutakse ilmtingimata lauda. Kuna nii komid kui udmurdid on tagasihoidlikud, kutsutakse neid reeglina mitu korda. Mulle meenud mu esimene Eestis elatud aasta: kui mulle kohvi pakuti, siis keeldusin esimesel korral alati, oodates endamisi, millal teist ja kolmandat korda pakutakse… aga ei pakutud. Aastatega õppisin kohe nõustuma.
Eesti ja udmurdi (komi) söögikultuuri erinevused ilmnevad ka perekondlikul tasandil, nt mu abikaasa vaatab supist välja tõstetud ja eraldi pakutud liha imestunult ja ei mõista, miks see pole supi sisse tükeldatud. Teedki joome erinevalt: ma jõuan juba kaks tassi kuuma teed ära juua seni, kui abikaasa alles ootab, kuni tema tee jahtub.

htmlconvd-0H2eOk_html_m825e2cd

Rikkalik toidulaud on omane ka udmurtidele. Pildil meenutus lapsepõlve pühapäevahommikust – laua ääres toimetavad ema ja vanaema. Fotograaf Mihhail Jegorov, pilt raamatust” Udmurtia”, Moskva 1990

Söök, söömine ja külaliste kostitamine on nii komi kui ka udmurdi kultuuris väga tähtsal kohal. Soome-ugri püsinäitusele pannakse kokku ka muuseumitund „Komi rahvusköök“. Koolidele haridusprogramme koostades uurime hoolega ka Riiklikku Õppekava, et pakkuda selliseid muuseumitunde, kus õpilane omandaks kindla õppekavas ettenähtud teema. Nimetatud muuseumitund on mõeldud 7.–9. klassile kodunduse tunni juurde õppekava „Eri rahvaste toitumistraditsioonid ja toiduvalikut mõjutavad tegurid (asukoht, usk jne)“ teema raames.
Toiduteema kaudu saab õpilastele tutvustada sugulusrahvast erinevatest aspektidest lähtuvalt. Otsime tunnis vastuseid küsimusele, mis on traditsioonilised komi toidud, milliseid tooraineid kasutati, kust neid saadi ja mis on keelatud toidud. Samuti räägime komide külalislahkusest, söömiskommetest ja rituaalidest.
Lisaks uutele teadmistele saavad õpilased kohapeal küpsetada komi traditsioonilist lahtist pirukat šanga, mida seejärel süüakse rahvamuusika saatel.

DSC05112Šangide tegemine

shangi1Šangid

Samuti saab sisse astuda komi kööki ja uudistada suurt ahju, milles valmivad traditsioonilised komi toidud. Näitusel on ka komi interaktiivne toidulaud, mis võimaldab mängulises vormis uurida selle rahva roogasid ja toidukultuuri. Huvi korral saab kaasa toiduretsepti, mida on kodus tore katsetada.
Arvan, et seda teemat on tõhus ja põnev õppida just muuseumis, sest ekspositsioon toetab ning näitlikustab seda. Muuseumitund võimaldab õppida teemat laiemalt ja integreeritult teiste õppeainetega (geograafia, eesti keel, kunstiõpetus, muusika). Loodan, et see tund, mis tutvustab ühe rahva toidukultuuri laiemas soome-ugri kontekstis, saab muuseumi uues majas populaarseks ja meeldib õpilastele väga, nii sisu kui ka maitse poolest!

PS. Lugejal on ehk huvitav teada, et üle maailma tuntuks saanud pelmeenid on pärit kas komi või udmurdi keelest ja köögist: mõlemas keeles tähendab see „kõrv(akujulist) leiba“ (пельнянь-пель -kõrv, нянь-leib). Udmurdimaa pealinnas on püstitatud lausa ausammas pelmeenile.
avatarka

Ausammas pelmeenidele Udmurdimaa pealinnas Iževskis

Vaata ka Piret Koosa blogiartiklit „Komi teejoomise eripärad“ http://blog.erm.ee/?p=946

One thought on “Muuseumitunni „Komi rahvusköök“ kööginurgatagused ehk kuidas sünnib üks haridusprogramm

  1. Viide: Süüa on hea, aga hästi süüa on parem | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Lisa kommentaar