Reet Mark, ERMi näituste peaprodutsent
Sel suvel saab ERMi sisse astudes kõrgel laes näha kahte vitraažakent. Neist suurem, roheline, pärineb teostamata jäänud Jaani kiriku vitraažakende projektist. Väiksem, lilla, on sama kunstniku loodud aken, mida on eksponeeritud Prantsusmaal rahvusvahelises vitraažikeskuses Centre International du Vitrail Chartres. Mõlema raam on loodud spetsiaalselt selle väljapaneku jaoks. ERM alustab sellega näitusesarja, mille üldpealkirjaks on „Mis kõik oleks meil võinud olla…”
Praeguse Jaani kiriku kohale hakati kirikut püstitama ilmselt juba 13. sajandil. 1323. aastal oli kirjalikel andmetel seal kirik või kogudus. 14. sajandi viimasel veerandil lõpetati suure kiriku ehitustööd. See oli nii seest kui ka väljast dekoreeritud põletatud savist skulptuuridega, mis on oma kunstilise kvaliteedi ja arvukuse tõttu ainulaadsed kogu Põhja-Euroopas.
1708. aastal õhkisid kiriku Põhjasõja ajal taganevad Vene väed. Arvatavasti langes torni ülaosa pikihoonele ja purustas suure osa võlvidest. 1820.–30. aastatel püüti Jaani kirikut nüüdisajastada ja klassitsistlikuks ümber ehitada. See tõi kaasa terrakotaskulptuuride ulatusliku hävitamise – säilisid ainult need, mida oli lihtsam mördiga kinni katta. Sajandi lõpul toodi välisskulptuurid jälle nähtavale.
Kirik põles 1944. aasta augustis. Tänu Voldemar Vagale pääses varemeis kirik pärast sõda lõplikust hävitamisest. 1952. aastal varises paraku üks kesklöövi seintest kokku, kuid krohvi alt tulid välja sinna peidetud savikujukesed. Nende uurimisel tegi suure töö ära kunstiloolane Olev Prints. Hoone taastamistöid alustati 1989. aastal ja kiriku taaspühitsemine toimus 2005.
Renoveerimisel tekkis muu hulgas kohe ka küsimus, mida teha akendega. Kas taastada kiriku vitraažid, millest polnud eriti palju teada, või valmistada midagi täiesti uut. Üks võimalus, mis paraku teoks ei saanud, oli tellida uued vitraažid Prantsusmaal vitraažikunsti õppimas käinud noorelt kunstnikult Urmo Rausilt, kes lõpetas 1996. aastal kunstikooli Ecole Nationale Supérieure des Beaux-Arts in Paris. Ma ei hakka selles loos arutlema, miks see idee teoks ei saanud. Mainin ainult, et tookord (2000. aastal) hirmsuurena tundunud umbes poole miljoni krooni ehk ligikaudu 32 000 euro eest oleksime saanud kõik kiriku aknad, töö ja materjali raha seal sees.
- aastal sai Urmo Raus Jaani kiriku vitraažakende kavandite eest suure tunnustuse – Kristjan Raua preemia.
Tema äärmiselt põhjalikku uurimistööd, mis on illustreeritud rikkalike joonistustega, saab lugeda-vaadata näitusel puutelaual ja meie kodulehel…. Püüan siin aga selle kõik väga lühidalt kokku võtta…
Tartu Jaani kiriku põhiplaan. Foto: U. Raus
Tartu Jaani kiriku küljevaade. Foto: U. Raus
Urmo Rausi lähteidee oli luua väga lihtsad, kuid sügavuti mitmekihilised vitraažaknad, mis oleksid ainult mõtteline taustekraan kiriku sisemuses olevatele terrakotaskulptuuridele. Aknad oleksid koosnenud kahekihilisest klaasist, mille välimine pind on reljeefne ja moodustab kujundi. Sisemine klaas pidi olema värviline. Kui päikesekiired langevad aknale, hakkaks seal ja kiriku põrandal kumama delikaatne, peaaegu abstraktne kujund. Värvidena oleks kasutatud põhjaküljel rohelist ja lõunaküljel lillat tooni. Need värvid olid tuletatud kiriku kehandist. Kujundid oleksid olnud skemaatilised tuletised keskaegsete kirikute vitraažipiltidest. Näiteks on ainsal valminud aknal kasutatud Pariisis asuva Saint-Denis kiriku 12. sajandist pärinevat vitraaži, mis kujutab põlevat põõsast – Jumala ilmumist Moosesele.
Pariisi Saint-Denis kiriku 12. sajandist pärinevat vitraaž: Mooses põleva põõsaga. Foto: U. Raus
Näidisakna graafiline motiiv, tuletatuna St Denis kiriku vitraažist. Foto: U. Raus
Akna algne kõrgus oli umbes 4 m ja laius umbes 1,5 m (ERMi näituseks loodi uus raam). Algne aken valmis aastail 1999–2000 Prantsuse vitraažiateljee Ateliers Duchemini kaasabil ja Eesti Riikliku Muinsuskaitseinspektsiooni tellimusel. Tehnilise projekteerimise tegi Gilles Rousvoal, valmimist toetasid Louis-Marie Vigne ja Robert Lahaye. Kõik, mis on algsest aknast järel, kuulub praegu Tartu Linnamuuseumile.
Näidisakna säilinud osad enne ERMis eksponeerimist. Foto: U. Raus
Urmo Rausist on saanud vabakutseline kunstnik, kelle firma Studio Raus restaureerib ajaloolist klaasi ja valmistab tänapäevaseid või ajaloohõngulisi vitraažiprojekte. Ta töötab peamiselt Prantsusmaal ja Hollandis. Eestisse on ta loonud Kuressaare Püha Laurentsiuse kiriku, Tallinna Reaalkooli söögisaali, Viljandi EVE hotelli restorani ja retseptsiooni aknad ning Pirita kloostri kabeli merevaigust altari. Paljud tööd ootavad veel ees.
Kunstnik Urmo Raus. Foto: U. Raus
