Aivi Ross, omakultuuride osakonna arenduskoordinaator
ERM-i sünnipäev algas Tartus juba varahommikul nagu Suure Vanaema hommikune üleslaulmine: sadakond inimest liikus kaheksa-üheksa vahel Kuperjanovi tänava näitusemaja ja Veski tänava ning Postimuuseumi suunas, Raadist ja Heimtalist rääkimata. Need sadakond inimest ei olnud siiski lähisugulased, kes Suurt Vanaema tema arvukatest häärberitest otsima tulnud, vaid muuseumi töötajad, kes nagu üks mees „Vanaema“ auks puhkepäevast loobusid ning avatud uste päeval tavapäraseid või tavatuid rolle täitma asusid. Tea ja Enno tagasivaates nägi päev välja nii:
„Meie katusekambri vaatevinklist sujus sünnipäeva tööpäev igati hästi ja täitis oma eesmärgi. Huvilisi jagus terveks päevaks, pisikestest vanakesteni, naisolevustest meesteni. Ja jäi tunne, et huvi ei olnud ainult formaalne. Midagi ekstra selleks päevaks fondisügavustest töölauale me ei toonud, sest igapäevarutiin niigi piisavalt huvitav ja inspireeriv. Üldse on meil ehk paljude teistega võrreldes lihtsam pidada tutvustavaid kõnesid, sest saame sujuvalt liikuda üldiselt üksikule, abstraktselt konkreetsele, seletada paari lausega lahti tausta ja siis illustreerida seda mõne konkreetse käegakatsutava esemega. Jagasime teavet materjalide ja töövahendite kohta, ka seda, kust neid on võimalik hankida. Andsime huvilistele nõu ja arutlesime koos filmide-fotode puhastamise-hoidmise teemadel. Selgitasime, et legendiga ese või kogu omab palju suuremat väärtust kui lihtsalt asjad. Võimalik, et selle tulemusena täieneb meie fotokogu. Julgustasime selleks inimesi ja jagasime peavara- ja vanemkoguhoidja kontaktandmeid.“ Teal ja Ennol on õigus, selliseid päevi võiks sagedamini korraldada.
Ma ise proovisin kätt praktilise müügi ja turunduse vallas, toeks pedagoog, giid ja turundusspetsialist: meie ülesandeks oli maha müüa paarsada 60-sendilist loteriipiletit, millega koguti raha 5. mail Raadil toimuvatele talgutele tööriistade ostmiseks. Seda polnud raske teha, sest ERM-i töötajad olid annetanud huvitavaid lugudega trükiseid ja esemeid, kõik rohkem või vähem ERM-iga seotud. Loosi läksid ka laste poolt töötubades valmistatud ehted, mida Virve aeg-ajalt peoga juurde toomas käis: nii suur oli nõudlus. Lahked piletiostjad olid üllatunud ja rõõmsad nähes, et kõigest poole euroga võib saada huvitava albumi, haruldase muusikaplaadi või Juhan Liivi luulekogu omanikuks. Nii mõnigi suur või väike muuseumifänn käis meie leti eest mitu korda läbi ja alati kõlksatas euro või paar meie Raadi talgute „põrsasse“. Ka muuseumirahvas ise ei jätnud rahakotiraudu paotamata. Ja need, kes loteriiga ihaldatud trükist siiski ei võitnud, läksid reipal sammul muuseumipoe leti äärde, sest ka seal olid hinnad vaid üheks päevaks kevadiselt kõdunenud.
Päeva lõpuks oli selge, et Grand Old Ladyt käis tema 103. sünnipäeval õnnitlemas 755 huvilist.
Kui uksed külaliste selja taga lõpuks sulgusid, kogunesime teise korruse saali, mis peale muuseumitöötajate endi suurt kedagi enam ei mahutagi. Seekord oli meie sõbralikul vennaskonnal kaasas „Suur saak“, perekond Tarandid ja perekond Kaevatsid. Üks meie peaministreid, Andres Tarand, keda omal ajal vist kutsuti heatahtlikult jõulurahu ministriks ja üks meie riigisekretäre, Ülo Kaevats kergitasid saladuskatet naljakatelt või siis ka õnnelikult lõppenud lugudelt Lennartist, riigivisiidist Poola, kus aupaugud meie presidendi auks oleks peaaegu enne ära lõppenud, kui president kohale jõudis, ja Poola presidendi lennuki maandumisest Raadil (Lennarti mahitusel, kuigi lennuväli seal ametlikult enam ei toiminud) kunagi eelmise sajandi viimasel kümnendil. See, kas tookord Raadi vanal sõjaväelennuväljal Poola presidendi jalge ees ka punane vaip lahti rulliti, jäi veel saladuseks. Kui keegi teab ja mäletab, eks rääkige eesti rahvale ka!
Ja siis, õhtul, teleka ees väsinud varbaid liigutades võisid kõik, kes vaid aknast välja vaadata viitsisid, saada osa ka taevasest tulevärgist, mis, tõsi küll, polnud pühendatud vitaalsele vanaemale, vaid hoopis kallile kadunukesele, jah, väga kallile, ammulahkunud vanaisale, Titanicule. Päike isiklikult võttis kanda selle meie legendaarse vanaisa rolli, keda me keegi näinud ei ole, kuna ta lahkus meie kõigi ühise vanaema kolmandal sünnipäeval. See leegitsev „Titanic“ uppus nüüd kõigi aknast välja vaatajate silme all kiirelt nagu professionaalne näitleja hiigelsuurtesse sünkmustadesse pilvedesse. Seejärel liikusid pilved Kuperjanovi suunalt Raadi poole niisuguse metsiku hooga, nagu polekski nad jäämäed, vaid hoopis suured, mustad, leinavärvides kruiisilaevad, kes on otsustanud Titanicu lahkumise mälestusürituste afterpartyt Raadi väljade kohal pidada. Sest Suure Vanaisa lahkumist ja Suure Vanaema püsimist võib ju ometi koos tähistada, ega suguvõsad ju liiga tihti kokku saa.
Ja tõesti, maa ja taeva vahel näis selles küsimuses valitsevat suur üksmeel, sest Rahvusringhääling, kommertskanalitest rääkimata, olid Vanaisa Titanicust teinud oma peauudise, mis ERR-i puhul pidi järgmisel päeval päädima veel erisaatega ühe meie meedia-raskekahurväelase Indrek Treufeldti juhtimisel. Business as usual.
