Tõnis Lukas, Eesti Rahva Muuseumi direktor aastatel 1992 – 1995 ja 2013 – 2018.

Eesti Rahva Muuseumi uus hoone on uhkusega üks Eesti olulisemaid ehitisi, aga mitte ainult. Tegemist pole ju üksnes mõjuva hoonega, vaid kõik, mis materjalidesse valatud, peab edasi andma muuseumi hindamatut sisu.

Üks, mis on selle sügavust ilmestama kutsutud, on riigi tellitud ehitistega seaduse järgi kaasas käiv kohustus ja võimalus tellida keskkonda sobiv kunstiteos. Aastal 2015, kui paralleelselt ehitustegevusega käisid suure hooga ka ERMi uue hoone avamise ettevalmistused, viiski ehituse korraldaja Riigi Kinnisvara Aktsiaselts läbi vajaliku riigihanke, mida kroonis žürii otsus ning võiduteose välja valimine. Rahva ja muuseumi õnneks ei tekkinud sellistel puhkudel aeg-ajalt esile tulevat hirmu, et mis küll saab, kui lõpuks tuleb valida vaid raskesti mõistetavate teoste, nagu näiteks kuupide ja pundarde vahel… Tegelikult läks sel korral isegi vastupidi: kvalifitseerunud töid laekus 29 ja kõigi nende autorid olid teinud rohkesti eeltööd ning rahvusmuuseumile kohaselt pakuti välja sügavalt sümboolse väärtusega ja mõttega visuaalselt kõnekaid lahendusi. Muu hulgas tagas hea tulemuse ilmselt seegi, et me ei jätnud kunstiteose vormi ainult kunstnike valida, vaid kirjutasime tingimusena ette, et tegemist peab olema saali foonitekstiiliga.

Parima teose otsimine oli pingeline töö, kuna valik oli tõesti lai. Kõik algas nii, nagu kord ette nägi: konkursi väljakuulutamine, žürii moodustamine, tööde kogumine ja tehnilise komisjoni otsus nende kinnitamise kohta. Seejärel hakkaski pead murdma komisjon, kuhu kuulusid Reet Piiri, Kai Lobjakas, Krista Kodres, Aet Ollisaar, Sigrid Huik, Pille Lausmäe ja mina, asendusliikmena Viljar Pohhomov. Kaasa aitasid RKASi esindajatena kogu ehitise protsessi kureerinud Peeter Mauer ja protokollija Mari Emmus.

31. märtsil oli žürii ees laual 29 tööd:

• Mets
• Meie ERM
• Käbid ja Kännud
• ORKESTER
• Sild
• Aken
• Maa
• Sõna
• Suur tamm
• Katuse all
• Aed
• Triibukood
• Kõlakoda
• Kalevipoeg
• Kalevipoeg 2
• Isamaastik
• Hellates
• Laine
• Emantsipeerunud juhuslikkus
• Pidu
• Kasvamine
• Juured
• Lennutee linnuväli
• Metsamälu
• Mast15
• Maarjamaa
• Foon
• Meri
• Puu

Žürii häälestas end tööle, tutvudes kunstiteose tulevase asukohaga uue hoone konverentsi- ja kinosaalis, nn Hurda saalis… või õigemini kohas, kus selle piirjooned tollast ehitusseisu arvestades juba aimatavad olid. Muidugi vaadati üle kõik tööd ja arvestades hindamiskriteeriume valiti üksmeelselt nagu lipsti välja kaheksa ideekavandit, mis sisuliselt rohkem kandsid:

• Mets
• Käbid ja kännud
• Maa
• Sõna
• Kõlakoda
• Kalevipoeg
• Isamaastik
• Lennutee linnuväli

Temaatiliselt oli kogu valikus kasvõi juba kavandite nimedes palju sarnaseid motiive. Otsiti rahva juuri, otsesemalt või kaudsemalt. Neid leiti loodusest, „Kalevipoja“ eeposest ja muustki mütoloogiast. Ka vahevalikusse pääses jõuliselt teemaks mets. Looduslikult katab ta üle poole Eesti maismaast. Urbaniseerunud Euroopas on eestlased metsarahvas mitmeski mõttes. Peaaegu igal perekonnal on maakodu või minnakse vanavanemate juurde maale puhkust veetma või nädalavahetusel ennast laadima. Seenel käimine ja marjakorjamine on endastmõistetavad tegevused. Meil on traditsioone, mida mujal nii tuntavalt enam pole, ja suhe loodusega avaldub teinekord pisiasjades. Mets on meie rahvuslik rikkus nii materiaalses kui ka hingelises mõttes. Puunimeliste perekonnanimede rohkus on eesti kultuuri omapära. See motiiv oli märksõna all „Metsarahvas” esinenud võistlustöö „Käbid ja kännud” kirjelduses autoritel niimoodi põhjalikult lahti kirjutatud.

Võistlustöö “Käbid ja Kännud” autorid on Eve Kask ja Anna Kaarma. Kavand: E. Kask, A. Kaarma.

“Käbid ja Kännud”, kavand 1: E. Kask, A. Kaarma.

Kuna taevaski on olnud eestlaste jaoks läbi aegade väga kõnekas looduse osa, siis taevakehade kultuurilise tähendusega mängiv keelemängulise pealkirjaga võistlustöö  „Lennutee linnuväli” tundus ka rahvakalendri alusmaterjalina ERMi saali vägagi kohane olevat. Segas pisut see, et taevakaardi olid autorid kopeerinud ingliskeelsest versioonist. See tundus Eesti Rahva Muuseumisse mõeldud kavandis siiski kohatuna.

Ideekavand “Lennutee Linnuväli”, mille autoriteks on Oliver Soomets, Tõnis Hiiesalu ja Bruno Lillemets. Kavand: O. Soomets, T. Hiiesalu, B. Lillemets.

“Lennutee Linnuväli” kavand: O. Soomets, T. Hiiesalu, B. Lillemets.

Töö „Sõna“ oli väga kontseptuaalne, otsides seost kolme fenomeni vahel – mõte, sõna ja tegu. Lavafooni loomiseks kasutati 1909. aastast pärit ERMi asutamise käsikirjalise protokolli koopiaid, mis olid justkui korduvate konspektidena mõeldud võimendama selle aatelist sõnumit.

Võistlustöö „Sõna“, mille autoriteks on Erika Pedak ja Maarja Roosi. Kavand: E. Pedak, M. Roosi.

Niisiis, esmane valik oli tehtud, aga raskem etapp seisis veel ees. Lepitigi kokku, et edasi minnakse 7. aprillil. Vahepealsel ajal pidid kahe favoriitide hulka kuuluva töö autorid vastama žürii täpsustavatele küsimustele. Kavandi „Käbid ja kännud“ autoritelt küsiti täpsustavat infot kavandi teostaja, paanide arvu, mõõtude, kinnitusviisi ja tehnoloogia kohta. Vastuste põhjal otsustasid žüriiliikmed, et kavandi teostamine ning materjalivalik on hästi läbi mõeldud ning vastused on piisavalt professionaalsed, et kavand teostada. Töö „Lennutee linnuväli“ autoritelt küsiti infot kavandil toodud tähtkujude nimetuste kohta. Vastused andsid meile lisainfot kavandi idee kohta.

Analüüs oli põhjalik. Mäletan hästi, et mul hakkas oma lemmiklahendus sel ajal juba välja kujunema. Koosoleku juhatajana püüdsin muidugi säilitada erapooletut juhtimist, kuid esitasin siiski argumente oma lemmiku kasuks, lootes, et selle töö küsitavused ka mingi lahenduse leiaksid. Päris ideaalseid lahendusi ju polegi – kavandid võivad kenad olla, aga materjalis ja tootmistsüklis varitsevad tihti lugematud ohud.

Niisiis andsime autoritele aega vastamiseks ja edaspidi tegime kokkuvõtvaid hääletusi virtuaalselt. Järgmises etapis andiski iga žüriiliige teada oma unelmate esikolmiku – nii selgus väga tasavägine juhtnelik: „Mets“, „Sõna“, „Käbid ja kännud“ ning „Lennutee linnuväli“.

Draama ei olnud aga veel sugugi läbi. Asjalood olid keerulised, sest näiteks idee poolest võimas töö „Mets“, mis võlus oma lihtsuse, nüüdisaegsuse ja kontseptuaalsusega, ei vastanud kavandi materjalivalikuga paljude arvates lähteülesandele. Töö põhimaterjal ei olnud nimelt tekstiil, mis aga oli esmaseks tingimuseks. Raske oli „Metsast“ lahti lasta, kuid seda tuli reeglite täitmise mõttes teha. Žüriile oli idee ise aga sedavõrd hinge kasvanud, et otsustasime anda selle autoritele eripreemia.

Võistlustöö „Mets“, mille autoriteks on Kalmer Allik, Argo Männik ja Kaiko Kivi. Kavand: L. Allik, A. Argo, K. Kivi.

Niisiis – järele jäi neid koo-oo-olm!

Protokollitud on žüriiliikmete arvamused esikolmiku ideekavanditest:

• „Sõna“ – tugeva visuaaliga töö, mis kujutab ERMi asutamisdokumente. Materjalivalik – vastupidav pleegitatud linane lõuend – on üks selle töö tugevusi. Samas on kavandis toodud info „Ideaalis on kangas naturaalne tihe st vastupidav pleegitatud linane lõuend…“ See teeb ettevaatlikuks, kuna pole kindel, kas autor ka tegelikult plaanib linast kangast kasutada või valib mõne odavama materjali. Kavandi teine tugevus on käsikirjas kirjutatud teksti kujutamine, kuna üha vähem kirjutatakse käsitsi.
• „Käbid ja kännud“ – seondub ERMi uue logo sümboolikaga. On tugev nii kontseptuaalselt kui visuaalselt. Kavand on poeetilise ja vaimuka kontseptsiooniga, visuaalselt selge ja efektne, sobib suurepäraselt ruumi ja kogu maja arhitektuurse iseloomuga. Tehnika valik toetab visuaali: žakaartehnika on väärikas ja tehniliselt korrektselt teostatav.
• „Lennutee linnuväli“ – kavandi kihilisus on põnev, kuid mõne žüriiliikme arvates neelab ruum selle töö ära

Žürii pidas vajalikuks enne esikolmiku määramist küsida kavandi „Lennutee linnuväli“ autoritelt veel lisaküsimusi, nt kavandi paanide arvu, omavahelise kinnituse ja näidise edastamise kohta žüriile. Samuti paluti täpsustada fosforvärvi eluiga.

Ka lõpliku kavandite pingerea määrasime interneti vahendusel. Aga kuna koostöö oli nii intensiivne, siis sellist tunnet, et ei viibita ühes ruumis, tegelikult ei jäänudki. Hääletamisel said esikohapunkte vaid kaks tööd: „Käbid ja kännud“ sai nelja ja „Lennutee linnuväli“ kolme žüriiliikme hääled. Tekstiilikunstnikud kaldusid enam just võidutöö poole, rohkem ehk muuseumiinimestena tuntud osalised taevakaardi poole. Teise ja kolmanda koha määramiseks, mis oli ju ka preemiasummade jaotamise pärast oluline, küsiti veel kord arvamust ja 13. aprillil oli seegi käes. Teise koha vääriliseks peeti ideekavandit „Sõna“ ning kolmanda koha saavutas „Lennutee linnuväli“..

Tagantjärele on selge, et lõplik valik õigustas ennast igati. Teos „Käbid ja kännud“ sobib suurepäraselt ERMi saali ehtima. Ehk on seda seal liigagi vähe külastajatele tutvustatud – enamasti katab seda ekraan või mõni muu kujundus. Esialgu oli kavas hakata selle juurde lausa ekskursioone tegema ja sama ideega haridusprogramme siduma. Seda tasuks ehk veelgi ette võtta. Teostus õnnestus ka kenasti. Vaip on esteetiliselt nauditav ja mõtteliselt võimas, sidudes endasse 22 000 – 23 000 eestlase täisnime.