Ehti Järv, teadur

Aeg-ajalt kergitab ERM katteloori uue maja püsinäituselt, mille ettevalmistamisega on muuseumipere pidevalt hõivatud. Mina jagan seekord muljeid ühe killukese ettevalmistustöödest, mis on kavandatud umbes 50 m² suurusele ekspositsioonialale, kandes tööpealkirja „Linn“ .

Millisest linnast etnoloog räägib? – on küsimus, millele tuli leida vastus enne, kui on võimalik kõige esialgsematki näitusekontseptsiooni sõnastada. Linn on ju väga mitmetähenduslik, olles nii füüsiline, majanduslik, poliitiline, aga ka kultuuriline ja sotsiaalne nähtus ning linna võibki defineerida kõigist neist vaatenurkadest lähtuvalt. Etnoloogi paeluvad linnas peamiselt inimesed ise – inimene kui linna looja, inimene kui linna kasutaja ja kogeja. Avalik linnaruum on laetud erinevate tähenduste ja funktsioonidega ning seetõttu võib üks tavaline pargipink seostuda väga erinevate lugudega ning olla kasutusel väga erinevatel eesmärkidel. Seega võib öelda, et etnoloog ei mõtle linnast kui jumalapilgul vaadatavast tänavate, majade ja muu sellise süsteemist, vaid kui erinevate kasutajagruppide linnadest – trikiratturite linn, autokasutajate linn, vanurite linn, laste linn jne.

Kavandataval näitusel saavad sõna eelkõige lapsed ja noored. Täiskasvanutena oleme oma igapäevaste tegemiste ja toimetamiste juures unustanud, kuidas mängides võis harulisest puutüvest saada kosmoselaev, või et salajuttude rääkimise kohaks sobis kõige paremini koolimaja läheduses olev suitsukoht. Laste ja noorte igapäevaelu kulgeb peamiselt kolmes lokaliseeritud ruumis: kodusfäär, kool ja harrastusteks mõeldud kohad ning institutsioonid. Neid tegevuspaiku võib pidada lastele tegutsemiseks sobilikeks täiskasvanute loodud ja disainitud kohtadeks. Kuid lisaks eksisteerivad ka nn “oma kohad”, mis kannavad tähendust ja funktsiooni ainult laste ja/või noorte meelest. „Oma koht“ on vahend luua tähendusrikast suhet ümbritsevaga (näiteks avaliku ruumiga). Kuidas aga „oma kohti“ uurida ning uurimistulemusi näituseks vormida?

Tuleb tunnistada, et antud uurimisobjektist lähtuvalt puudus kindel metodoloogiline uurimisviis. Niisamuti pole etnoloogid Eestis järjepidevalt tegelenud ei linnaetnoloogiaga ega laste uurimisega. Kui tavaliselt teeb etnoloog välitöid, mis koosnevad osalevast vaatlusest, uuritavate intervjueerimisest jms, siis laste ja noorte linnakasutust uurides tundus, et mõnele mänguväljakule osalevat vaatlust tegema minek on ehk liiga radikaalne, seda enam, et uurijatel samas vanuses lapsi ei ole. Samuti on uurijal keeruline sulanduda teismeliste gruppi olukorras, kus noored soovivad täiskasvanute pilkudest eemalduda ning omaette olla. Ka välismaa laste ja noorte uurimisprojektide näited ei andnud nõu, kuidas sellises olukorras esmakontakti luua.

Katse ja eksituse meetodil otsustati 2012. aasta lõpus välja kuulutada joonistusvõistlus nooremale kooliastmele ja esseevõistlus vanematele õpilastele, mis kandis pealkirja „Mina linnas“. Võistlusele oodati töid, milles autorid joonistaksid/kirjutaksid oma kohtadest linnas, asjadest, mida linnaruumis kardetakse ning mis on linnas head ja halba. Võistluse korraldamine oli võimaluseks saada esialgne ülevaade ja vastused uurijaid huvitanud küsimustele. Teisalt varustas võistlus korraldajaid kontaktidega, kellega uurimuse järgmises etapis edasi tegelda.

„Mina linnas“ võistluse käigus laekus muuseumisse umbes 400 joonistuse ning 50 essee mahus laste ja noorte kaastöid. Kollaaž mõnest joonistusvõistlusele saadetud tööst.

2013. aasta kevadel järgnes uurimuse teine etapp, mille käigus tegime süvaintervjuusid koos ERMi praktikantide Kadri Kallasti ja Keiu Telvega. Joonistuste põhjal valisime välja mõned autorid, kellega räägiti joonistusest põhjalikumalt, tehti täpsustusi ja uuriti ka laiemalt, kuidas laps igapäevaselt kooli-kodu trajektooril liigub, mis mänge õues olles mängida armastab ja mis on tema meelest linnale iseloomulikud lõhnad, helid jms tajudega seotud aspektid. Selliste küsimustega käisime mitmes võistlusel osalenud koolis, näiteks Pärnus, Tallinnas ja Tartus. Intervjuude päev koolis oli intensiivne, selle raames andsid praktikandid Keiu ja Kadri lastele koolitunde, mis tegelesid põhjalikult linna ja linnas käitumise teemaga. Tunnitööna valmis näiteks ühine mõttekaart sellest, mis on laste kodulinnale iseloomulik.

Koolitund Pirita Majandusgümnaasiumis. Tahvlil on sellised märksõnad nagu: meri, juuksur, apteek, Vabaduse väljak, kool, kõnniteed, loomapood, kodu, linnud, perekond, kiirabi, palju maju, autoparklad, kodutud pillimehed, Solarise keskus, palju inimesi, suur liiklus jne. Foto: Keiu Telve.

Samal ajal küsitlesin mina eraldi ruumis joonistusvõistlusel osalenud õpilasi. Palusin töö autoril kirjeldada, mis on pildid ja põhjendada, miks ta antud teemal joonistas. Aga vahel päästis joonistus valla sedavõrd elava fantaasiamaailma, et küsimused tundusid liigsed olevat. Nii näiteks rääkis teise klassi poiss linnas tegutsevatest pättidest, varastest ja muudest pahalastest pärast seda, kui oli heitnud pilgu üsnagi leebet tüüpi mustale kujule oma joonistusel:

Mulle ei meeldi pätid sellepärast, et nad kogu aeg varastavad inimestelt ja muugivad majadesse sisse ja varastavad kõik ära ja vahepeal nad võivad ka niimoodi teha, et nad tungivad autodesse, purustavad akna ära ja siis võtavad kiiresti nii palju asju ära, kui suudavad ja jooksevad minema. […] Ja ma olen kuulnud, et on olemas sellised inimesed nagu taskuvargad, need ei taha, et DNA-d oleks nende peal, siis kui politsei saab DNA, siis ongi kõik, juba leitud. Mõned pätid juba teavad seda ja siis nad panevad endale mingid kostüümid ja käekindad, et politseid ei saa aru ja nad panevad kindlasti endale maski ka, et keegi ei tea, kes ta on […] Ja vahepeal on ka niimoodi, et need pätid tahavad sinu pangakaardi koodi saada, siis nad panevad mingi paberi sinna, kus raha tuleb välja, panevad sinna vahele või siis panevad paberi nuppude peale või siis panevad kaamera kusagile selle lähedale, et nad näeksid, mis kood on. Uudistes oli selline asi, et üks tädi maksis poes ja ta pangakaardil polnud raha ja just viis minutit tagasi osteti sellega terve maja Austraalias.

Märksa intensiivsem koolipäev oli kavandatud esseevõistlusel osalenud vanema vanuserühma õpilastega (8.–12. klassini). Noortega veedeti terve koolipäev või jaotati ülesanded mitme kohtumise vahel laiali. Tallinnas ja Tartus oli 8. klassi õpilaste ülesandeks tunnitööna joonistada oma mentaalne linnakaart, seejärel saatsime noored linna, et „oma kohtadest“ fotosid teha. Viimase ülesandena tuli need oma kohad kaardile kanda ning intervjuus uurijale selgitada, miks üks või teine koht oluline on.

Tartu Veeriku Kooli õpilase Tartu kaart, millele on kantud sõprade kodud (punased täpid); „oma kohad“ – autorile olulised paigad, asutused vms (kollased täpid); asutused mida autor igapäevaselt külastab (punased täpid); muud vabaaja veetmisega seotud kohad (sinised täpid).

Alates augustist on näitust ette valmistav uurimisprojekt jõudnud kolmandasse etappi, mille käigus minnakse võistluse kaastöödes kirjeldatud ja intervjuudes räägitud kohti külastama koos foto- ja filmikaamera ning diktofoniga. Praeguseks, n-ö raporti kirjutamise hetkeks on uurimis- ja näitusemeeskond külastanud noorema vanuseastme lapsi ja käinud nendega jalutuskäikudel. Lapse ülesandeks on olnud tutvustada oma koduümbruse linnaruumi, näidata asju ja kohti, mis talle olulised on. Sel teel oleme tutvunud näiteks lemmikpeidukohtadega, salapaikadega, onnidega, ilusate kohtadega, lemmikmängudega, tõukerattasõiduks sobivate rampidega, „tondikatega“ ja palju muuga.

Mõni niivõrd elava fantaasiamaailmaga laps, kellele abiküsimusi polegi tarvis esitada, on meie uurimisprojektis pigem erand. Seetõttu on taolised jalutuskäigud lapsele tuttavas keskkonnas kasulik materjali uurimis- ja kogumismeetodiks, sest keskkond ise on stiimuliks, mis aitab uurijal lapse maailma sisse elada. Palju raskem oleks pelgalt kirjelduse põhjal ümbruskonda ja selles toimuvaid tegevusi ette kujutada. Jalutuskäigu ajal saab uurija olustikuspetsiifilisi küsimusi tõstatada, näiteks eriomaste helide või lõhnade põhjustajate kohta, paluda lapsel linnale iseloomulike aspektide kohta selgitusi tuua, et sel teel tõlgendustasandeid ja tähendusi uurida. Aga on ka võimalik, et näiteks puu latva, mille otsas on onn, kinnitatakse nn „kakukaamera“, uurimis- ja näitusemeeskond eemaldub ning onnimängud võivad segamatult alata.

Laste mängud linnaruumis. Marko Raat filmib mängu nimega „autoparandustöökoda“, mille käigus poiss remondib veoauto kabiini garaažide juurest leitud asjadega. Foto: Ehti Järv.

Algkoolis käivate laste jaoks pole enam ammu tähenduslikud ega olulised täiskasvanute loodud turvalised kohad, nagu näiteks mänguväljakud. Linnajalutuskäikude jooksul pole ükski laps viinud mind vaatama mõnd mänguväljakut. Hoopis rohkem on näidatud täiskasvanu pilgule esialgu mänguks sobimatuid kohti, näiteks garaažide taguseid tühermaid, prügi täis oja, võsa või mahajäetud maju. Need on piiripealsed kohad, kus üldiste hinnangute ja suhtumiste järgi lapsel ei sobi või on lausa ohtlik mängida. Aga teisalt on need just sellised alad, kuhu hoolitsus (nagu seda steriilne mänguväljak kohati on) lapsed on pagendanud. Siin leitavad esemed äratavad ellu fantaasiamaailma ja pakuvad võimalust „võõra“, täiskasvanute maailmaga mängu abil tutvuda. Kombatakse piire, mida tohib teha ning mis on keelatud.

Uurijana fantaasiatest ja müstikast pulbitsevas „oma kohas“ viibimine on nagu reis ajamasinal tagasi lapsepõlve. Kes meist poleks kehastunud aareteotsijaks mahajäetud majas või mänginud läbi eelmisel õhtul telekast nähtud action-filmi? Kuid teisalt tekivad käärid täiskasvanu ja uurija rollide vahel olukordades, kus laps mõtlematult end või teisi ohustada võib. Kas riskida, olla täiskasvanud ja teatada autoriteetsel häälel „ei, laps, seda sa küll teha ei tohi!“ või hoida täiskasvanut endas tagasi, tugevdades nii usaldust uurija-uuritava vahel? Kas näiteks ronimispuudel turnivaid lapsi tuleks uurija rollis olles keelata või lasta neil oma trikke teha, olles ise eemal, kuid valmis vajadusel appi tulema? Selles etapis ongi kõige keerulisem leida tasakaalu laste ja täiskasvanute maailmade ja nende reeglite vahel.

Aga ei saa unustada ka näituse tegemise vajadust. Nendest jalutuskäikudest sünnivad audiovisuaalsed eksponaadid, milles näitusekülastaja näeb lapsi „oma kohtades“ tegutsemas. Tegu on dokumentaalse filmimaterjaliga, mida pole lavastatud. Kuid ometigi tekib küsimus kaamera mõju kohta: kuidas ja kui palju mõjutab kaamera kohalolek lapse käitumist? Erinevalt täiskasvanutest unustavad lapsed kaamera olemasolu suhteliselt kiiresti ja tegevused toimuvad pärast mõningast kohanemist justkui spontaanselt. Kuid liiga lõdvaks ei tohi end ka lasta, paratamatult mõjutab kaamera ja täiskasvanute huvi lapse vastu tema suhteid näiteks teiste ümbruskonna lastega. Kohtasime ka veel mitmetunnise jalutuskäigu lõpufaasis lapse teatavat üleolevat suhtumist („ära sega, minust tehakse filmi!“) naabripoissi, kui viimane püüdis mängima kutsuda. Seega on ekslik arvata, et lapsed kaamerat tähele ei pane. Jalutuskäikudel viibides tuleb uurijana pidevalt olukorda hinnata ning analüüsida ka uuritava ja uurija/kaamera suhteid.

Laste mängud linnaruumis, Marko Raat filmib „ukaka“ mängu. Foto: Ehti Järv.

* Raport jätkub näituse ettevalmistustööde järgmiste etappide kirjeldamisel.