2022. aasta veebruaris möödus 100 aastat semiootik Juri Lotmani sünnist. Eesti Rahva Muuseumi osalussaalis on sel puhul 20. aprillini avatud näitus „Rännak Lotmani semiosfääris“.

Näitus portreteerib Juri Lotmanit kui lahket võõrustajat, pühendunud vanaisa, mitmetahulist teadlast ja süümega intellektuaali. Kujunduse kese on Lotmani korter Tartus Veski tänaval, mis oli pikki aastaid teadlaste, tudengite ja kultuuritegelaste kohtumispaigaks. Seal sündisid ideed kultuuri, kirjanduse ja inimteadvuse toimimisest, mis muutsid Tartu maailmakuulsaks semiootikakeskuseks.

Näituse kontseptsiooni ja sisu lõid filmikunstnik Katrin Sipelgas ja režissöör Jaak Kilmi koostöös Eesti Semiootika Seltsiga. Selle valmimisele aitasid kaasa Tartu Ülikool, Tallinna Ülikooli Lotmani semiootika varamu ja teised partnerid. Katrin Sipelgas räägib siin oma kogemusest näituse loomisel, avades neidki tahke, mis jäävad külastajale varjatuks. Küsib semiootik Timo Maran.

Sa oled loonud ja kujundanud üle kümne näituse eri teemadel. Kas teadlasest rääkivat näitust oli kergem või raskem teha, kui võrdled seda oma varasemate töödega, näiteks muinasjutu- ja Juminda merelahingu näitusega?

Kindlasti on lihtsam teha näitust laia teema korral, sest siis saab kontseptsiooni mitmes suunas välja arendada. Juminda näituse juures oli nii palju materjali, et pidime pigem otsustama, mida välja jätta. Lotmani näituse puhul sai alguses kokku lepitud, et jääme inimesekeskseks, mis aga vähendas minu mänguruumi. Kui teed inimesest portreed, siis ei ole väga palju võimalusi, kuidas seda hästi teha. Mõned võimalused on ka üle kasutatud ja neid ei tahaks korrata.

Oluline on teha näitust nii, et see oleks külastajale hästi arusaadav. On inimesi, kes ei loe näitusel mitte ühtegi teksti. Mulle on tähtis, et ta neile jääks mingi mälupilt või tunne atmosfäärist. Ja siis mõtledki, kuidas seda saavutada: kas rääkida Lotmani lugu sõprade, ülikooli kateedri, korteri või kohtade kaudu, kus ta jalutas… Põhimõtteliselt võiks ka läheneda palju abstraktsemalt, näiteks arutasime Jaak Kilmiga võimalust, kas saaksime kuidagi vaadata Lotmani ajusse, jälgida tema mõtteprotsessi. Selline lähenemine aga oleks vajanud palju rohkem lisaselgitusi.

Sisenemine Lotmani maailma. Foto: Arp Karm, ERM

Kas õppisid Lotmanit paremini tundma näituse ettevalmistusprotsessis?

Arvasin varem, et Lotman käsitleb oma teemasid hästi keeruliselt – usun, et ma pole ainus, kellel on selline mulje jäänud. Mulle tuli aga üllatusena, et Lotmanil on tegelikult kaks poolt. Mõned tema kirjutised olidki hästi keerulised, aga samas suutis ta oma mõtteid lihtsustada ja rääkida n-ö inimesele tänavalt asjast niisugusel viisil, et igaüks sai aru. Ma ei teadnud enne, et tal oli imeline võime tõlkida näidete ja kujundite varal oma mõtteid tavakeelde.

Teine üllatus oli Lotmani aja kasutamise oskus. Ma ei saa aru, millal ta kõik need raamatud kirjutas; millal tal oli aega teha mõttetööd, loenguid ette valmistada ja pidada… Ta tegeles aktiivselt ju ka lastelastega. Kuidas see kõik mahtus 24 tunni sisse? Lotman pidi olema fenomenaalse töövõimega.

Alates esimestest kohtumistest ja kavanditest kuni ülespanemiseni võttis näituse tegemine aega enam kui aasta. Kas tööprotsessi käigus muutus ka midagi?

Eriti palju tegelikult ei muutunudki. Näitus tekkis kiht-kihilt: kõigepealt olid meil visandlikud ideed elementidest, mille peale tekkis teise kihina korteriplaan ja argielu esemed, seejärel jõudsime sisuni. Näituse loomine toimubki nii, et alguses ahmid kogu info sisse ja siis hakkab aju lahendusi pakkuma. Selles protsessis on koostöö ja dialoog hästi olulised.

Mõne eksponaadi, näiteks Lotmani töölaua puhul käisime läbi väga pika tee, sest oli palju võimalusi, kuidas seda lahendada. See oli minu jaoks ehk kõige suurem väljakutse. Proovisime väga keerulisi variante ja lõpuks lihtsustasime palju. Samas usun, et töölaud jäi paljude külastajate jaoks toimima sissepääsuna Lotmani maailma. Väravana, mille kaudu saab esmase kontakti Lotmaniga, et „ahhaa, niimoodi ta mõtleb, selline on semiootika“.

See kõik oli väga loominguline protsess. Võtame näiteks peegli. Ühel järjekordsel kohtumisel vaatan, et Jaak Kilmi räägib õhinaga, ja ma ei saa üldse aru, mida ta räägib. Aga Peeter Torop noogutab, tema järelikult saab aru. Igaühel oli oma vaade, milline see eksponaat peaks tulema. Ja kuidagi tuli mõte, et panna Lotman ja Karamzin dialoogi pidama ja projitseerida see vestlus hiljem peeglile. See oli väga imeline tööprotsessi kogemus.

Raamatusein visandist teostuseni. Autor ja foto: Katrin Sipelgas

Mis kogemuse sa selle tööga said?

Kõige olulisem kogemus oli rahulik ja küllaldaselt pikk aeg töö jaoks. Vaimses mõttes on näituse valmimine väga pikk protsess. Tihti jääb näituse või filmi ettevalmistamiseks paar kuud, aga siin oli aega ja ka tellija usaldus. Meil ei olnud mõttetuid iganädalasi kohtumisi, memosid, mida keegi pärast ei loe. Võtangi siit kaasa selle kogemuse, et töö sujub hästi, kui saab rahulikult teemasse süveneda. Meil oli aega teha näidiseid ning läbi proovida, mis töötab ja mis mitte.

Kui mõtlen eksponaatide peale, siis ka siin oli aega katsetada. Mul on hea meel, et me ei kasutanud kõige lihtsamaid lahendusi, näiteks tavaline prinditud tekst plaadi peal. Seinatapeedi puhul läksime palju keerulisemat teed mööda ja see tunne on seal ruumis tajutav. Alguses valisime suurest hulgast musternäidistest sobivad. Mõõtsime ja lõikasime minu suvilas välja sobiva pikkusega tapeedipaanid. Seejärel läksime trükikotta, kus lamineeriti nende tagumine külg ära, et need ei rebeneks. Tegime kujundaja Daniel Villemsiga tekstide täpsed kavandid, et oleks teada, kuhu need tapeedil täpselt tulevad. Seejärel vanutasime käsnaga tapeedil õiged kohad ära… mille käigus tekkis meeletus koguses tolmu. Siis saatsime tapeedid tagasi trükikotta, kus lamineeriti nende esikülg. Tekst trükiti tegelikult kiledele, mis kleebiti hiljem laminaadi peale. See oli vajalik, et saaks teksti keelt vahetada, kui näitus rändama läheb. Nii et tohutu peavalu ja risk, sest polnud ju teada, kas see kõik välja tuleb. Samas jäi väga mõnus tunne, et sai proovida ja teha nii, nagu varem polnud tehtud.

Mis sa praegu teed? Kas valmistad juba mõnda uut näitust ette?

Tegelen praegu kahe näituse adaptatsiooniga, mis lähevad mõlemad rändama – Lotmani näitus ja muinasjutunäitus. Nende kõrvale väga palju ei mahu. Adaptatsioon ei ole küll päris uue näituse tegemine, aga kõik tuleb ikkagi läbi mõelda: mida ja kuidas muuta, et näitus teises kohas ja keeleruumis vaatajat kõnetaks. Lotmani näituse puhul ma tõesti väga tahan, et see läheks edasi Pariisi, Rooma ja teistesse kohtadesse, et jätkaksime seda kultuuridiplomaatiat.