Tiia Artla ja Jana Kadastik, näituse loojad
Kogu maailmas tõuseb üha enam esiplaanile kõiki kaasava keskkonna loomine ja uudsete lahenduste leidmine ning rakendamine. On vaja luua selliseid tooteid ja teenuseid, mis arvestaksid erinevate sihtgruppidega.
Kasutajakeskse disaini põhimõtet näitab kõige ülevaatlikumalt selline skeem:
Järjest rohkem pööratakse tähelepanu õppija/kasutaja positiivse emotsiooni loomisele. Õppimise emotsionaalne pool on väga tähtis ja kui õpilane tunneb ennast turvaliselt, suudab ta palju paremini keskenduda. Skeem: Jana Kadastik
Nätuse kujundusega on püütud luua ligipääsetav keskkond, pakkudes kogemust läbi tunnetuse. Näitus on kui sild, mis annab erivajadusega inimesele teadmisi võimalikult ligipääsetava kogemuse kaudu. Samas on see keskkond loomulik kõigile ja erivajaduse mõiste puhul tekib vaid küsimus, et kas see on ikka eriline.
Näituse esialgne kavand: Piret Räni
„Kaasav ELU“ ERMis on kunstnik Piret Räni kujundatud nii, nagu see oleks kui puute-/pildiraamatusse minek. Tähtsaimaks on stsenaarium või protsess, ülejäänu on n-ö lavakujundus ja nii tulebki seda võtta. Kui inimene teatrisse läheb, siis ei vaata ta ju ka ainult lavakujundust.
See ei ole kunstinäitus, vaid lugu või etendus, kus külastaja mitte lihtsalt ei vaata, vaid milles ta ise osaleb. Eesmärgiks on jagada teavet ja mõtteainet mitmel tasandil: minutiloengutena, plakatitel, QR-kood ja esemete kaudu. Infot võib olla palju, kuid see pole kõigile alati ühtemoodi kergelt kättesaadav. Foto: Tiia Artla
Näitus ei ole otseselt suunatud puuetega inimestele või lastele, vaid lapsevanematele, õpetajatele, disaineritele ja laiemale avalikkusele. Meiega kõrvuti toimetavad ka teistsuguste vajadustega ühiskonnaliikmeid, kellele mõeldud probleemilahendused võiksid kokkuvõttes sobida kõigile. Ärge aga otsige näituselt valmis lahendusi, vaid proovige ise protsess läbi mõelda. Vaadake, kuulake, tunnetage!
Teemablokid
Näituse materjal on jagatud teemadeks, mis pakuvad infot kasutajakeskse lähenemise põhimõtetest lähtudes, andes ülevaate uuringutest ning praktilistest tulemitest.
Kaasav disain ja ligipääsetavus
Selle teema esimene minutiloeng on pühendatud ligipääsetavusele ja kaasava disaini põhimõtetele. Teises videos tutvustatakse QR-koodi kasutamist ja selgitatakse, kuidas vaegnägija saab koodide vahendusel nutitelefoniga näitusel infot hankida. Foto: Piret Räni
Uuringud
Puutetundlikul ekraanil esitletakse interaktiivselt näituseruumi erivajadustega külastajale. Foto: Johanna Jõekalda
Näituseruumi mudeldamisel lähtuti erinevatest puuetest ja loodi vastavalt erivajadustele ligipääsetavuse lahendus. Foto: Johanna Jõekalda
Puuteraamatud, pimekamber
Puute- ehk taktiilsed raamatud on pimeda lapse pildiraamatud, mille abil saab temagi luua visualiseeritud maailma. Taktiilse vaatlemise all mõistetakse sageli puudutus- ja tundeaistinguid ehk puudutamist ja kogemist. Foto: Piret Räni
Puuteraamatute teema on jaotatud kolmeks:
- ülevaade taktiilsetest raamatutest,
- kogemus: kätega lugemine pimekambris,
- lisamaterjalid: mängud ja sensoorsete juttude jutustamine.
Üliõpilased on püüdnud leida viise ainueksemplaridest kombatavate raamatute laiemaks tutvustamiseks, luues nende põhjal lõbusaid filmikesi, äppe ning lisades puuteraamatutele võõrkeele õppimiseks vene- ja ingliskeelseid CD-plaate või punktkirjas tekstiraamatukesi. Foto: Tiia Artla
Õppimine ja õpetamine
Õpetamise põhimõtetest annab ülevaate TÜ emeriitprofessor Jaan Kõrgesaar: „Hariduslik erivajadus tähendab sedavõrd erinevaid seisundeid, et õpetatakse peaaegu kõike. Õige paljusid õpetatakse vaatlema, lugema, kirjutama, arvutama, laulma ja tantsima. Mõnikord on laeks oskus süüa lusikaga. Harvemini on piiriks silmapilgutus, millega antakse teada oma ihulikust vajadusest.“ Foto: Piret Räni
Esitatud (õppe)vahendite- ja mängudega on võimalik õpetada tajuma põhjuslikke suhteid, verbaalset- ja motoorset jäljendamist ning aistingute kasutamist ümbritseva reaalsuse tunnetamiseks. Arendatakse ka peenmotoorseid oskusi, koordinatsiooni ja kommunikatsiooni. Ülesannete ja harjutuste abil saab õpilasi kaasata ja vajadusel ka rahustada. Kaasamine ja kaasatus on elus oluline! Foto: Tiia Artla
Tunnetusala
Tunnetusala loomise eesmärk: luua käepäraste vahenditega ise erivajadustega lastele või noortele võimalus kogeda eri aistingutega välismaailma (loodust). Foto: Tiia Artla
Foto: Piret Räni
Tuleb õpetada, et õpetatav saaks olla inimene. Inimeseks olemine võib tähendada täisverelist elu oma võimete piires. Inimesena elamine võib tähendada toimetamist oma võimete piiril.
Muusikametsa ja rannamiljöö sidumiseks loodi kollektsioon, mis koosneb põrandale paigutatud eri taktiilsusega nn mätastest (tumbad) ja kividest, mida on võimalik ruumis ringi paigutada. Pehmetel istealustel ja põrandal võib ka niisama pikutada, lugeda, joonistada või mängida. Mõnel mättal on pealiskihi all seade, kus tekivad loodushääled, nt linnulaul. Tutilise samblamätta ja lepatriinude sees leiduvad mängud, batuutmättal saab hüpata ning torumättast läbi pugeda. Foto: Tiia Artla
Teema 6. Kas erivajadus on eriline?
Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht Priit Kasepalu arvab nii: „Inimesele, kellel erivajadust ei ole, tundub see erilisena, aga inimesel, kel see kirja järgi on, ta ehk väga eriline ei tundugi. On vaja elada, ja koos sellega, mis sul on, on ta nimi erivajadus või mitte.“ Samas tõdeb Eesti Pimedate Liidu esimees Jakob Rosin: „Kahjuks on erivajadus eriline. Tegelikult tahaks nii, et ei oleks. Kui me disainime tooteid, teenuseid, lahendusi, seadusi ja keskkondi, siis me ei mõtle kõigile ja see teebki mõned inimesed erilisemaks. Mine nüüd võta kinni, kas siis heas või halvas mõttes.
Kokkuvõtteks
Tasub mõelda lihtsate lahenduste peale, et elu oleks natuke kaasavam. Kaasamist ei tohiks võtta kui sotsiaalset almust. See peaks olema tavaline lähenemine ja mõtteviis – elus on kaasamine ja märkamine oluline.
Tuleb tõdeda, et informatsiooni esitamise viis sel näitusel ei ole külastajale harjumuspärane. Kas ja kuidas luua ligipääsetavaid keskkondi? Kas erivajadus on eriline? Mida mõista kaasava elu all? Ta saab võimaluse leida vastused neile küsimustele.
Kogu infomaterjal on koondatud koduleheküljele, mille aadressi saab QR-koodina iga külastaja näituse sissepääsu juurest kaasa võtta.
