Ülle Jäe, ERMi koguhoidja.
Eesti oma muuseumi loomisest hakati rääkima juba ärkamisajal. Viimase ajendi Eesti Rahva Muuseumi asutamiseks andis Jakob Hurda surm 13. jaanuaril 1907. aastal – oli vaja asutust, kelle hoolde jätta tema rahvaluulekogud.
Tänapäeval teame Jakob Hurta peamiselt kui kirikuõpetajat, kes pani aluse eesti rahvaluule kogumisele. Tegelikult oli ta aktiivne mitmes valdkonnas, kindlasti ei saa alahinnata tema rolli kooliõpetajana. Pärast TÜ usuteaduskonna lõpetamist töötas Hurt mõne aasta Hellenurmes akadeemik Alexander Theodor von Middendorffi laste koduõpetajana. Tuntud maadeavastaja kodus oli muidugi loodusteadus au sees ja ehk just sealt sai noor Hurt mõtte luua kunagi ka eestikeelne maakera. Töötades gümnaasiumi õpetajana Kuressaares, Tartus ja Otepääl, nägi ta praktilist vajadust sellise õppevahendi järele.
1878. aastal esines Hurt Võru praostkonna sinodis ettepanekuga teha eesti koolidele lihtne eestikeelne maakera. Mõte kiideti heaks ja juba järgmisel aastal valmis ligikaudu 600 gloobust. Värvilised segmendid trükiti Tartus Carl Schulzi litograafiatöökojas, konstruktsiooni autoriks oli insener Heinrich Ludwig Meyer Puhjast.
Esimene eestikeelne maailmakera; ERM TM E 20.
Kohanimed on maailmakerale kantud hääldusest lähtuvalt (Nju Yoork, Rio de Dshaneero), Eestist on ära märgitud Tallinn ja Tartu. Liivi- ja Eestimaa küla- ning kihelkonnakoolidesse jõudsid gloobused paari järgmise aasta jooksul.
New York on esimesele eesti keelsele maakerale kantud hääldusest lähtuvalt Nju Yoork. Foto: Anu Ansu
Rio de Janeiro on maakerale kantud hääldusest lähtuvalt Rio de Dshaneero. Foto: Anu Ansu
Tallinn ja Tartu esimesel eestikeelsel maakeral. Foto: Anu Ansu
ERMis kogus olev gloobus TM E 20 kuulus legendi järgi Middendorffide perekonnale ja jõudis muuseumisse Elvas asunud Tartumaa Muuseumi sulgemise järel 2013. aastal. See on tõenäoliselt ainuke säilinud eksemplar esimesest eestikeelsest maailmakerast.
