Kadri Vissel, vanemkoguhoidja; Kristel Rattus, näituste juhtkuraator.
Eesti Rahva Muuseumi kogudes on üle miljoni museaali, näitustele jõuab neist aga vaid murdosa. Kuraatorid ja kujundajad teevad oma valiku näituse sisust lähtuvalt, eelistades erilisi, hästi säilinud ja/või tüüpilisi esemeid, mis aitavad jutustada lugu. Nii juhtub, et mõni ese satub ikka ja jälle näitusele, teist aga pole 100 aasta jooksul üldse välja pandud.
Avatud hoidlas eksponeeritakse ühte tüüpi esemeid tervikkoguna. Alati pole seegi õigupoolest võimalik, sest mõnda esemetüüpi on muuseumis nii palju, et kõik ei mahu korraga välja isegi parima tahtmise juures.
ERMi püsinäituse avatud hoidlas on varem nähtaval olnud nii õllekannud kui ka Postimuuseumi museaalid. Nüüdsest saab aga paar aastat imetleda seal kõikvõimalikke kotte.
Ilma kotita pole inimene tõenäoliselt kunagi hästi hakkama saanud – ikka on tarvis selles midagi hoida või kaasas kanda.
Kasetohust põimitud märss toidumoona jaoks leidus ilmselt igas taluperes. Rahvarõivaste juures kantud kottide rohkus muuseumikogus annab põhjust arvata, et mõni lahttasku, tubakakott või münditasku rippus peaaegu igal inimesel riiete küljes. On olnud aegu, kui iga ese oli kombeks panna spetsiaalselt selleks tarbeks valmistatud kotti, olgu selleks kamm, hambahari, ajaleht, taskurätt, ihupesu või tolmulapp. Kilekotid, mis muutsid kord kogu maailma, ei vaja pikemat tutvustamist. Ning käekott ei kaota oma tähtsat kohta kas aksessuaarina või tarbeasjana arvatavasti kunagi.
ERMi kogus on üle 2600 koti, sh umbes 830 kilekotti, 230 käekotti, 175 rahakotti, 160 tubakakotti, 150 märssi, 140 kohvrit ja reisikotti, 110 lahttaskut. Lisaks leidub terve hulk jahi-, käsitöö-, raamatu-, kande-, selja-, teatri-, kosmeetika-, kaelakotte ning portfelle ja ranitsaid. Kui seda loetelu vaadata, siis võib ju jääda mulje, et kotte on ERMis küllalt ja enamgi veel. Kuid midagi on siiski ka puudu. Nimelt avastasime, et kogusse pole veel 1990. aastatel populaarsust kogunud kõhukott. Just sinna pisteti reisile minnes dokumendid, nätsupakk, sularaha ja päikeseprillid, et need võimalikult käepärast oleksid.
Avatud hoidlas on kotte pisut üle 1300. Kui neid avastama lähed, siis proovi üles leida käsišeif, mis näeb välja nagu pillikohver; piloodi portfell, koolis kasutatud sussikott, pallinöörist heegeldatud käekott, estraadilaulja ilutarvete kohver, turbakotist õmmeldud kandekott, kasetohust leivamärss, helmestega ülekuhjatud lahttasku, jõekarbist rahakott, jääramunakotist tubakakott, mägranahkne jahitasku, vangilaagris tehtud rahakott ja kaardipaki ümbris. Kui sa nii kaua oodata ei malda, siis siin on ka pildigalerii.
Panga käsiseif. ERM 7937
Estonian Airi piloodi portfell. ERM D224:32
Algklassides käies vahetusjalanõude hoidmiseks kasutatud sussikott, Pöide khk. ERM A883:34
Aime ja Hugo tähistasid oma hõbepulmi 1973. a suvel pere suvekodus Tapurlas. Selleks puhuks valminud kleit (ERM A1040:71) kuulus koos kotiga (ERM A1040:73 ) ühte komplekti.
Heli Läätse esimene nn beauty box, mille kinkis talle tema Soome “teisik” Ritva Mustonen. Ritvaga tutvusid nad 1967. aastal, kui Heli käis Soomes “Naapurivisa” telesaates laulmas. Järgmisel aastal tuli Ritva Mustonen Tallinna ja tõi selle ilutarvete karbi Helile kingituseks. Ilmselt oli see terves Nõukogude Liidus esimene taoline asi. Heli kasutas seda kontsertreisidel, hoidis seal igapäevaseid kosmeetikatarbeid nagu kreemid, meikimisvahendid, juukseklambrid. Sisse mahtus ka parukas. Välisreisidel oli karp samuti kaasas. Sellesse mahtus 2 pudelit viina. Selle peale visati kosmeetika ja siis läks kõik kenasti NSVL tollist läbi. Nii sai Soome kinkimiseks või vahetuseks “kõva valuutat” kaasa võtta. ERM A1031:25
Kalle õmbles turbakotist kilekoti umbes 1978-79. aastal Varstus, Võru rajoonis. Lähedal oli Põdra turbasoo, kus pakendati turvast kottidesse. „Läksime lõuna ajal sinna, kõik olid lõunal ja kotid pakkimisliini juures. Sealt sai neid siis võetud ja nendest kotid õmmeldud. Need olid sel ajal väga moes. Õmblesin endale isegi vihmamantli nendest kottidest. Lõikeid sai võetud Siluetist. Kotte õmblesin mitmeid. Kasutasime neid peres poekotina, nagu kilekottegi, mida ju saada ei olnud. Õmblemiseks kasutasin naabrinaise Singeri õmblusmasinat, mille pidin eelnevalt ära remontima“. ERM A1040:97
Järvekarbist valmistatud rahakott, Keila-Joa mõis. ERM A680:63
Ridikül kuulus Anna Luksepale, kes koos abikaasa Hansuga asus tsaariajal Petrogradi. Hans töötas Putilovi tehases, hiljem suusavabrikus. Anna oli kodune ja pesi rikastele pesu. Pere põgenes revolutsiooni ajal 1919. aastal üle Peipsi jää tagasi Eestisse, sest piirid olid juba kinni. Alul asuti elama Võrru Anna õe juurde, hiljem koliti Petserisse, kuhu ehitati oma maja. Ridikül on soetatud Peterburis elamise ajal. ERM A1042:11
Hülge esiloivast valmistatud tubakakott, Muhu. ERM 7937
Mängukaarditasku, Võru. ERM A924:179
ERMi näitus “Praktiline ilu”. Foto: Berta Jänes
ERMi näitus “Praktiline ilu”. Foto: Berta Jänes
ERMi näitus “Praktiline ilu”. Foto: Berta Jänes
