Tekst: Karl-Erik Hiiemaa, konservaator
Märge kiriku dokumentides viitab, et Taagepera kiriku tornikuke lugu ulatub 18. sajandisse. Tornikuke ülesandeks oli kaitsta kirikut ja kohalikku küla kurja eest. Nõnda pidaski kukk vapralt vahti 2004. aastani, mil kirikutorni restaureerimine ajahambast räsitud tornikiivri ja tornikuke viimase teenistuspäeva luges. Tänaseks ehib Taagepera kiriku torni juba 7 aastat autentne särav-vaskne järeltulija.
Johann Christoph Brotze 1795. aasta gravüür kujutab Taagepera kirikut, suure tõenäosusega on siin näha ka kõnealune tornikukk.
Eesti Rahva Muuseumi tulevase püsinäituse ajarajal, uusaja jaos jätkub Taagepera tornikuke õilis ülesanne. Ta on eksponeeritud koos igale eestlasele armsaks saanud kukeaabitsaga. Teadupoolest oli Eesti esimesel 1688. aastal trükitud aabitsal samuti kukke kujutatud.
Tornikukk enne konserveerimist aastal 2015. Fotod: Arp Karm
Tundmatu plekksepa poolt ilmselt Taagepera külas valmistatud tornikukk ja selle juurde kuuluv kuul on raudplekist valtsitud ning tinajoodisega liidetud. Monokroomse pinna vaatlusel on võimalik tuvastada vähemalt kahte erinevat ja eri aegadel sinna kantud pronksvärvi kihti.
Tornikuuli üldvaade (vasakul) ja lähivaade. Fotod: Arp Karm
Kahjustustest
Oma kuldse tooni on kukk kaotanud värvikihis tekkinud oksüdatsiooniprotsesside tõttu. Pigmendiaineks kasutatud pronksipuru on oksüdeerunud ja sideaine tumenenud, need protsessid on tingitud pidevast päikesevalguse, vihma ja õhu meelevallas olemisest.
Vintraudselt relvalt pärinevaid kuuliauke, mis läbistavad nii kuuli, vana tornikiivri plekki kui ka tornikukke, võib pidada mõne relvaharjutaja tavatu sihtmärgivaliku tulemuseks.
Kõige ulatuslikum kahju on põhjustatud roostetamisest, mille tõttu on hävinud neljandik kuke tegelikust vormist, ning kõik kande- ning kinnitusühendused. Hõrenenud raudplekist korpuseosad on nii palju nõrgenenud, et tugevamad muljumised on põhjustanud mitmeid murdejooni kuke ala- ja sabaosas.
Röntgenuuringud viidi läbi TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudis tehnik-konservaator Andres Vindi poolt.
Selgitamaks värvikihialuse raudpleki seisundit ja plekil asuvate murdejoonte ohtlikkust objektile, oli tarvilik teostada röntgenuuringuid. Röntgenivõtetel joonistub hästi välja urbne raudplekist sisepind kuke mahulistel osadel, samuti on hästi näha detailide joodetud liitmikke ja konstruktsioonilahendusi.
Konserveerimine
Tagamaks tornikuke pikaajalise ja ohutu eksponeerimise, tuleb kukel läbida konserveerimismenetlus, mille käigus puhastatakse objekti pinnad ajaga ladestunud abrasiivsest mustusest, tolmust ja roosteosakestest. Monokroomne värvkate välispinnal puhastatakse lahja triammooniumtsitraadi lahusega. Põhjalikumalt tuleb töödelda objekti sisepindu, mille algselt viimistluskatteta pinnad on tugevalt korrodeerunud. Lahtine mustus ja roosteosakesed on eemaldatavad pintsli ja tolmuimejaga, seejärel töödeldakse pinda passiveeriva tanniinilahusega, millele järgneb isoleeriv lakikiht paraloid B-72.
Hävinud konstruktsiooniosad, mille abil nii tornikukk kui ka kuul torni tipus asuvale vardale kinnitusid, on rekonstrueerinud Rein Mõttus aastal 2008, kui OÜ Rändmeister Taagepera kirikus renoveerimistöid teostas. See lahendus tagab tornikuke eksponeerimise algsel viisil.
