Marleen Metslaid, ERMi teadur.
2022. aasta veebruaris möödus 120 aastat tuntud etnoloogi Gustav Ränga (1902–1998) sünnist. Sel puhul korraldab Eesti Rahva Muuseum Hurda saalis 6. aprillil 2022 konverentsi „Gustav Ränk 120. Tartust laiemasse maailma“, kus antakse ülevaade Gustav Ränga pärandist Eesti etnoloogias ja rahvusteaduste arendamisest paguluses. Teave konverentsi kohta.
Gustav Ränk. Foto: ERM Fk 2189_12_1
Saaremaalt taluperest pärit Gustav Ränk õppis 1920. aastatel Tartu ülikoolis Ilmari Mannineni käe all etnograafiat ja asus tööle Eesti Rahva Muuseumis. Pärast doktorikraadi kaitsmist kodusaare taluehitiste teemal sai temast 1939. aastal esimene etnograafiaprofessor. 1944. aasta sügisel põgenes ta koos perega Rootsi, kus tal õnnestus erialast tööd jätkata. Nii kodumaal kui ka paguluses ei piirdunud Ränk üksnes teadusliku tegevusega, vaid oma ajastu rahvusteadlasena valutas ta südant meie rahvuse püsimise pärast ning mõtiskles selle tugevdamise võimaluste üle, otsides eestluse sügavamaid juuri ja omapära. Ränga jaoks olid olulised sidemed Soome ja soomlastega, kellega ta tundis tugevat hõimuvendlust. Alates 1931. aastast, mil ta viibis esimest korda õpingute raames pikemalt Soomes, tihenesid kontaktid pidevalt, nii et aastate möödudes tundis ta end „Helsingis liikudes samasuguse omainimesena nagu Tartuski“ (G. Ränk „Sest ümmargusest maailmast. Laiemasse maailma“, 2010).
Ränga kirjavahetus põlvkonnakaaslase, tuntud soome etnoloogi Kustaa Vilkunaga (1902–1980) algas 1931. aastal, pärast pikemat viibimist Helsingi ülikooli juures ja suvist ekspeditsiooni Põhja-Soomes. Neid sidusid ühesugused väärtushoiakud ja sarnased uurimisteemadki.
Kustaa Vilkuna. Foto: erakogu
Siin on kaks Gustav Ränga kirja Kustaa Vilkunale (hoiul Soome Kirjanduse Seltsis Vilkuna arhiivis). 10. oktoobrist 1939. aastast pärit kiri on kirjutatud vahetult pärast Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti ehk baaside lepingu allakirjutamist 28. septembril. Teine maailmasõda oli juba alanud. NSV Liit ründas Soomet 30. novembril, millega algas Talvesõda, mis kestis 13. märtsini 1940 ja mille tagajärjel pidi Soome loovutama üle 10% oma territooriumist.
Ränga ja Vilkuna suhtlus jätkus ka pärast seda, kui Ränk oli jõudnud pagulusse Rootsi. Kontakt Vilkuna ja teiste Soome õpetlastega oli talle ja teistele Eesti pagulasetnoloogidele oluline nii erialase kirjanduse hankimise, publitseerimisvõimaluste kui ka lihtsalt ühise maailmavaate jagamise mõttes.
- oktoober 1939
Kallis Veli.
Kuna õhk Läänemere ümber muutub üha ja üha umbsemaks, siis on küll viimane aeg kirjutada Sulle ja teistele sõpradele sealpool lahte mõned read, sest praeguses olukorras, kus ajaratas on pandud nii kiiresti veerema, pole kindel, kuna, kus ja mis olukorras me jälle kohtame. Möödas on meie 20-aastane nooruseidüll ja ees seisab aeg täis kibedat võitlust oma rahva olemasolu ja saatuse eest. Meie teed ja meetodid võivad minna lahku, kuid meie ühine tahe peab olema ikka ja alati oma tõu kultuuri pesa säilitamine paremate aegade jaoks. Olen kuulnud Soomest etteheiteid eestluse meelsuse arvel [–], kuid ma usun, et praegusel silmapilgul on iga tõsieestlase palve, et teie käsi seal paremini käiks. Soomesugu rahvaste needuseks on olnud, et nad otsustavatel silmapilkudel pole osanud kokkuhoida ja koos minna, vaid on lasknud end võõrastel killustada. Nähtavasti tarvitame veel puhastustuld, et selles pärispatust kord vabaneda.
Kui Sina oled veel Helsingis, siis palun tervita minu poolt kõige südamlikumalt kõiki vanu sõpru. Kui Jumal tahab, siis võib olla näeme kunagi koos veel „Kesäyliopistos”. Aga võib olla kulub sinnamaani väga palju aastaid.
Sinule ja perele kõiki head soovides Sinu
Köpi.
- märts 1940
Hüva Veli.
Sest on nüüd palju aega tagasi, kui Sulle viimati kirjutasin, kuid vastust pole ma seni saanud. Sinu vaikimist mõistan, sest teil on sealpool lathe mõne kuu kestel olnud muudki teha kui kirjutada. Ma ei tea kas oledki Helsingis, kuid saadan hea lootuse peale Sanakirjasäätiösse.
Nagu sügisel, nii ka nüüd ei ole mul õieti midagi head sulle öelda, ei midagi küsidagi, kuid silmapilk on jällegi säärane mis ei lase ka vait istuda. Olen, nagu väga paljud teisedki sama valuga jälginud teie viimaste päevade sündmusi, nagu jälgisin möödunud sügisel oma „ajaloo” kujunemist. Olin sügisesest masendusest vaevalt toibunud kui nüüd elan läbi uut. Mõistad mida tunnen, sest sinule on see kõik mitu ja mitu korda südamelähedasem. Meie eestlased oleme juba oma sündmustest toibumas ja selletõttu oleme ehk juba võimelised ütlema ka paar sõna lohutuseks teile, kuigi palju muud head küll teha ei saa. Omaltpoolt lohutaksin teid sellega, et ajalugu on pikk ja keeruline selletõttu ei tea meie kunagi öelda, mis õnnetused või õnned meid homme oodata võivad. See kes täna võidutseb, võib homme lamada tuhas ja põrmus. Sellepärast: mitte lootust kaotada, vaid valmis olla! See mis viimastel päevadel on sündinud, tundub kujuteldamatuna, kuid kes ütleb, et need sündmused oleks meie eluajal viimased ja lõplikud see küll eksib tugevasti.
Ühte asja tahaksin panna Sulle ja sõpradele küll südamele: tehke omaltpoolt kõik, et sidemed kahe vennasrahva vahel ei katkeks. Tean, et Soomes on olnud palju väärtõlgitsemisi meie suhtes, kuid niisugune teguviis on siiski tõepoolest väga vähe põhjendatud. Võib olla me ei oska praegu õieti hinnata nende sümpaatia ja kultuurisidemete väärtust mis paarikümne aasta jooksul üle lahe on sõlmitud, kuid ajalugu näitab kord kindlasti, et need sidemed polnud sõlmitud asjata. Meie kultuurielu arengu eelduseks on viljakad mõjutused vastastikku, sellepärast peavad need jätkuma kui meie ei taha üksi omaette känguda. Eesti rahvast on praegusel ajal väljapoole väga vähe kuulda, kuid ärge arvake, et ta oleks lakanud mõtlemast ja valmistumast. Aktiivsema teotsemise korral oleksime võibolla juba kogu oma miljonilise perega minevikus. Tervita sõpru ja peret, ning püüa tingimata vastata.
G. Ränk
