Reet Piiri: rahvarõivad on kokkukuuluvuse märk

ERMi teadur-kuraator Reet Piirilt ilmus hiljuti ülevaatlik raamat „Rahvarõivas on norm“, mille kaante vahel on 151 rahvarõivakomplekti, mida kanti 19. sajandil ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Esindatud on kõik Eesti kihelkonnad! Raamat koondab esinduslikku valikut rahvarõivaste ülevaatenäituselt „Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal“ (2017–2018), mille kuraator Reet oli ja mis sai külastajate hulgas väga populaarseks.

Reedaga vestleb Kadi Haamer, ERMi programmijuht.

ERMi näitus “Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal”. Foto: A. Ansu

Raamatu ja näituse pealkiri on „Rahvarõivas on norm“. Kuidas see pealkiri tekkis?

Rahvarõivas on normaalne kehakate. Või „täitsa norm“, nagu üks noor inimene vastas küsimusele „Kuidas sa ennast tunned, kui rahvarõivad on seljas?“. Rahvarõivas sellisena, nagu me tunneme seda tänapäeval esinemisrõivana või lihtsalt piduliku kostüümina, oli ju meie esivanemate rõivas, nende jaoks oli see normaalne kehakate.

Alustad eessõna lausega „Rahvarõivas on eestlasele oluline”. Mis sa arvad, miks see endiselt nii on?

Rahvarõivad on olnud ja on praegugi kokkukuuluvuse märk. Kunagi märkisid nad maarahva-eestlaste rõivastust, eristades neid mõisarahvast. Kui maarahvas hakkas mõisarahvaga sarnast riietust ehk moerõivast kandma, sai neist rahvarõivastest suurte pidude riietus. Üheskoos seisti laulukaare all, seljas esivanemate maitse ja moe järgi valmistatud rõivad. Ja nii on tänapäevani. Keegi ütleski, et kui sul on rahvarõivad seljas ja sa näed linna peal teist inimest rahvarõivastes, siis tekib kohe silmside ja äratundmine – oma inimene.

Kuidas sinus ärkas huvi rahvarõivaste vastu?

Rahvarõivast märkasin esmakordselt ühe kooliaktuse eeskavas rahvatantsurühmal ja mul on see tunne kui millestki eriliselt ilusast, siiamaani meeles. Need olid Muhu riided, mida toona nägin, hästi rõõmsad ja kollased.

Sügava huvi ja (uurimis)töö mõttes jõudsin rahvarõivasteni aga tänu Aino Voolmaale, kes võttis mind appi mannekeene riidesse panema. Nii sain riideid lähedalt vaadata ja näppida ning õppisin ära, kuidas kostüümi mannekeeni selga sättida. Lisaks sain väga hea kogemuse, kui valisime rahvarõivavalmistajate palvel koos muuseumi hoidlates kostüüme välja.

Kas sul on rahvarõivaste hulgas ka oma lemmikuid?

Mida rohkem ma rahvarõivastega tegelen, seda raskem on esile tuua üht – igal kostüümil ja üksikesemel on oma võlu. Lähedalt vaadates imetled detaile, kaugemalt kostüümi terviklikkust, värvide ja tehnikavõtete kokkupaneku oskust. See on hämmastav, et kogu selle värvirohkuse ja töövõtete juures sobib kõik omavahel kokku ja üldpilt jääb harmooniline. Kuidas meie esivanemad seda küll oskasid!? Aga kodukoha patrioodina vastates meeldivad mulle Tartu-Maarja kihelkonna rõivad – lihtsad, ilusad, täiuslikud.

Tartu-Maarja kihelkonna rõivad. Fotod: A. Ansu, B. Jänes

Mis on mõjutanud rahvarõiva stilistikat? Kuidas erinevad näiteks rannikul ja sisemaal elavate eestlaste rahvarõivad?

Mõju on avaldanud see, kellega on läbi käidud, kelle kultuuri on lähedalt nähtud. Teistelt rahvastelt või teisest seisusest inimestelt on üle võetud see, mis endale tundus ilus ja mida oli võimalik üle võtta, nii materiaalses kui ka tehnilises mõttes. Läbikäimist oli näiteks Gotlandi rootslaste, Tütarsaare soomlaste, Ruhja lätlaste või Pihkva venelastega. Ja muidugi mõjutas maailmamood või nagu meil öeldi – linnamood, kust tulid baroksed ja rokokoolikud tikandid, naistel mitmekihilised kaharad seelikud, meestel põlvpüksid ja kuue säravad vasknööbid jms.

Saaremaa, Jaani naine. Fotod: A. Ansu, B. Jänes

Virumaa, Kadrina neiu. Fotod: A. Ansu, B. Jänes

Pärnumaa, Häädemeeste naine. Fotod: A. Ansu, B. Jänes

Setumaa, Seto mees. Fotod: A. Ansu, B. Jänes

Rõivastust mõjutas muidugi ka nii või teisiti kliima – siin on ju vaja sooje villaseid kehakatteid. Ning kui elad mere ääres, pead end kaitsma ka tuule ja tormi eest, head näited on Hiiumaa toredad peakatted att ja karbus.

Hiiumaa, Emmaste naine. Fotod: A. Ansu, B. Jänes

Hiiumaa, Pühalepa naine. Fotod: A. Ansu, B. Jänes

Kuidas rahvarõivad ajas muutusid? Kas inimeste liikumine kihelkondade vahel mängis ka rolli?

Muutused talurahva rõivamoes toimusid, aga aeglaselt. Kui mõelda kasvõi lihtsale ja esmapilgul üsna tavalisele rõivaesemele seelikule, siis näeme 19. sajandi jooksul mitmeid muutusi nii lõikes kui ka kangas. Teine näide on põhjapoolses Eestis kantud pottmütsid. Kui need 18. sajandi lõpul moodi tulid, olid nad esialgu madalad ja turjani ulatuvate siidlintidega, siis hakati ilusaks pidama hästi kõrgeid ja niueteni ulatuvate lintidega mütse. 19. sajandi lõpuks läks mütsimood jälle madalaks ja mütsitegijail jätkus tööd ja leiba nende ümberõmblemisega.

Madal, turjani ulatuvate siidlintidega pottmüts. Lääne-Virumaa, Haljala neiu. Fotod: A. Ansu, B. Jänes

Kõrge ja niueteni ulatuvate lintidega müts. Põhja-Eesti, Jüri naine. Fotod: A. Ansu, B. Jänes

Vana traditsioon, et naine võttis abielludes kaasavarakirstus kogu rõivatagavara uude koju kaasa, avaldas ehk ka mingit mõju – olid ju need rõivad tehtud kodukandi moe järgi. Muuseumi arhiivis on aga mitmeid lugusid sellest, kuidas teistmoodi riietes inimest vaadati võõristava pilguga.

Mida rohkem avanes võimalusi ringi liikuda ja uut näha, seda enam võeti siiski omaks moerõivast tulnud elemente ja üleüldine väljanägemine muutus sarnasemaks.