Pille Runnel
ERMi teadusdirektor
Öelda oma mõte avalikkuses välja ja võtta selle eest vastutus on julge samm. Tänapäeval on palju kohti, kus seda teha: ajakirjandus, internet, trükisõna, linnaruum. Sõnavabadust praktiseeriti ka nende 1980ndate lõpust pärit särkidega. Toona oli selliste tekstide või sinimustvalgega särgi selga tõmbamine aga julgustükk, millele vaid paar aastat varem võinuks järgneda poliitilised repressioonid.
Esmalt ilmusid tänavaile loosungid. 1987. aasta maiparaadil kandsid Tartu Ülikooli tudengid loosungeid nagu «Mõelda riiklikult, mitte ametkondlikult», «Puhake rahus, Kabala käsijalgsed» ja «Virumaa fosforiit – 9 korda mõõda, 1 kord lõika!».
Nagu kord ette nägi, tuli maiparaadile kaasa võtmiseks mõeldud loosungid esmalt ülikoolis kinnitada, kuid sel korral oli kinnitatud vaid viimane. Loosungid olid ajendatud tundest, et fosforiidi kaevandamise mõjud ohustavad Eesti loodust ning rajatavate kaevanduste tõttu suurenev Venemaa võõrtööliste sisseränne pingestab Eesti ühiskonda.
Kevadel alanud fosforiidikaevandamise vastane tegevus kandus tänavaile ja kasutusele võeti ka spontaansed eneseväljendusvormid. Kui 14. mail kõlas Tartu levimuusikapäevade ajal Raekoja platsil esmakordselt Alo Mattiiseni «Ei ole üksi ükski maa», kandsid tudengid kollaseid särke kirjaga «Fosforiit? Tänan, ei!».
Särk “Fosforiit? Tänan, ei!” ERMi püsinäituse “Kohtumised” väljapanekul. Foto Arp Karm.
Nagu mäletab fosforiidisärgi Eesti Rahva Muuseumile annetanu, oli alguses plaanis neidki särke kanda maiparaadil kõrvuti loosungitega. Ent kuna enne paraadi öeldi selle kohta midagi ülikoolist, jäid särgid tookord selga panemata ja nendega mindi siiski hoopis rahukontserdile. «Mäletan, et olin suvel pedagoogilise praktika ekskursioonil, kui meie ajalookursusel olid need seljas ja siis üks õppejõud ütles mulle: «Ma arvasin, et te olete ikkagi korralik üliõpilane»,» meenutab annetaja.
Protestisärgi tarbeks tuli esmalt hankida kollane kangas, aga juba enne 1987. aasta maid sai kollane riie Tartu poodidest täiesti otsa. Kellel oli õnnestunud kangajupp siiski hankida, pidi sellest ise ka särgi valmistama.
See oli tavapärane sõnumiga särkide valmimise viis: esmalt tuli leida kangas ja õmbleja, ühiselt mõeldi sõnumeid, mis särgile kanda. Et keerulisem trükitehnika ei olnud kättesaadav, tuli ise kirjatud särkide puhul mõnigi kord loota sellele, et tekst ürituse lõpuni särgil püsib.
See oli aeg, kui katsetati, kui kaugele saab poliitilise meelsuse avaldamisega minna. Prooviti lubatavuse piire, vahel seda endale teadvustamatagi. Ka fosforiidisärgi annetaja tunnistab, et sellele, mis juhtuda võib, ta ei mõelnud, «kuigi see oli raudselt poliitiline demonstratsioon».
«Suvel käisime nende särkidega uhkelt välitöödel ja kui tee ääres hääletasime, siis õudselt kergesti pidasid autod kinni. Oli neid autojuhte, kes ütlesid, et tublid olete, ja oli neid, kes ütlesid, et kuulge lapsed, vaadake, mis te teete, kas te ei mõtle, mis teiega juhtuda võib.»
Nüüdseks legendaarsete protestisärkide tekst oli tugev, kõigile nägemiseks mõeldud sõnum: kandjail on ühine eesmärk ja võime organiseeruda. Harjumatul kombel ei järgnenud särgiaktsioonidele võimude poolt erilisi sanktsioone.
Artikkel on pühendatud Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäevale ning ilmus ajalehe “Postimees” arvamusrubriigis.
