Eva Toulouze, soome-ugri uuringute professor INALCO (Pariis), TÜ teadur
Siiamaani olime käinud külapalvustel, mille puhul kõik külad kuulusid ühte, Vilgurti alagruppi. Nüüd läksime esimest korda teise alagrupi, Nižnebaltatševo gurt vös’ile ehk külapalvusele. See polnud aga siiski meie esimene kokkupuude Algaa ohvripappidega, sest olime nende mitmekülapalvusel käinud juba alates 2013. aastast.
Just Nižnebaltatševo külast on pärit Algaa grupi mõjuvõimsamad tegelased: vös’ kuz’o Garifulla „Farhulla“ Garifullov ja suur ohvripapp ehk badžym vös’as’ Evgenij Adullin. Ametlik vös’ kuz’o nimi on küll Garifulla, aga vanemad olid talle tegelikult nimeks pannud Farhulla ja nii teda tavapäraselt kutsutaksegi. 70 eluaasta künnisel energiline mees on olnud kohaliku omavalitsuse esimees, kellel paluti aastaid tagasi hakata palvusi korraldama Algaa grupis. Nüüdseks on see talle südameasjaks saanud. Tal on väga suur autoriteet ja hoolitseb kirglikult selle eest, et kõik toimuks nagu kord ja kohus. Oleme ise kuulnud, kuidas emad manitsesid ebasündsas riietuses (lühikestes pükstes) palvusele tulnud lapsi ja saatsid nad ümber riietuma, ähvardades neid Farhulla sekkumisega.
Evgenij on väga suurte kogemustega muhe badžym vös’as’ ehk suur ohvripapp. Tema ei pea detailidega pead vaevama, sest tal on kõrval selline mees nagu Farhulla. Argielus töötab ta kohalikus kooperatiivis, endises kolhoosis nimega Rassvet (Koit), mis on segafirma, kus tegutseb udmurte ja ka tatarlasi. Evgenii on seal ka pearaamatupidaja. Aeg-ajalt, kui tal on rajooni keskuses koosolek, on tal raske ohvripapi kohustusi täita, sest palvused toimuvad ju tööpäeval, reedel. Siis peab keegi teda asendama, aga ohvripappe on Algaa grupis ohtralt.
Pühakohta näitasid meile mehed eelmisel õhtul.
Farhulla ja Evgenij näitavad meile pühakohta, 2. juuni. Foto: Eva Toulouze
Meid oli seekord kolm: Ranus Sadikov, Nikolai Anisimov ja mina. See koht asub jõe ääres, suhteliselt allika lähedal ja on aiaga ümbritsetud.
Nižnebaltašhevo allikas. Foto: Eva Toulouze
Nižnebaltaševo pühaala. Keskel Ranus Sadikov. Foto: Nikolai Anisimov
Seal on palvetatud juba kümmekond aastat. Farhulla sõnutsi ühinevad Algaa grupis väiksed külad suurematega, et pidada oma külapalvust. Nõnda on juhtunud, et koos Nižvnebaltatševoga peavad palvuse ka Algaa elanikud (seal elab umbes 70 inimest). Nad toovad ühe lamba ning viivad oma külla putru täis katla.
Palvuse hommikul saime külapoe Merkurij juures kokku.
Kokkusaamine külapoe Merkurij juures, 3. juuni. Foto: Eva Toulouze
Sinna tuli ka Algaast noor abiline Evgenij koos vanema abilise Valeriga.
Algaa mehed, kes on tulnud oma järelkäruga, kohtuvad Nižnebaltatševo palvuse korraldajatega: vasakult paremale Farhulla, Evgenij, Valerij, Evgenij Adullin. Foto: Eva Toulouze
Läksime kõik koos kuni pühakohani. Ranus Sadikov hakkas kohusetundlikult filmima, Nikolai Anisimov pildistas ning tegi intervjuusid ja mina pildistasin.
Erinevalt Algaa grupi tavast toimub mitmekülapalvuse esimene palve sama päeval hommikul. Kõigepealt läheb Evgenij ohvripapi riietes allikale vett ammutama.
Evgenij Adullin, Ženja agaj, tuleb allika juurest veeämbriga. Foto: Nikolai Anisimov
Siis keedab ta lihata putru ja palvetab, paludes luba ohvrit tuua.
Ženja agaj tõstab kaussi lihata putru. Foto: Eva Toulouze.
Ženja agaj palvetab. Algaa Evgenij põlvitab. Foto: Eva Toulouze
Abilised söövad seda esimest pühitsetud putru ning seejärel toimub palve saatel looma kõri lõikamine, vere viskamine tulle ning liha ettevalmistamine.
Ohvripapp ja tema abilised söövad sizi’s’konäi putru. Foto: Eva Toulouze
Palve ohverdamise ajal. Foto: Nikolai Anisimov
Vahetult pärast lamba kõri lõikamist. Foto: Eva Toulouze
Pika aja jooksul, mis kulub kuni järgmise palveni, on võimalik suhelda.
Vabal ajal. Foto: Nikolai Anisimov
Nikolai Anisimov suhtleb vös’ kuzo Farhullaga. Foto: Eva Toulouze
Palvuse korraldajad ja abilised suhtlevad omavahel. Foto: Eva Toulouze
Saime tuttavaks näiteks Evgenij nõbu Zahhariga, kes on õppinud palveid vanalt ohvripapilt Islamilt, kes oli kuulus kohalik vös’as’ nõukogude ajal.
Zahhar Adullin. Foto: Eva Toulouze
Ta ise ei toimi vös’as’ina (võib-olla joomisprobleemide tõttu), aga palvet mäletab ta hästi, lugedes selle meile diktofonile. Meiega ühines ka meie tugiisik Anna Baidullina.
Anna Baidullina koos Nikolai Anisimoviga, kes käib ikka vaatamata nende pikale sõprusele tema juures uut materjali kogumas. Foto: Eva Toulouze
Me läheme Evgenij juurde ja anname talle annetusi: raha, rätikuid, seletades samas lahti oma soove ja öeldes, kelle heaks need asjad annetatakse. Evgenij loeb meile väikse isikliku palve.
Nikolai Anisimv annetab raha: ta on mündid ära pesnud ja paneb need selleks ettenähtud nõusse ilma neid puudutamata, poetades need sinna läbi rätiku. Foto: Eva Toulouze
Ženja agaj kõikide annetatud rätikutega. Foto: Eva Toulouze
Anna Baidullina toob annetuseks rätiku, mille ta annab ohvripapile. Foto: Eva Toulouze
Kui liha on valmis, toimub lihaga palvetamine. Abilised hakkavad liha sööma, üks neist pakub seda ka Ranusile, kes neid filmis.
Abilised söövad liha. Foto: Eva Toulouze
Kuid range Farhulla paneb asjad paika: tema saab liha hiljem, praegu peavad seda pruukima ainult rituaaliga seotud mehed. Farhulla hoolitseb alati meie eest ja paneb meilegi liha kõrvale, aga süüa saame alles siis, kui meeskond on lõpetanud.
Väljak pühakoha ees täitub tasapisi külarahvaga.
Inimesed kogunevad. Foto : Nikolai Anisimov
Lapsed jooksevad siia-sinna, tädid on peoriideid selga pannud.
Lapsed ka on kohale tulnud. Lühikeste pükstega ja varrukatega poiss saadetakse varsti koju ümber riietuma. Foto : Eva Toulouze
Peoriides naised põlvitavad. Foto : Nikolai Anisimov
Nikolai kaudu tuli meile kutse külastada Anfissa apaj’d pärast palvust.
Nikolai Anisimov koos Anfissa apaj ja Šarbinsa apaj’ga. Foto: Eva Toulouze
Puder keeb tasapisi, sinna lisatakse liha ja lõpuks ongi käes söögiaeg, kus saab ühineda sõpradega ja maitsvat putru manustada.
Inimestele jagatakse putru. Foto: Nikolai Anisimov
Pudru ühissöömine. Foto : Nikolai Anisimov
Seejärel on viimane palve ja ongi kõik.
Viimane palve. Foto: Eva Toulouze
Tulekolded pannakse sümboolselt kinni: abilised teevad nende ümber kolm tiiru, justkui pühkides samas kaseokstega.
Tulekolde sümboolne kinnipanemine. Foto: Nikolai Anisimov
Siis lähevad nad koos teistega põlvitama.
Nüüd põlvitavad kõik abilised. Foto: Eva Toulouze
Selleks aastaks on palvus läbi. Aga on ka üks lisalisarituaal: inimestele visatakse vett peale, kindustades nii vilja kasvamiseks vajaliku vihma.
Vee viskamine osalejate peale, et kindlustada vihma. Foto: Nikolai Anisimov
Algaa küla esindajad panevad pudrukatla järelkäru peale ja põrutavad koju, kus jagavad elanikele pühitsetud toitu.
Algaa inimesed on võtnud oma osa pudrust ja hakkavad koju minema, et seda külainimestele jagada. Foto: Eva Toulouze
Meie aga suundume Anfissa apaj juurde, kus saame rahulikult, aga lõbusalt tema ja ta sugulastega juttu ajada ning imetleda tema ilusaid vanu udmurdi riideid ja ehteid ning tema kootud vaipu. See on ilus lõpp mõnusale päevale!
Teel Anfissa apaj juurde. Foto: Eva Toulouze
Anfissa apaj juures, teejoomine ja suhtlemine tema sugulastega. Siin Anfissa apaj koos Nikolai Anisimoviga. Teetassiga Anfissa pojanaine Alfija. Foto: Eva Toulouze
Anna aitab Anfissa apaj’l ilusad riided selga panna. Foto: Eva Toulouze
Anfissa apaj. Foto: Eva Toulouze
