Eero Epner, näituse „Värvide ilu. Eesti kuldajastu kunst Enn Kunila kollektsioonist“ kuraator.
1938. aastal asetas 26-aastane Endel Kõks oma Tartu kesklinna ateljees üles suuremat sorti lõuendi ja asus maalima kodulinna. Kõks sündis siinsamas Tartus kingsepa pojana, lidus ilmselt poisikesena mööda linna ringi ja tundis iga nukakest. Ent sellest maalist pidi saama hoopis midagi pidulikku ja glamuurset – midagi, mida päriselus kunagi pole.
Nii nagu kõikide romantiliste fantaasiatega on, soovis ka Kõks ehitada selle tegelikkuse vundamendile. Ükshaaval valis ta välja linna olulisemad sümbolhooned, säravad ihalusobjektid, mis tema arvates defineerisid Tartu arhitektuurilist palet kõige enam. Raekoda. Kivisild. Viltune maja. Kaubahoov. Emajõe teisel kaldal asunud hooned. Kõik need asetatud püramiidjalt nagu akropolis ning selle mäekese tippu tulipunased Jaani ning Pauluse kiriku tornid, mille taustal on tumesinine taevas – dramaatiline efekt, mis võimendas veelgi Kõksi soovi õilistada, ülistada, anda edasi linna katartilist natuuri, mitte maalida vaid kodulinna portree. Säärane linnaülistus ei olnud aga hümn moodsale urbanismile, vaid kunstnik nägi Tartut ajatuna nagu mõnd fantaasias sündinud antiiklinna. Me ei näe tema maalil ühtegi detaili, mis viitaks tehnoloogilisele progressile või uuenduslikule linnaruumile (mida Tartus küll eriti polnudki). Endel Kõksi maal on minevikku suunatud utoopia, portree linnast, mis püsib muutumatul kujul läbi aegade.
Vaevalt neli aastat hiljem on linn aga pöördumatult muutunud. Enamik 1938. aastal kujutatud hoonetest on hävinud või varemetes, linnakese keskel haigutavad nüüd augud ja akropolist on saanud nekropolis, surnute linn. Kõksi formaat on väike ja intiimne, kui ta proovib kujutada Vanemuise teatri ees laiuvat tühermaad – rakurss, mis polnud sugugi unikaalne, sest täpselt samu varemeid maalisid ka teised. Ent Kõksi maal ei ole siiski katastroofi autentne dokumentatsioon, vaid selle estetiseerimine. Maalilise nõtkusega kujutab ta värvitoonide üleminekuid ja nüansse, maalib taeva optimistlikult helesiniseks ja kujutab varemeid sedavõrd arabeskse pintslikirjaga, et neis on isegi raske ära tunda purustatud kivimaju. Tänavatele on ta aga toonud elu: inimesed liiguvad ja jalutavad, autod sõidavad, näeme isegi jalgratast kihutamas. Kuigi tegemist peaks olema äärmiselt sügava traumaga, on Kõks otsustanud lahtisele haavale raputada peale värvitäppe. Säärane lähenemine oli Teise maailmasõja aastatel iseloomulik paljudele Eesti kunstnikele. Traumaatilisi kogemusi ei võimendatud, vaid neid püüti (vähemalt osaliselt ka kehtiva tsensuuri tõttu) eirata või ületada. See meenutab aga kirjanik W. G. Sebaldi käsitlust Teise maailmasõja õhulahingutes purustatud Saksa linnade kohta, kus vahel nähti veel suitsevate ahervaremete vahel kohvi joovaid inimesi. „Teiselt poolt on katastroofilistest juhtumitest mittehooliv argirutiin alates koogi küpsetamisest kohvilauale kuni kõrgematest kultuurirituaalidest kinnipidamiseni kõige kindlam ja loomulikum vahend niinimetatud terve inimaru alalhoidmiseks,” kirjutab Sebald.
Endel Kõksi ja ka Gustav Raua maalid sel näitusel põimivad kokku katastroofilise juhtumi kujutamise ja samas sellest mittehoolimise. Näeme ühelt poolt argisüžeede jätkumist – autod sõidavad, inimesed jalutavad. Linna sotsiaalne kude on hoolimata arhitektuurilise kesta hävimisest endiselt justkui puutumata. Sünnib huvitav paradoks: kui Kõksi varane maal nägi ajatust ennekõike hoonetes – ta puhastas oma maali kõikvõimalikust inimmürast, sest see tundus talle palju püsimatum kui kivist ja metallist püstitatud majad –, siis neli aastat hiljem purunenud hoonelasu ees toob ta maalile inimesed tagasi, sest hoopis nemad kehastavad nüüd ajatuse utoopiat. Majad andsid järele, said pommiga pihta ja varisesid olematusse, aga inimlik side, ühiskondlik sagin jätkub kõigest hoolimata.
Teiselt poolt rõhutavad Kõks ja Raud elujaatust ka maali iseväärtustes: koloriidivalikus, pintslikirjas ja kompositsioonis ei ole midagi traumaatilist, vaid pigem õnnestavat ja kevadist. Tegemist ei ole pelgalt kunstilise valikuga, vaid sügavalt kontseptuaalsega, mis asetab kunstniku ette küsimuse, mida teha, kui oled pandud katastroofi palge ette. Võimalik aga, et see küsimus pole spetsiifiliselt kunstnikele, vaid üldinimlik, suunatud meile kõigile. Eriti tänasel päeval.
Näitus „Värvide ilu. Eesti kuldajastu kunst Enn Kunila kollektsioonist“ on ERMis avatud kuni 2. oktoobrini 2022!