Kertu Saks, Eesti Rahva Muuseumi direktor.

Ja ongi sõda. Täpselt selline, millest Teise maailmasõja läbi käinud vanaisa rääkis ja nagu näidati koletutes propaganda eesmärgil toodetud sõjafilmides, mida nõukogude lapsi viidi kohustuslikus korras vaatama juba esimestest klassidest alates.

Jubedad kaadrid Ukraina vabadussõjast ja küüniline Vene retoorika viib hoobilt tagasi aega, kui olime suure Venemaa „vennalikus“ peres. See, mis toimub praegu Ukrainas, ei erine sellest, millest rääkisid mu vanavanemate ja sugulaste 1940. aastatest pajatavad lood. Kõike ei juletud nõukogude ajal isegi pereringis rääkida, aga Eesti vabanedes tulid ka lood. Ja nendest lugudest me teame, kuidas saadi hakkama olukorras, kus loota sai ainult enda ja oma pere peale.

ERMi püsinäitus „Kohtumised“ ja selle kõrvalnäitused räägivad muu hulgas ka kõigest sellest. Muidugi korraldame näitustel giidituure, aga julgustame kõiki siin tegema ka oma isiklikke tuure ja meenutama lugusid, mis seostuvad välja pandud esemetega, ning jagama neid nii meie kui ka pere ja sõpradega.

Palusin kolleegidel kirjutada mõned sellised kohtumiste lood, mis viivad tagasi rasketesse ja segastesse aegadesse. Kirjutasin ise ka. Jäime kestma, saime hakkama ja ei unustanud ära, kes me oleme. Ka ukrainlased saavad hakkama ja võidavad selle sõja.

***

Kadi Haamer, ERMi programmijuht

ERMi püsinäitusel „Kohtumised“ on teemanäitus „Rahvus ja riik“, mis on kujundatud meie lipuvärvidega ning mis minule ühe isikliku kogemuse tõttu siiani väga kaunilt, isegi pühalikult mõjub. Nende värvide ajel tekib mus pea alati tunne, mida kogesin esimest korda 8-aastaselt ja mis mind tollal omamoodi raputas – nii teistmoodi, lihtne ja kaunis sõna,  nagu salakeel… mis asi see sinimustvalge on?

Meie peres ei olnud tavaks nõukogude ajal rääkida ei sõjaeelse Eesti Vabariigi aegadest,  rahvussümboolikast ega lipuvärvidest. Ka ei olnud ma kuni esimese klassi lõpuni kuulnud midagi ahistavast okupatsioonivõimust, kunagisest iseseisvast Eesti riigist ega koledatest küüditamistest. Küllap oli põhjuseks, et ei ema- ega isapoolne  suguvõsa ei puutunud repressioonidega otseselt kokku, kedagi ei küüditatud ja elu jätkus nõukogude režiimi ajal sarnaselt eluga vabariigi ajal. 1970. aastate teiseks pooleks, kui mina sündisin, oldi valitseva elukorraldusega juba harjutud ja lihtsalt elati oma tavapärast elu. Siiski mäletan, et harjumatult tihti kuulsin sõnapaari „vene värk“, mida lausuti igasugu tarbeasjade kohta, mis lihtsalt katki läksid. Ja seda väljendit öeldi sarkastilise muigega suunurgas, vaadati teineteisele otsa ning noogutati. Sain aru, et ütlemisel oli halvustav tähendus, kuid täpsemalt uurima ei hakanud.

Ja siis saabus 1985. aasta kevad. Käisin esimeses klassis ja olin tavapäraselt pärast koolipäeva ema töö juures. Ema töötas õpetajana ja tema koolimaja asus Tartu ühe uuselamurajooni esimeste üheksakorruseliste majade kõrval. Mäletan, et istusin toolil akna juures ja minu kõrval seisid ema juhatatava klassi õpilased, kes omavahel jutlesid. Äkki ütles üks tüdruk: „Vaadake, minu maja just värviti…“ Tekkis paus, kõik vaatasid aknast 9-korruselise maja poole. Mina vaatasin ka – nägin valgetest betoonblokkidest suurt 5 trepikojaga maja, mille blokivahed olid värvitud mustaks ja rõdud sinisteks. Tundus olevat täiesti tavaline suur maja, ei midagi erilist. Vaatasin uuesti suuri tüdrukuid, kes ikka veel vaikisid ja aknast välja vaatasid. Ning korraga ütles seesama tüdruk: „Sinimustvalge“, ning naeratas paljutähendavalt. Seejärel vaatas mõni tüdruk talle korraks otsa, mõni vaatas edasi pingsalt aknast välja, mõni noogutas, mõni libistas pilgu maha. Kuid kõik vaikisid… Sain aru, et mingi saladus siin on, millest ma aru ei saa, aga küsida ei julenud. Mõttes aga muudkui kordasin: sinimustvalge, sinimustvalge, sini-must-valge… nagu mingi salakeel… ilus sõna… pole varem kuulnud… kuidagi selge ja nii ilus…

Äkki pahvatas lahti klassiuks ja sealt väljus ports valjuhäälseid õpilasi, taustal õpetaja, st minu ema tundi lõpetavad laused. Seejärel valgusid ka tüdrukud minu ümbert laiali, jäin üksi akna alla, hääled kaugenesid. Vaatasin taas aknas välja maja poole ja tundsin hämmeldust äsja kuuldud uue ja samas kuidagi tuttava sõna ning sellega kaasnenud arusaamatuse üle. Mida see sõna tähendab? Kas sinimustvalge tähendab midagi muud kui sinine, must ja valge? Miks see tüdruk niimoodi naeratas ja miks teised tüdrukud kõik vaikisid? Kas nad vaikisid minu pärast? Kas sinimustvalge on midagi keelatut?

Siis kuulsin ema liginevat, vaatasin talle otsa ja viipasin maja suunas:

„Näed, sinimustvalge maja on seal.“

Ema tegi suured silmad, vaatas korraks maja poole ja siis jälle minu poole: „Jaa-aah? Kust sina seda tead?“

Mina: „Aga on ju valge maja mustade joonte ja siniste rõdudega?“

Ema: „On küll, aga kust sa „sinimustvalge“ kuulsid?“     

Mina: „Üks sinu klassi tüdruk ütles, et tema maja on nüüd sinimustvalgeks värvitud. Mida see tähendab?“

Ema: „Kui koju lähme, siis räägin. Siin praegu ei saa. Varsti kohe lähme, siis kuuled.“

Kui koju läksime, siis kuulsingi Eesti Vabariigist ja meie kunagisest riigilipust ja selle värvidest ning sellest, et juba pea 40 aastat oleme me nõukogude režiimi poolt okupeeritud ja nüüd oleme lihtsalt üks osa suurest Venemaast.  Ja et sinimustvalgest ei tohi kõva häälega rääkida, nii nagu ka Eesti Vabariigist või omariiklusest. Ja korraga ma mõistsin seda kummalist õhustikku, mis tekkis, kui kõlas sõna „sinimustvalge“, ja seda, miks kõik vaikisid ja kohmetuks muutusid. See sõna – sinimustvalge – oligi üks keelatud sõna ühest ilusast salakeelest, mis avas ukse hoopis teise, imelisse ja pühasse maailma, mis võis ka vabalt olla üks ilus, päriselt juhtunud muinasjutt.

Kui juhtun vahel „Rahvus ja riik“ näitusele, siis meenub mulle ikka, kuidas tundsin igatsust ja ka vaimustust ühe ilusa ning päriselt juhtunud muinasloo järele, ja hinge poeb siis ikka see kunagi kogetud helge ja rõõmus tunne millegi ilusa üle.

 

Minu, Kertu Saksa lugu

ERMi näitusel „Praktiline ilu“ tuleb rahvariiete juures kantud ja pärlitega tikitud lahttaskuid vaadates mulle ninna roheliste kohviubade pannil röstimise lõhn. Olen üht sellist taskut palju kandnud, sest olin Ellerheina tütarlastekoori tüdruk ja Ellerheina rahvariideid teavad vist küll kõik. Olen oma lastele naljatanud, et meie Eesti vabaks laulsimegi, sest 80. aastate lõpus ei olnud  laulva revolutsiooni sündmust, kus me oma rahvariietes esireas ei laulnud. Ajad oli aga vaesed. Kohv oli tõeline luksus ja head kohvi polnud poest vabalt saada 80. aastatel. Ema röstis tihti köögis rohelisi kohviube.

Sattusin esimest korda välismaale 1986. aastal, mil käisime Ellerheinaga Soomes laulufestivalil. Olin siis 15. Jalutasime rahvariietes Helsingi tänavatel sõbranna Liina Viiesega ja meid kõnetas soome keeles vanem proua, kes küsis, kas oleme Eestist. Kui vastasime jaatavalt, hakkas ta nutma, andis meile 10 marka ja ütles, et ostke oma vanematele kohvi. Ostsime. Nii need lahttaskud seostuvadki mulle kinniste riigipiiride ja defitsiitse kauba ning roheliste kohviubade röstimise lõhnaga. See oli meie nõukogude argipäev.

Kristjan Raba, ERMi näituste eriprojektide koordinaator

Ülikooli ajal toimus kevadeti ajaloolaste stiilipidu. Tookord, täpselt 30 aastat tagasi, oli teemaks sõjavägi, võim ja vaim. Koukisime õpingukaaslastega mitmete riikide ja rahvaste sõjaväevorme välja kust aga saime, tuulasime isade-vanaisade kappides, esimesed second hand’i poed olid vist ka juba tekkinud. Mõned meist nägid enam-vähem autentsed välja, mõned olid ka rääbakamad, kellel keskkooli või maleva aegadest alles mõni tsiviilkaitsesärk või vormirõiva jäänused. Minu perel oli alles Vabadussõja kaptenikuub, üsna hästi hoitud ja läks mulle veel tookord ilusti selga.

Nooruses ma seda tegelikult kunagi niisama selga ei pannud, vanaema näitas seda vaid mulle salaja. Tudengipõlves tekkis juba julgust ja uhkust omajagu ja nii ma sellega siis stiiliüritusele läksingi. Ja Riia maanteel, kui kõndisime parajasti EPA peamajast mööda, nägi üks vanapaar meid ja ehmatas tõeliselt ära, et mis toimub. Aasta oli siis 1992. Üks siis rahustas teist: „Rahu, üks neist on Eesti mees, see valge peaga.“

Nüüd on see Vabadussõja kapteni vorm ERMi püsinäitusel saalis „Rahvas ja riik“, kus me giidid räägivad võimust ja vabadusest. Sain neile juurde anda info, et kaptenikuuel on haavata saamise eest kaks „kajakat“, hõbedane ja kuldne, ning revääril aumärgid, mis on pärit nii tsaariajast, Vabadussõja ajast kui ka hilisemast, kui Läti tänas eestlasi vabaduse välja võitlemisel osutatud abi eest. 

Reet Piiri, ERMi kuraator

Näitusel „Praktiline ilu“ näeb eesti naiste-meeste isetegemise nutikust. Ja meelde tulevad nii enda kui ka teiste kogemused. Legendaarsed on meenutused valgete barettide kudumisest ja pesumasinas vanutamisest, et oleks nagu päris, samuti kivipesuteksade tootmisest, sulekotiriidest läbitepitud nn impregneerjopede tegemisest jne.

Mina meenutan lugu sukkpükstest: kuidas tavalised puuvillased sukkpüksid muutusid  pitsiliseks.  See mood oli 1980. aastatel.  Moeajakirjades oli näha toredaid valgeid pitsilisi sukkpükse… aga kust neid saada?  Keegi nutikas mõtles välja, et kui osta vabrikus Punane Koit toodetud puuvillased soonikkoelised laste sukkpüksid ja lasta parempidised silmused jooksma, siis suurenesid sukkpüksid täiskasvanule sobivaks ja sääreosa pind muutus pitsiliseks.

Tegin ja kandsin selliseid minagi. Ning jagasin oma teadmisi-oskusi ka kaugel Tomskis. Käisin sealses muuseumis 1984 aastal rahvakunstinäitust üles panemas. Näituse piduliku avamise riietuse osaks olid kaasa võetud ka „pitsilised“ sukkpüksid. Kaasas oli ka üks uus sukkpüksipaar, et õhtut hotellitoas kasulikult veeta. Toanaabriks sattus Tomskisse tööle suunatud ülikoolilõpetaja (nõukaajal oli tavaline, et võhivõõrad paigutati ühte hotellituppa), keda hakkas minu tegevus huvitama – seletasin ja näitasin ja need vastvalminud sukkpüksid jäidki talle kandmiseks. Kas ta oma uusi oskusi ka hiljem rakendas ja kui populaarseks sellised Tomskis said, ei tea. Ja kas Tomskis üldse laste puuvillaseid sukkpükse vabalt müügil oli, et neid niimoodi „ära rikkuda“, sedagi ei tea. Aga mina käisin selliste sukkpükstega tööl ERMis (tolleaegses etnograafiamuuseumis). Väga mõnusad olid – soojad, pehmed ja pitsilised.