Ülle Jäe, ERMi koguhoidja

Märkamatult on jaanikuust saanud heinakuu ja käes on aeg kariloomadele talvesööta varuda. Kuidas seda tööd Saaremaal 100 aastat tagasi tehti, saame lugeda Eduard Kääparise 1924. aasta välitööde päevikust.

Pühapäeva õhtul, 6. juulil, jõudsin Mui külasse. Oli käes kibe heinaaeg. Päev oli üks ilusamatest. Esmaspäeval loodeti head heinategu. Esmaspäeva hommikul kl 2 ajal koputas peretaat uksele, et nagu õhtul kavatsetud ühes heinale minna. Vähese askelduse järel kõndisime 8 inimest üle kastese karjamaa lähema väina suunas mille kaldal heinamaa asus. Iga niitja kandis õlal Saaremaa vikatit – ka oma õlal tundsin üht sarnast riistapuud. Peremees kandis kaasas kasti tagavara vikatitega. Raske kast, mida ta vööga kaelas kandis sisaldas 14 hästi käiatud vikatit. Matkata tuli ainult paar kilomeetrit. Heinamaa ei asunud seekord kaugel. Teel tuli kohati piki mööda kiviaedu ronida, et mitte enneaegu märjaks saada. Ronimises olid iseäranis „naisvaimud“ osavad, ka peremees ja perenaine jõudsid õnnelikult hädaohtlikumaist kohtadest üle. Pea olimegi heinamaal. Tuleb tähendada, et siin kihelkonnas paljudel küladel heinamaal heina küünid puuduvad, kuid Mui küla meestel on küünid juba vanasti olnud. Mitmel pool küünide ees istusid juba ootevalmis tööliste read. Peredes paistis silma „naisvaimude“ rohkus. Niitmisel aitavad kaasa juba 14 aastased lapsed. Meie jõudsime oma küüni juurde, kus samuti istet võtsime, pead heina seest püsti. Nii ligidal (kui kaugemal) paistis silma küünide rohkus. Küünid asenduvad ligistikku – mis ühisheinamaa pidamisest tingitud. Maa, mis küüni all, kuulub pidevalt küüni omanikule ühes seda ümbritseva maa-alaga, mis heinte kuivatamises hädapärane. Mõne minutiga olid kõik külarahvas kohal vaikselt istudes ja töö algatust oodates. Möödus 8 minutit – ootasime. 10 minutit. Ikka ootame. Möödusid 15 minutit – kõik istuvad sügavamas rohus ajuti külakubjasse küüni poole piiludes. 18 minutit…. Vanataat muutub rahutuks ja küsib: „Mis selle külakubjassega siis õieti on juhtunud, et ta end oodata laseb!“ Siin on viisiks ainult külakubjasse algatusel niitma hakata. Seda pole näha. Niisiis on tingitud ootamine. Külakupjaks valitakse kordamööda keegi sama küla peremeestest, kelle amet vältab üks aasta. Külakupjaga oli sel päeval äpardus juhtunud. Teel heinamaale mööda kiviaeda käies, mis loikude vahelt läbi viis, oli ta kivilt kivile astudes komistanud ja kõrval loigus end tublisti märjaks kastnud. Naerukihin käis läbi rahva, kui märg kubjas kohale jõudis. Iseäralist lõbu tundis meie vanataat, kes sõnus muiates: „Näe, missugune tugev mees vääratab, oleks veel minu, vanainimesega, see juhtunud.“ Kuid sellegi peale vaatamata ilmus kubjas varsti kohale ja asus varssi tööle. Külakupja algatusel asuvad ligi 80 inimest korraga tööle. Avanes näha seda ülihuvitavat pilti, kus terve küla nagu nõiasõnal järsku tööd algas. Saarlase vikatid vihisesid lõhnavas rohus. Pöide kodanikud ei pinni vikatit haamri varal vaid käiavad teda käial, mis iga talu õue peal leidub. Käiavad nagu soomlased, kuid vikati vorm läheb soome vikatist lahku. Veel rohkem erineb vikati lüsi. Lüsi on kahe käepidemega, mille varal vikatit tugevalt käes võib hoida ja mõlema käega ühtlaselt hoogu anda. Töö oli seda huvitavam, et ilm imeilusana osutus. Päike tõusis parajalt Muhu saare tagant. Õhk oli soe ja puhas nagu see Saaremaal harilikult suvistel päevadel ikka on. Ühemeelselt keerutasid vikatid elavat rohtu paksu kaare. Juba esimestel minutitel oli üle 70 kaare. Heinamaa loositakse siin iga 10 aasta järele välja. Missugusele talule missugune nummer satub, see asub vastava numbri alla kuuluvale heinamaale tööle. Nii järjekorras 10 aasta vältusel on ta kõik heinamaa tükid läbi niitnud ja järgmine loos otsustab, missuguse heinamaaga ta jälle ühtteistkümnendat aastat algab. Et heinasaaki ühtlustada, on heinamaa võimalikult mitmesse tükki jaotatud kust igale osa paremat ja pahemat heinamaad saab. Et see jaotus siis veel täpsem ja ühtlasem oleks, on neil suurematel tükkidel alajaotused, kus jälle ühtlust nõutakse. Nii on igal peremehel üle 80 väikese heinamaa lapi, mis siin seal laialipaisatud asuvad. See jaotus sünnitabki selle iseäralise heinategemise viisi järele tarviduse. Sarnane jaotus on teravamal kujul püsinud ainult kahes külas – Mui külas ja Ardla külas. Teistel on ühisheinamaad, mis vahetuse alla kuuluvad, suuremate tükkidena välja antud nagu Kakuna, Muraja ja Kõrkvere ja Kanissaare küladel. Selle tiheda jaotuse tõttu on heinamaa tükikene ainult 4-5-6 kaart lai ja paarkümmend sammu pikk. On niisugune lapikene maha niidetud, tuleb vikatit käes ehk seljas hoides järgmise lapi peale rutata, kus muist peret juba ees leidub. Et siia kõik ei mahu, tuleb juba järgmisi lappisid üles leida jne. Ei saa salata, et lappide leidmine sugugi lihtne pole ehk nad küll nummerdega ja õuemärkidega ära on märgitud. Neid võib edukalt leida ainult vilunud peremees ehk perenaine. Meie eelkäijaks oli agar vanataat, kelle silm lapsi ja lapselapsi näinud, kuid kes veel agar küllalt oli nii niitma, kui ka piirisid sõtkuma. Vanaisal ei jäänud palju aega muud teha, kui piire otsida ja sõtkuda. Teistel toimetasid seda peremehed ehk perenaised. Et iga lapi mahaniitmisel uue lapi peale tuli rutata, siis oli loomulik, et rohi, mis vahemisel lapil asus, kannatada sai. Sellest siis oligi tingitud püüe, et igal perel ühtlaselt püüti töölisi muretseda, kes heinamaal ühtlasi ja ühes järjekorras tööle asusid. Kui näituseks mõni pere järgmisel päeval oleks heinamaale tulnud, siis oleks ta kahju saanud, sest eelmisel päeval oleks suur töötav pere tema lapikesed maha sõtkunud. Ka keelab seadus, mis neil kohapeal välja kujunenud, et keegi ei tohi heina tähendatud päeval rohkem niita, kui küla koosolekul ette nähtud. Kui keegi rohkem niidab, siis otsitakse ta heinad järgmisel päeval küla poolt välja ja peremees saab suure kahju. Iga järgmist lappi niites olid meil uued naabrid. Varsti lendasid kuued – järgnesid vestid, niideti särgiväel. Neiud, naised, noorikud on kergetes riietes. Esimesed kannavad luiskusid kaunistatud luisukottides, mis eestimustrilise vöö külge kinnitatud. Ka naistel ei puudu luisukotid. Mehed kannavad luisku kus juhtub. Harva tuleb käiatud vikatit luisata. Niitmine sünnib võidu. Pere, kes oma maa-ala rutemini ära on niitnud, saab pikema puhkeaja. Esimesel perel on teatav aukoht. (Sel päeval jõudis esimesena oma tööga lõpule Tiidu talu, kus kaasa töötasin, mille tagajärjel tudengite nimele mõnigi headsooviv lause kuuldus). Ehk sarnasel heinatööl peale oma suurte puuduste ka omad leidused leiduvad, ei saa seda heinategu viisi siiski kuigi palju kaitsta. Seda tunnevad ka mitmed talupojad, kes maade uuesti ümbermõõtmist ja ühte krunti ajamist hoogsalt nõuavad, pole neil kuigivõrd edu, sest ikka leidub neid, kes mõnesugusel põhjusel vanast kinni hoiavad.

Tartu Ülikoolis põllumajandust tudeerinud Kääparinen oli sellise arhailise heinateo suhtes üsna kriitiline. Kellel aga soov ise vikatiga niitmist proovida või suisa võistelda, siis on võimalus seda teha 11. juulil ERMi välialal. Eestimaa Looduse Fond korradab niitmisvõistluse ja pärimuspäeva. Lisainfo ELFi kodulehel või sotsiaalmeedias.

Fk 608:61 Heinatalgud Muhus Pärase külas Jaani talu heinamaal. Foto Konstantin Kalamees 1931. a.

Fk 630:45 Vikati luiskamine Helme khk. Riidaja vallamaja juures. Foto Konstantin Kalamees 1932. a.

Fk 447:169 Heinalised rahvariides, Kihnu. Foto Oskar Kallas 1894. a. 

Fk 447:2 Muhu naine vikati ja rehaga. Foto Evald Allas 1895. a.

Fk 213:6 Heinaniitjad Tartu vallas Muugel. Foto Johannes Pääsuke 1912. a.

Fk 217:195 Muhulased Võlla mõisa heinamaal. Foto Jphannes Pääsuke 1913.a.

Fk 214:232 Pöide khk. Mui küla heinatalgud. Foto Johannes Pääsuke 1913.a.

Fk 214:233 Pöide khk. Mui küla rahvas tuleb heinatalgutele. Foto Johannes Pääsuke 1913.a.

Fk 604:49 Vikatikäiamine heinamaale minekul, Martna khk. Foto Kustaa Vilkuna 1931. a.

Fk 1512:4 Heinaniidu talgud 1901. a. Audru khk. Võlla vallas. Fotograaf teadmata.

Fk 2955:696 Otepää khk Türgi talu peremees vikatiga aida ukse ees. Foto Elmar Einasto 1926.a.

Fk 3036:737 Heinaniitmine Pärnu-Jaagupi lähedal 1913. a. Fotograaf teadmata.

Fk 2976:313 Nagu Kääparise ajal, nii ka tänapäeval, tuleb enne informandiga jutule saamist kiireloomulised talutööd ära teha. ERMi heinalised Kuusinitsa külas 2013.a. Setomaa välitöödel. Foto Anu Ansu.

Fk 3056:222 Visseli Enno teritab luisuga vikatit, et niita lammastele heina. Foto Kerti Vissel Karula kihelkond, 2019. a.