Karin Leivategija, Eesti Rahva Muuseumi uurimisassistent
Fotode autor Liisi Reitalu
14.–19. märtsini toimus Eesti Rahva Muuseumis Maailmafilmi festivali raames keskkoolinoortele suunatud töötuba, mis keskendus peaasjalikult antropoloogilisele filmile. Juhendasime seda koos Liisi Reitaluga. Minu visuaalantropoloogia-alane ning Liisi meedia ja fotograafiataust moodustasid mõnusa ja teineteist täiendava koosluse. Töötoas osalesid motiveeritud ja sümpaatsed noored, kes olid heal meelel nõus oma koolivaheaja sisustama filmide vaatamise, nende üle arutlemise ja ka praktilisemate ülesannetega.
Töötoa peamine eesmärk oli panna noori vaatama dokumentaalfilme aktiivselt, kriitiliselt ja süvitsi. Me arutlesime dokfilmi erinevate manipulatiivsete aspektide üle, küsisime, kuidas on lood dokfilmi ja objektiivsusega ning andsime neile rea nõuandeid, mida filme vaadates märgata, otsida ja analüüsida. Töötoalised heitsid kiire pilgu ka visuaalantropoloogia klassikasse, tutvudes Jean Rouch’i filmiga „Chronique d’un été“ ning Margaret Mead’i filmiga „Childhood Rivalry in Bali and New Guinea”. Kuna töötuba keskendus antropoloogilisele filmile, andsin ma osalejatele ülevaatliku loengu visuaalantropoloogia erinevatest suundadest ja tahkudest, lisades, et paljud antropoloogilise filmiga seostuvad teemad on ülekantavad ka teistsugust stiili viljelevatesse dokumentaalidesse.
Pärast kolme intensiivset festivalipäeva tulid noored tagasi töötuppa ning üheskoos asusime nähtud filmide üle arutlema. Olenemata sellest, et Maailmafilmi festivalil näidatud filmid on enamasti vaataja suhtes päris nõudlikud, olid töötoalised jõudnud ära vaadata palju filme ning nende kohta ka märkmeid teha. Arutelu käigus võtsime läbi suurel hulgal erinevaid teemasid: tehniline teostus, tempo, kasutatud muusika, konteksti edasiandmine, narratsioon, sisu, üldine mõju vaatajale jpm. Noored oskasid nähtut hinnata ja isegi filmide puhul, mis neile ei meeldinud, olid nad jäänud vaatajana aktiivseks ja pakkusid välja omapoolseid lahendusi, kuidas oleks võinud filme mõjusamaks muuta.
Töötoa teine pool oli praktilisem. Nimelt palusime noortel meile välja pakkuda oma filmiprojekti-ideed ning saatsime nad seejärel neid ellu viima. Väljapakutud ideed olid loomingulised ja mitmekülgsed: Tartu varesed, inimeste reageerimine kevade tulekule, hyperlapse-tehnika, blogimise roll noorte elus ja Eestis elava välismaalase kogemused. Olime Liisiga üllatunud, kui paljud tänapäeva noored on varustatud korraliku kaamera- ja montaažitehnikaga ning omavad kogemusi nii filmimises kui monteerimises. Paraku murdis kevadine külmetushaigus mitmed töötoalised maha ning viiest projektist on praeguseks valminud kaks. Samas on teised osalejad lubanud oma projektid samuti ellu viia.
Tuleval aastal plaanime Liisiga töötuba kindlasti edasi teha, kuna tagasiside näitas, et see pakkus noortele huvitavaid kogemusi ja teadmisi ning avardas nende maailmapilti.
Autor Marta-Liisa Talvet
Autor Rasmus Rääk
Osalejate arvamusi
Pearu
- Mida see töötuba teile andis? (ehk mis te nende päevade jooksul õppisite?)
Avardas silmaringi ja andis inspiratsiooni mõelda ise dokfilmide tegemisest. Isegi filmid, mis isiklikult ei meeldinud, panid mõtlema, et mida teeks teisiti, kuidas oleks ise kokku pannud jne. Kuigi haigestumise tõttu jäi minu ja Eva projekt tegemata, siis on ikka veel aktiivne plaan minu poolt näidendi kirjutamise ja Eval kooli kõrvalt see Tartu vareste film lõpule viia.
- Mis teile enim meeldis?
Oli huvitav teistega arutada vaadatud dokfilme; kuulda, mis teistele meeldis/ei meeldinud ja miks.
- Mis vähim meeldis?
Töötoa kohta pole midagi kurta; festivalil häirisid need puudulikud 3 minutit filmi „Concrete Love” lõpust ja Skype-kõnede katkemised.
- Mis oleks võinud teisiti olla? Ja mida veel teha/õppida oleksite tahtnud?
Minu meelest oli töötuba hästi organiseeritud. Olin varem dokfilmidega kokku puutunud IB filmiklassis, nii et minu jaoks väga palju uut õppida ei olnud. Võimalik oleks ükspäev teha dokfilmi ajaloo lühikokkuvõte, käsitleda erinevaid stiile (mäletan, et on olemas expository, observational, reflexive, participatory – paar tükki kindlasti veel). Võibolla teha filmianalüüsimise harjutus, kus kõik vaatavad koos mingit klippi, kirjutavad 5–10 minutit selle kohta ja siis arutavad seda koos, et arendada sellist film student mindset’i.
Rasmus
- Mida see töötuba teile andis? (ehk mis te nende päevade jooksul õppisite?)
Õppisin, milline on dokumentaalfilmi tegemise protsess ning milliseid aspekte tuleks dokumentaalfilmi tegemisel tähele panna.
- Mis teile enim meeldis?
Dokumentaalfilmide vaatamine ning vaadatu grupis läbi arutamine.
- Mis vähim meeldis?
Töötoa enda kohapealt ei olnud midagi, mis oleks vähem meeldinud. Pigem oleksin ise pidanud enda ülesannet paremini planeerima ning alustuseks midagi lihtsamat tegema.
- Mis oleks võinud teisiti olla? Ja mida veel teha/õppida oleksite tahtnud?
Kuigi olen neid juba mõned aastad omandanud, oleksin soovinud õppida baasteadmisi (180 kraadi reegel, kolmandike reegel jne.), sest kindlasti oleksin teada saanud ka palju uut. Samas saan aru, et baasteadmised ei olnudki selle töötoa eesmärk ning olen väga rahul selles töötoas õpituga.
Marta-Liisa
Töötuba oli suurepärane kogemus. Meeldis see, et antud oli palju vabadust: iseseisvalt filmide vaatamine, samuti vabad käed filmi tegemisel. Samuti oli hästi tore, et süvitsi arutleti vaadatud filmide üle. Ma arvan, et see oli hea, et ei antud ette täpset teoreetilist skeemi, kuidas filmi teha, vaid lasti valida ise vorm ning kasutada festivali filmidest saadud inspiratsiooni. Minu meelest oli kõik hästi, ei oskagi midagi väga paremaks teha.
