Tiina Tael, peaarhivaar.

Eelmisel aastal 1. juunil sai Lahemaa rahvuspargi rajamisest 50 aastat. See andis tõuke Lembit Odrese Lahemaa fotonegatiivide kogu korrastamiseks. Negatiivid andis muuseumile üle autor ise ja need olid hästi hoitud ja juba legendeeritud. Kultuurkapitali abil on need nüüd ka digiteeritud ja andmebaasis kirjeldatud.

Lembit Odres sündis 24. mail 1921. aastal Paldiskis. Koolihariduse sai ta Paldiski Algkoolis, Nõmme Progümnaasiumis ja Türi Linna Eragümnaasiumis. Tema isa Johannes Odres (1886–1941) oli Paldiski linnapea, mis oli ka põhjuseks, et Lembit ja ta ema saadeti Siberisse. Elukohaks sai neile Kirobi oblasti Molotovski rajooni Perevozi küla. Esimesel suvel töötas Lembit kolhoosis Udarnik, hiljem artellis Stahanovets elektrik-montöörina. Siberis kohtus ta Esteriga, kellest sai tema abikaasa. Naisel õnnestus 1946. aastal kodumaale naasta, kus ta hakkas kohe taotlema mehe vabastamist asumiselt, kuid see võttis lõpuks üheksa aastat aega. 1955. aasta novembris lubati lõpuks Lembitul ja ta emal kolida Venemaalt pere juurde Tallinna. Ester oli seni üksi nende kahte tütart kasvatanud. Lembitu vend Ants oli aga asunud elama Rootsi ja kutsus sinna ka ema Ida, kel õnnestuski pärast keerulist asjaajamist poja juurde kolida.

Lembit Odresest sai tehase Eesti Kaabel elektrik, seejärel aga Tallinna Polütehnikumi õppemeister. Samal ajal töötas ta kohakaasluse alusel tehnikuna Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses. 1972. aastal viidi ta põhitöökohalt üle PI EKE Projekti Lahemaa rahvuspargi projekteerimise gruppi vaneminseneriks arhitektuurimälestiste inventeerimisel ja etnograafiliste esemete arvele võtmisel. EKE Projekt jäigi tema viimaseks töökohaks.

Ajaloohuvilisena lõi ta tehase Eesti Kaabel kodu-uurimise ringi, kuulus TA Kodu-uurimise komisjoni ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi, Tallinna Arhitektuurimälestiste Inspektsiooni kaastöökomisjoni, Eesti Looduskaitse Seltsi jm. Tehase ajaloo ja kroonika kirjutamise kõrval laienes tema huvi kultuurilooliste paikade vastu kogu Eestimaal.

1981. aastal esitas Lembit Odres Eesti Rahva Muuseumi (tollal Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseumi) teatmematerjali kogumise võistlusele mahuka kolmeköitelise uurimustöö „Lahemaa peremärgid“ (KV 354), mis pälvis peaauhinna. Käsikirjaga kaasnes Lahemaalt kogutud võrguujukite kogu (A 689:1-468). Siit sai alguse kolm aastakümmet kestnud kaastöö korrespondendina ja esemekogu täiendajana. Odrese uurimustööd on väga põhjalikud ning rikastatud rohkete jooniste ja fotodega, kusjuures enamiku fotode autor on ta ise. Silmapaistvamatest töödest olgu nimetatud „Eesti rõngasristid“, „Vana Paldiski“, „Vana Paldiski koolid“, “Muuksi küla ehitised“. 2001. aastal omistati talle Eesti Rahva Muuseumi teenelise korrespondendi aunimetus.

Pensionipõlves tegeles Lembit oma huvidega edasi, näiteks oli ta Eesti Arhitektuuri kaasautor ja kirjutas kodu-uurimuslikke töid, millest on laiemalt tuntud tema koostatud „100 pilti Vanast-Paldiskist“ ja „Vana armas Paldiski“. Suved veetis ta alati Hiiumaal Kassaris Niksu talus, kus tema külalislahke suvekodu oli ka omamoodi muuseum. Lembit Odres suri 27. jaanuaril 2010.

Pildistamise õppis Lembit selgeks 35-aastaselt, kui abikaasa oli talle sünnipäevaks kinkinud fotoaparaadi FED. Fotokaamera oli hea abimees kodumaa tundmaõppimisel ning uurimistööde ja kroonikate kokkupaneku juures. 1959. aastal Järva-Peetri kiriku juures nägi ta oma perekonnanimega rõngasristi ja ehkki suguvõsauuringud näitasid, et Lembitu otsesed esivanemad seal ei puhka, sai nende uurimisest tema kirglik hobi.

Kui Lembitu ema Rootsi läks, ostis Nõukogude valitsus tagasi ema riigilaenu piletid. Saadud rahaga ostis ema Lembitule fotoaparaadi Zeniit E. 1956. aastal alustas ta fotokroonikaga ja tegi seda 20 aastat, iga aasta üks album perekonnast, sündmustest, loodusest, inimestest, matkadest, ehitustest jne. Ka see kogu on antud Eesti Rahva Muuseumile.

1972. aastast, mil Lembit asus tööle EKE Projekti, sai fotografeerimine tema tööülesandeks – tuli pildistada Lahemaa Rahvuspargi hooneid, mööblit ja etnograafilisi esemeid. Seda suurt tööd kajastavadki selle fotokogu (ERM Fk 3068) 6814 fotot.

Enam kui pool kogust moodustavad taluhooned. Talude üldvaated, elamud, aidad, saunad, keldrid jne on pildistatud nii, nagu need olid – mõnes elati, teised lagunesid, kolmandad olid suvilaks kohandatud. Paljude piltide peal märkame joonlauda, mis oli hoonete mõõdistamisel oluline tööriist. Kogu annab edasi hea pildi sellest, kuidas Lahemaa piirkonnas pool sajandit tagasi elati.

Kuna ERMi arhiivis on päris palju teatmematerjali Lahemaa rahvuspargi küladest, siis võib leida etnograafilistest kirjeldustest ja välitööpäevikutest nende hoonete ja elanike kohta huvitavat lisamaterjali. Näiteks sellest meiereist kirjutab muuseumi teadussekretär Jüri Linnus nii: „1912. a algul asutati Vatku, Tõugu, Võhma ja Ilumäe peremeeste poolt põllumajandusselts. Samal ajal pandi alus ka ühispiimatalitusele. Viimane ehitas Tõugu külla aurujõul töötava piimakoja. Hoone ja sisustus läinud maksma kümme tuhat rubla. Meierei ehitati Hansurahva talu maale. Kallis sisustus viis piimaühistu pankrotti. Kodanlikul ajal oli hoones ka kauplus. 1923. a. kuulus hoone Joosep Tõuk’ule. Esimesel korrusel olid: poeruum, pakk-kamber, aidaruum, 2 meiereiruumi, 2 eraldi keldriruumi. Ärklikorrusel oli 3 elutuba. Hoone on hiljem 2 korda põlenud ja peale 1949. a. seisab tühjana.“ (EA 141:56-57)

Enamikust hoonetest on üks pilt, korduvkaadreid eriti ei ole, mis ongi iseloomulik tolle aja piltidele. Kogu selle suure hulga peale oli vaid paarkümmend kaadrit, mida me kogusse vastu ei võtnud – need olid tõesti korduvkaadrid või paar üksikut untsuläinud fotot. Teinekord võis aga esmapilgul praakfotolt siiski üht-teist välja lugeda ja sel juhul jätsime need kogusse alles. Nii võtsime kogusse ka Altja kõrtsi aseme pildi. Selline nägi paik välja Lahemaa Rahvuspagri loomise ajal, mõne aja pärast ehitati kõrts aga uuesti üles ja see sai üheks Lahemaa külastusobjektiks.

Fotograafi tähelepanu on tõmmanud ka detailid: aknad ja uksed, ehituskonstruktsioonid, talusildid jne. Piltidelt võib leida ka olmelisi jäädvustusi sellest, kuidas olid kodused tööriistad hoiustatud või kuidas oli majapidamine lukustatud, näiteks luud ukse ees tähendas, et pererahvas on kodust ära ja uks lukustamata.

Üldised taluvaaded paljastavad mingil määral ka talude asendit võrreldes naabritega, külateid ja rannajoont.

Muide, sellest talust on pärit arhitekt Erika Nõva (Volberg), kes osales samuti kunagi oma taluelu mälestustega teatmematerjali kogumise võistlusel (KV 338, 1978) ja seadis hiljem need raamatuks „Toomani“ (2005).

Lembit Odres on täielikult üles pildistatud Käsmu kalmistu enam kui 300 fotoga, jäädvustatud on nii tähelepanuväärsemad skulptuurid kui ka iga üksik hauatähis, nii raudristid, puidust ristid kui ka hauakalmud, enamasti on tuvastatud ka seal puhkavad inimesed. Kabeli inventar on samuti üksipulgi üles võetud.

Umbes tuhatkond selle kogu fotot on vanadest tarbeesemetest, mis on toodud õue, et valgusolud pildistamiseks oleksid paremad. Kuna kaadreid polnud raisata, võisid koos esemega pildile sattuda ka koduloomad või -linnud. Mõnel pildil demonstreerib eseme kasutamist omanik ise.

Kui fotograaf märkas esemete ja hoonete pildistamisel peremärke, siis seadis ta needki pildile. Ühtlasi sai ta nii inspiratsiooni nende uurimiseks ja kogumiseks.

ERMile saadetud võistlustöö hõlmab rannakülasid alates Andineemest kuni Mustojani. Põhjalikult on Odres uurinud 25 küla, kus ta käis muidugi ka ülesvõtteid tegemas.

Ka väiksemaid mööbliesemeid toodi õue murule pildistamiseks. Päris sageli juhtus mööbli- või tarbeese olema mõne Lahemaa piirkonna mõisa päritolu.

Siin ongi üks vussiläinud pilt, aga kuna peeglit pildistades on fotograaf ise ka pildile jäänud, siis see on tore omaaegne selfi.

Odrese Lahemaa fotokogu seerias inimesi piltidel väga sageli ei näe. Mõnikord kohtame küll lapsi ja vanemat pererahvast, aga siis ka pigem taustal. Paarkümnel fotol on aga siiski inimesed või nende tegemised esiplaanil. Näib, et Odres on ka inimeste portreteerimisel hea silmaga.

Sellele fotole on Odres jäädvustanud oma kolleegid, kes mõõdistavad parasjagu taluhooneid. Järgmise pildi parempoolsel toolil istub ta ise. Jah, suur töö on tehtud.

Blogiloo kirjutamisel on kasutatud Lembit Odrese arhiivi mälestustemappe „Aastad 1955–2001 minu elus“. ERM Ak 19:36/25-26.