Ave Kikas, muuseumipedagoog

Päevapoliitikasse ja meediaruumi murrab sisse rohelepe, koroonakevad turgutas nii mõnelgi rohenäplust, uus panus keskkonnareostuse teemasse tuleb ühe- ja mitmekordsetest maskidest tänavaruumis.

Ent samamoodi kütab kirgi „kole ja hooldamata võsa“, mis lokkab ka Eesti Rahva Muuseumi ümber. Muuseumi sees on omakorda keskkonnanäitus, kus Raadi ja Tartu keskkonna lugudele lisaks saab lugeda, kuidas inimesed avastasid üllatusega, et teaduse areng (tõhus putukamürk DDT) ähvardas vaikse kevadega. Ning netiotsing teavitab, et ligikaudu 80% meie õistaimedest ja 35% toidutaimedest on putuktolmlejad. Kurjad keeled kuulutavad, et praegune pandeemia ei jää viimaseks ja suuresti just seetõttu, et inimene unustab oma tarkuses siiski omaenese bioloogilise alge: oleme eluslooduse osa ja sõltume sellest lisaks selle mõjutamisele.

Aga aitab näpuviibutusest. Eks ööd on ju valged ja mõttedki helged. Õied õitsevad, mesilased sumisevad, linnud laulavad…

JAANIPÄEVA tähistamine 23. juunil algusega kell 20.00 Paeväljale (Narva mnt. 150/90), 2013. Foto: Foto: TLM _ Fd 40:6

Aega arvati vanasti tähtpäevade järele. Aasta oli jagatud kaheks pooleks. Jaanipäevast jõuluni ja jälle jõulust jaanipäevani, teadis Tarvastu kandi rahvas. Avinurmes öeldi, et jõul ja jaan on ühe koha peal. Mõlemad on aastaringi pöördepunktid, mis asetsevad n-ö teineteise vastas. Jõulust hakkab päev pikemaks minema ja jaanist jälle lühemaks. Igatahes on valgete ööde ja sumedate päevade lühike aeg täies hoos ja vähemalt Tartus linnatänavad tasapisi tühjenevad. Eks meie lühike suvi näikse kunagist maalisemat ja maisemat minevikku meelde toovat. Kel aga maale asja pole, leiab maa ka Raadil üles ja saab pihu jaanililli täis korjata.

Pööripäeva paiku kuivama korjatud õiteilu. 23. juuni 2015. Foto: A. Kikas

Jaanilõkete aegu räägib numbrimaagia vähemalt seitsmest või ka üheksast õiest, mis tuleb padja alla panna, et jaaniööl tulevast unes näha. Ent Raadil leidub õisi vähemalt kaks korda sama palju – miks mitte siis lausa kimbud tööle panna, et esimene, teine ja ehk kolmaski armsam lühidal ööl ja kiirel ajal unenäos valmis vaadata! Oleks mitmeks aastaks plaan olemas ja elu mureta. Mine tea, millal jälle muidu jõul ja jaan kohad vahetavad,  nii et 24. detsembril saab särgiväel raeplatsile minna ja 23. juunil tuleb kasukaga tule veeres kükitada, nagu juhtus…. oot, mis aasta see oligi? Igatahes ilmaruum on hukas ja kliima mokas, ütleks pessimist. Jutu mõte on lihtsalt see, et korjake lilli ja tehke nõidused ära, kuni veel saab.

Aasta lühimate ööde aeg on nõiduslik ja müstiline – hing laulab ja veri vemmeldab. Päikese ja valguse püha pikib aasad õitega, ent ööhämaruses avab otsijatele oma saladused ka muidu kättesaamatu sõnajalaõis. Sõnajalaõit peab otsima südaööl metsast, kuhu kukelaulu ei kosta. Sellega meil Eestis muret pole, ka Raadi dendropark annab ülejäänud Eesti tänapäevase metsamaastikuga võrreldes juba üsnagi metsa mõõdu välja ning ökoteadlike inimeste seas ei ole kuked pidamiseks nii popid tegelased kui kanad.

Küllap õie leidmise õnn naeratab eelkõige neile, kel silmil armastuse roosad prillid ja südames suure tunde joovastus. Kuidas sõnajalaõit ära tunda? Arvamusi on palju, aga igatahes on see kauneim asi ilma peal ja helendab näiteks nagu vikerkaarevärvides päike. Leidjat ootavad soovide täitumine, õnn, tarkus, linnukeeleoskus, rikkus ning talle avanevad kõik uksed. Kindel viis teada saada, kas leitud õis on ikka sõnajala oma: proovige jaaniööl siseneda ERMi sõrmeskänneriga uksest – kes sisse saab, on kindlasti leidnud sõnajalaõie. ERMi töötajatel tuleb küll leida muud uksed, mida avada, muidu võib mistahes õit ekslikult selleks ainumalt jaaniööl õitsejaks pidada…

Sõnajalaõis kuuvalgel ööl. 23. juuni 2015. Foto: A. Kikas

Ega head asja tohigi liiga palju ehk paljudele korraga kättesaadav olla. Vanarahvas lohutas õnnetuid sellega, et kavalad haldjad eksitasid õnneotsijaid teelt. Pipart keele peale neile, kes taimemäärajaga vehivad ja raiuvad, et sõnajalg ei õitse kunagi, sest on eostaim. Õit on aastasadu otsitud ja ka leitud. Kes aga sinist lõkkekest näeb, siis seal tuulutab haldjas hoopis varandust. Selle leidmine on juba paras õnneasi, kuid endale hoidmine veel sada korda keerukam, kui tavainimesel krüptoraha kaevandamisest aru saada. Igatahes usuti jaaniööl olevat eriline vägi: valla olevat nii põrgu- kui ka taevaväravad, vetesilmadest kerkivad näkid ning lahkunute hinged rändavad ringi. Igasugusest enda suhtes toimetatavast nõidusest tasub suure kaarega mööda hiilida, sest vägeval ööl tehtu jääb alatiseks kehtima. Ise samas tasub jällegi kõiksugu nõidumisi kindla peale ette võtta – on ju selle vägi nii tugev.

Ennustaminegi on täitsa tubli tegevus: kel kaaslast pole silma jäänud või kel valitseb tuleviku suhtes temaga veel ebakindlus, see võib punuda kaks pärga ja need siis näiteks Emajõel vette heita – kui pärjad kokku juhtuvad, on lootust kaasat kohata või temaga kokku jääda. Kes soovib kindlamat positiivset vastust, sel tasub ehk küll väiksem veekogu valida.

Ent kui sõnajalaõis kättesaamatuks jääb ja pärjadki lahku triivivad ning unes ka armsamast ei näe, ei tasu siiski meelt heita – heinas ringi sumbates tuleb jaaniaegne kastemärg vanarahva teadmise järgi kindlasti kasuks. Lihtsalt tõmba silmnägu kõrtelt võetud kastemärja käega üle, nii püsivad vinnid-punnid-kortsud ja karvad kauem eemal ning igavene noorus on jälle lähemal. Jaaniga on see hea lugu, et see tuleb järgmisel aastal jällegi. Kuid möödudes ei pruugi muidugi isegi jaanikaste enam kuigi hästi töötada ja tuleb muid ilutööstuse mökse ja nõkse kasutada.

Tartu PTK töötajate jaanipäev Pangodis. Foto: Albumist TPK kroonika 1977-1982.a. EPiM FK 2548:3

Mis vägi ja võim ikkagi jaaniaegu kõiksugu taimedesse on suve ja soojuse toel kogunenud! Teadupärast on taimedelgi jaaniööl muust ajast tublisti tugevam ravi- ja nõiajõud. Nii on targemad esivanemad ja teadlikumad tänapäevasedki asunud just sel ajal ravimtaimi koguma, et nende mitmekordsest väest tuumakust-mõjukust juurde saada. Kui taimetarkus roostes, siis kiika meie leitud klorofüllitoitel kaasteeliste fotogalerii.

Mahajäetud elamu interjöör, põrandal kuivavad taimed. Foto: Madis Kats 20.6.2010. ERM Fk 2946:742

„Komme tuua koju midagi elavat ja haljast, saada kokkupuutest sellega jõudu, tugevust, tervist ja sigivust, tõrjuda eemale halba ja vaenulikku on loodusrahvaste igivana maagiline rituaal. Värsketest kaseokstest vihaga vihtlemine jaanilaupäeval saunas, haljaste okste ja õite asetamine loomalautade uste-akende kohale kurja silma kaitseks,“ vahendab Mall Hiiemäe vanarahva rikast traditsiooni. Loomulikult polnud jaanilaupäeval vihtlemisel vaid tervise turgutamise eesmärk…

Jaanipäeval võetas poolpa üheksast lehtpuust lehesid, noist tetäs viht, tollega vihutass sannan, sis kui väillä tullas, sis, mis tuu leht ihu küilgi om jäänu, tuu kuivatatas ära ja hõõrutas katski. Kellele toda söödetas, näkas söötjat armastama, olgu tema poiss vai tütrik. Otepää.

Jaanituli. Ajaloolise väärtusega Eesti elu dokumenteerivad fotod 2013. aastast, kogutud Kodumaa piltide võistluse raames. Foto: ERM Fk 2991:527

Nii et las õitel õitseda ja rohelusel võimutseda – kes teab, milline esivanemate teadmine ja looduse tarkus teinekord marjaks ära kulub. Oma üheksa õit padja alla või kireva pärja punumise tooret peaks küll igaüks oma hoovist leidma – ikka seni, kuni murukõrbe pole tekitatud. Siis tuleb jaan ka järgmine aasta lilleõite, linnulaualu ja mesilase suminaga. Las lõkked lõõmata kõrgele ja tulevalgust ning suitsu levida, nii ei hakka kuri külge ega halb haava. Ja tibake võsa ning kõrget heina on kindel märk, et sõnajalaõis võib läheduses peituda. Tuleb vaid oma tee sinna leida, järgides kasvõi tänapäevaseid jaaniklassikuid:

Hüva jaani!

Loo kirjutamisel on abiks ja inspiratsiooniks olnud Mall Hiiemäe, Christina Lääni ja Piret Õunapuu ning nende vahendatud kirjaread meie rahvapärimusest.