Täna kell 18 esitleb etnoloog Indrek Jääts ERMi Hurda saalis oma raamatut „Maack Amuuril. Ühe ekspeditsiooni lugu“, mis räägib baltisaksa maadeuurija Richard Maacki ekspeditsioonist Amuuri jõele aastail 1855-1856. Selle uurimisretke tulemusena sündinud venekeelne raamat „Reis Amuurile“ (1859) ning selle juurde kuuluv illustratsioonide mapp mõjusid Jäätsile sedavõrd inspireerivalt, et ta sõitis esmalt ise Amuurile, süvenes siis Maacki ekspeditsiooni tausta ja detailidesse ning kirjutas sellest lõpuks ise raamatu.
Siin on väike vestlus Indrek Jäätsiga.
Mida sulle kui teadlasele andis rännak Maacki radadel?
Täpselt pole muidugi võimalik Maacki Amuuri retke korrata (kui ei ole just väga häid suhteid Vene ja/või Hiina võimudega), sest umbes poole ulatuses on Amuur piirijõgi, mida raamib Vene poolelt üpris lai piiritsoon. Pealegi on kogu see piirkond palju muutunud. Maacki ajal oli Amuurimaa väga hõredalt asustatud. Siin-seal leidus väikeseid pärismaalaste külasid, kuid üldiselt laius kõikjal peaaegu puutumatu loodus. Nüüd on seal terve rida venekeelse elanikkonnaga suurlinnu, millele pandi muide alus üsna varsti pärast Maacki ekspeditsiooni. Metsa on kõvasti maha võetud, kõlbulikud alad on põlluks haritud. Siiski on mingi kauge piirkonnaga tegeledes igal juhul kasulik seal ise ära käia. Kõik ei ole muutunud. Amuurimaa lõunaserva suvine kuumus ja niiskus on endine, taimestiku vohavus, puuliigid, putukad samuti. Selle hiiglasliku territooriumi mastaape saab kogeda ka busside-rongidega ringi liikudes. Pärismaalased on ka alles, ehkki muutunud kujul, tohutus arvulises vähemuses ja ühiskonna äärealadele tõrjutuna. See rännak aitas mul Maacki ekspeditsiooni palju paremini sisse elada.
Kui keeruline oli seda pikka uurimisprotsessi hallata?
Tegelesin Maacki ja tema Amuuri ekspeditsiooni uurimisega kümmekond aastat (ja ikka teiste tööde kõrvalt). Algul oli see rohkem hobi, hiljem kasvas aga juba tõsisemaks uurimistööks. Eks ma kulutasin sellele kokkuvõttes päris palju tunde, kogusin andmeid raamatukogudest ja arhiividest, sh Helsingis ja Peterburis. Kindlasti nõudis see kõik teatavat järjekindlust, aga ma ei ütleks, et see oli raske. Lähtusin ju põhiliselt omaenda huvist. Põnev oli avastada, uut infot juurde saada, seda süstematiseerida.
Indrek Jääts intervjueerib Habarovskis nanai aktivisti Ljubov Odzjali. Foto: Heikki Luhamaa, 2018
Inspektor Juri Kja (rahvuselt udehe) tutvustab Indrek Jäätsile Bolšehehtsiri looduskaitseala. Foto: Heikki Luhamaa, 2018
Raamat jättis mulje, nagu oleks tegu looga sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Jah, paljud vajalikud elemendid on selleks olemas. Aga samas tuleb meeles pidada, et tegemist on dokumentaalse jutustusega. Ma ei mõelnud midagi välja, et lugu põnevamaks muuta. Jäin oma allikatele truuks. Selles loos ei ole kaunitari, keda pahade käest päästetakse. Vägivalda ja surma… Ma ei hakka praegu igaks juhuks raamatu sisu ümber jutustama.
Kindlasti tekkis sul ka mingi pilt, missugune inimene Maack oli.
Tekkis ikka, ehkki tema isikuomadused ei ole allikates esiplaanil. Lähtusin ju eeskätt Maacki enda venekeelsest raamatust „Reis Amuurile“ (1859). Tollases teaduskirjanduses ei peetud heaks tooniks oma isikut esiplaanile seada. Tuli teeselda tagasihoidlikkust, mis ei ole üldiselt uurimisreisijatele omane. Aga kui allikaid nii-öelda lähedalt lugeda, siis tekib peategelasest ikka teatud pilt. Mõnes mõttes oli Maack tüüpiline Venemaa sakslane, väliselt igav inimene, töökas, kohusetundlik, usaldusväärne, aga samas ka auahne, ambitsioonikas, kinnine, sissepoole elav, kangekaelne, võib-olla kirglikki.
Richard Maack. Foto: Irkutski Oblasti Koduloomuuseum
Mangunide (ultšide) taliasula. Pilt Maacki raamatu juurde kuulunud illustratsioonide mapist. Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu
Goldi (nanai) mees ja naine. Pilt Maacki raamatu juurde kuulunud illustratsioonide mapist. Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu
Mandžu ametnik. Pilt Maacki raamatu juurde kuulunud illustratsioonide mapist Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu
Kas oskad ajalooteadlasena viia blogilugejad Maacki lapsepõlveradadele, 19. sajandi Saaremaale? Milline see oli?
Eriti ei oska kahjuks. Maacki perekonnast ja lapsepõlvest on vähe teada. Tema isa tuli Hamburgist tollase Vene impeeriumi saksakeelse ülemkihiga äärealale ehk Läänemere kubermangudesse teenistust otsima nagu paljud sakslased. Venemaal oli haritud inimestest puudus. Carl Gottlieb Maack asus Saaremaa pealinna Kuresaarde (tollal Arensburg) ja abiellus naisega, kelle ema pärines von Tollide aadlisoost. Selle kaudu sisenes noor sisserändaja baltisakslaste sotsiaalsesse ja perekondlikku võrgustikku, mis oli Venemaal väga heal positsioonil ning mõjukas. Hamburgi sakslasest sai Kuresaare politseimeister ja raehärra, kuid eriti jõukas see lasterikas perekond tõenäoliselt polnud. Eks seisusekohane eluviis nõudis ressursse. Eestlastest talupoegadest lahutas Maacke muidugi sotsiaalne kuristik, samas pole ju välistatud, et Maack omandas lapsena Kuresaare tänavatel mängides ka eesti keele või vähemasti selle alged. Saaremaa ajaloolased võiksid Maackide perekonnalugu põhjalikumalt uurida, mina keskendusin ikkagi eeskätt tema ekspeditsioonidele.
Kuidas sai Maackist maadeavastaja?
Võib öelda, et ta sattus õigel ajal õigesse kohta. Ta lõpetas Peterburi ülikooli loodusteaduste alal ja suunati 1852. aasta algul Irkutskisse gümnaasiumi loodusteaduste õpetajaks. Tal olid taskus kahe väga mõjuka baltisakslase, Ferdinand von Wrangelli ja Alexander Theodor von Middendorffi soovituskirjad. Viimane oli tunnustatud maadeuurija. (Middendorffi kunagisest teenrist ja ekspeditsioonikaaslasest, eestlasest Mihkel Fuhrmannist sai muide ka Maacki reisikaaslane ning truu abimees.) Irkutskis oli üsna hiljuti ametisse nimetatud uus Ida-Siberi kindralkuberner Nikolai Muravjov, võimekas administraator ja Venemaa patrioot. Tema juhtimisel hakati impeeriumi mahajäänud ääremaad jõuliselt arendama. Asja juurde kuulus ka Ida-Siberi ja sellega piirnevate alade täpsem tundmaõppimine ning selleks loodi Irkutskis Vene Geograafiaseltsi Siberi osakond. Haritud mehi, kes suudaksid teaduslikke uurimisretki läbi viia, andmeid koguda, mõõtmisi teha jne, nappis kogu aeg. Noor, äsja ülikooli lõpetanud Maack oli just sedasorti mees, keda tollal Ida-Siberis vajati. Umbes aasta pärast Irkutskisse saabumist määrati ta juhtima ekspeditsiooni Viljui jõgikonda Jakuutias – see oli tema esimene rännak. Kuna ta sai ülesandega hästi hakkama, järgnesid kiiresti uued uurimisretked, esmalt Amuurile ja seejärel Ussuurile. Maack suutis oma ekspeditsioonide tulemused ka raamatuteks vormistada, ehkki kergelt see tal ei tulnud.
Vestles Kadi Haamer, ERMi programmijuht
