Liina Saarlo, Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur; ERMi uue maja Eesti kultuuriloolise püsinäituse töögrupi liige
Kuidas teha ülevaadet eesti regilauludest, mis oleks huvitav ka folkloristikakaugele inimesele? Lapsele, kes pole koolis “neljajalgset trohheust”, alliteratsiooni, parallelismi ja stereotüüpiat veel õppinud või täiskasvanule, kes on pleonasmi ja anžambaani juba edukalt unustanud. Rääkimata välismaalasest, kes pole regilaulu ka eksootilise pärismaalaste muusikana kohanud.
On üsna ilmne, et regilaulunäituse keskpunkt peab olema LAUL.
Regilaulutekstide kirjalike luuletuste pähe lugemisel on aastasadade pikkune traditsioon, praeguseks on meil nii palju helisalvestatud regilaulu, et lauluga tutvumine peaks toimuma laulu – kuuldelise kogemuse kaudu – ja mitte (üksnes) laulutekstide, noodistuste ja laulmise-laulude kirjelduste abil.
Minu enda jaoks tundub kõige olulisem leida see isiklik punkt, mis köidaks näitusekülastaja tähelepanu ning seoks vaatajat-kuulajat lauluga. Rahvaluule Arhiivis töötades on jäänud küll mulje, et inimesi huvitavad peamiselt kaks asja. Esiteks konkreetse teemaga seotud tekstid (millest regilauludes lauldakse), teiseks konkreetse kohaga seotud tekstid. Tegelikult võiks kolmandana lisada veel konkreetsete isikute tekstid: oma esivanemate või siis näiteks staarlaulikute tekstid.
Regilaulunäitusel saavad ühendatud koht ja laulik – erinevaid regilaulupiirkondi tutvustatakse laulikute kaudu ja vastupidi, konkreetsete laulikuteni jõutakse Eesti kaardi kaudu. Igalt laulikult on valitud mõned helinäited, visuaalselt esitatakse foto ja lauliku elulugu.
Fotode ja elulooliste andmete puudulikkus on tühine probleem võrreldes kvaliteetse helisalvestuste leidmisega. Paljudes kohtades Eestis taandus regilaul riimilise laulu ees varem, kui kogujad seda salvestama jõudsid – veel enne kui Jakob Hurt oma 1888. aasta üleskutses regilaule üles kirjutama ärgitas.
Eesti regilaule on helisalvestatud alates 1912. aastast, mil seda tehti fonograafiga vaharullidele. Järgmise etapina toimus Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) ja Muusikamuuseumi ühistööna rahvamuusika heliplaatidele jäädvustamine Riigi Ringhäälingu stuudiotes aastatel 1936–1938. 1950. aastatest hakati salvestama magnetofonilindile.
Plaadistamine oli ainulaadne üritus selles mõttes, et kokku said (tolleaegne) tipptehnika ja laulikud, kes olid veel n-ö elava traditsiooni esindajad. Kahjuks ei jõutud rahvamuusika heliplaadistamisega lõpuni ega jäädvustada laulikuid kõigist laulupiirkondadest. Nii on näiteks Setu laulikute kõrval Võrumaa esindatud üksnes Liis Peltseriga Harglast. Märgatav vahe on 20. sajandi alguses ja teisel poolel helisalvestatud lauludel, laulikupõlvkondade suur erinevus väljendub nii repertuaaris kui laulumaneeris.
Küll aga on Võrumaal tehtud ühed esimesed eesti rahvalaulude fonografeeringud – Soome üliõpilane Armas Otto Väisänen käis fonograafiga 1912. a maikuus Vana-Antslas (Karula ja Urvaste khk), Rõuges ja Räpinas rahvaviise kogumas. Hiljem on rohkem tähelepanu pööratud tema retke jätkule (ja järgnevate aastate retkedele) Setumaal, kuid nädal Vana-Antslas oli tähelepanuväärne selle poolest, et seal fonografeeris ta ainukesed näited mitmehäälsest regilaulust ehk burdooniga laulmisest.
Esimene näide on Ann Kolatskilt ja Eeva Valnerilt Vana-Antslas, paar värssi laulust “ostetud hääl”. Helisalvestust saab kuulata (ERA, Fon 4 a). Noodistust saab vaadata (EÜS IX 1280 (26)).
See on üsna arusaamatu ja talumatu kuulamiskogemus. Millist heli on inimesed suutelised kuulama? Kui adekvaatselt suudaks tänapäeva eestlane regilaulu kuulamiselamust hinnata? Ja kui adekvaatset regilauluesitust me suudame oma helisalvestustel pakkuda?
Õnneks saab seda laulu kuulata vähemalt kahes tänapäevases esituses:
“Kaege, sõsara, häälesid” ansambli “Väike-Hellero” esituses heliplaadilt “Mis maksab muaobonõ” ning “Ostõt häälekene” Regilaulu Koja “Ilmarikas” esituses veebiväljaandes “Tarõ Taivahe”.
Pärast tänapäevase esituse kuulamist soovitan veelkord kuulata vana salvestust – siis „kuuleb“ seda paremini.
Väisänen ei kirjutanud nende naiste kohta rohkem kui vanused ja sünnikohad: Ann Kolatsk oli 77 a vana ja sündinud Lutsa talus, Eeva Valner oli 68 a vana, sündinud Sangaste vallas. Küll aga tegi Väisänen tähelepanekuid regiviiside rahvapärase tunnetuse kohta:
Ann Kolatsk oskas mitu vana laulu, kuid nende juurde ainult kolm viit. Niisama palju sain ja Mari Salopi ja Leenu Kupperi [p.o Kulpin] käest, kes kahehäälega laulsivad. Läbistikku ei tõusnud viiside arv inimese kohta suuremaks, igal oli aga mingi omasugune “kaske-kanke” ja muu sellesarnane viis. Paljud lauljad ei saanud ülepea aru, mis viis ülepea on, arvasid aga, et vanadel lauludel iseäralikku viit polevatki, igamees muudkui jutustavad oma kõneheliga. Võis tõepoolest iseäranis “kaske-kanke” lauludest näha, et nende lihtne viis suurel mõõdul kõnelemise intonatsionile läheneb. Kõige selgemini võis seda kellegi Eeva Vallneri juures tähele panna, kes lauljatest, kellega ma kokku puutusin, kõige primitiivsem ja – kui nii ütelda tohib – ebamusikaalsem oli. Kahjuks on neid ainult harvas, kes enam mäletavad, uuemad, kas kodused ehk Saksa või Vene mõjul sündinud laulud on asemele astunud. (Väisase päevik EÜS XI 1261/66, Vana-Antsla valla kohta).
Ja õnneks on meil ka Väisäse foto Vana-Antsla naistest.
ERA, Foto 907. Ann Kolatsk, Mari Salob, Leena Kulpin; Vana-Antsla vald, Urvaste khk. Foto: A. O. Väisänen, 1912.
ERM Fk 350:5 Laulja Eva Valner, Vana-Antsla vald, Urvaste khk. Foto: A. O. Väisänen, 1912.
1935. mais käis toonase ERA noor folklorist Herbert Tampere taas Vana-Antslas rahvaviise kogumas, jäädvustades osalt samade esitajate laule kui Väisänengi. Kahjuks ei fonografeerinud ta enam mitmehäälset laulmist.
Väisänen jõudis 1912. aasta retkel Rõuge kaudu ka Mehikoormasse, Ida-Võrumaale, kust on regilaule eriti vähe helisalvestatud. Räpinas käisid 1931. aastal riivamisi folkloristid Richard Viidebaum (Viidalepp) ja Karl Leichter. Kahjuks ei jäädvustanud nad samu esitajaid kui Väisänen.
Idapoolse Võrumaa laulunäiteks võiks tuua Els Kliimari (63 a) laulu „Venna sõjalugu“ (ERA, Fon 344 d).
Sama laulu („Vele sõttaminek“) esitab ansambel “Ütsiotsõ” oma plaadil “Puulpäiv”.
Ka Viidalepp ei kirjuta midagi lähemat lauliku isiku kohta.
Saime sääl laule ühes viisidega (enamasti fonografeeritud) kolmelt vanemalt naiselt. Nende nimed: Tiina Urgant, Miili Sakson ja Els Kliimar. Jäi mulje, et nad teadsid rohkem, kui meie neilt lühikese aja tõttu suutsime vastu võtta. Neis oli rahvalauliku temperamenti. Laulud tulid kuuldavale kui iseenesest, ilma et oleks olnud vaja neid kuidagi välja meelitada või pressida. (ERA II 36, 23/5)
Ka ei teinud Viidalepp toona veel fotosid, on ainult sellelt retkelt Viidalepa ja Leichteri foto ristimetsas.
ERA, Foto 18. R. Viidebaum ja K. Leichter Põlva lähedal ristimetsas. Foto: F. Sander, 1931.
Alustamata arutelu regilaulutraditsiooni elususe teemal, on täiesti kindel, et regilaulu uuskasutus on üks võimalus vanad ja halvasti jäädvustatud nüansipärlid meile kuuldavaks teha.
