Terje Anepaio, ERMi teadur-kuraator.

Neist ärevaist juunipäevadest, mil sadadest kodudest üle Eesti viidi vägivaldselt minema ja topiti küüditamisrongidesse tuhanded inimesed, möödub tänavu kaheksa aastakümmet. Inimese elus on 80 aastat väga pikk aeg, kuhu mahub palju mälestusi ning sündmusi.

Tänasel leinapäeval on meiega veel inimesed, kes sattusid juuniküüditamise õudusse. Vaatamata suurtele katsumustele on nad jõudnud väärikasse ikka. Me saame neid näha silmast silma ja kuulata nende meenutusi, kuid aja voolates jäävad meile üksnes paberile või fotodele jäädvustatud kogemused-lood-hetked.

Juuniküüditatu Marta Rannaste päevikud andis Eesti Rahva Muuseumi arhiivi tema poeg, ERMi teeneline korrespondent ja ERMi Sõprade Seltsi asutajaliige Voldemar Rannaste (1925–2000). Tema kaastöid saab lugeda ERMi korrespondentide võrgu juubeliraamatust „Mälu paberil“ (Tartu, 2006: 49, 141). Lisaks on ta muuseumile annetanud põnevaid esemeid Siberi päevilt (kogu ERM A 886: 1-8).

Marta Rannaste päevikud jõudsid ERMi 1995 aastal (ERM AM 1393: 1; AM 1393: 2) ja haakuvad sisuliselt Voldemar Rannaste mitmeosalise kaastööga „Vana kaluri jutud“, mis sisaldab ümbertrükituna ka tema ema Siberi päevikuid. (KV 668 I: 160 – 214; KV 668 II: 375 – 414) Päevikutekst on varustatud poja selgituste ja kommentaaridega. Ta on hoolikalt lahti kirjutanud isiku- ja kohanimed, venekeelsed sõnad, fraasid ja mõisted ning muutnud ema (ruumipuuduse tõttu) napid kirjapanekud sujuvamaks ja detailsemaks. Silma hakkas ka mõni välja jäetud koht. Siin on tsitaadid esitatud päeviku sõnastuses…

Marta Rannaste (s Kärner, 1906–1980) oli Petserimaal Meremäe vallaametniku naine. Vaariku talu perenaisena töötas ta ka kohalikus valla raamatukogus. Ta oli pärit jõukast talust ja sai tollase Setumaa oludes väga hea hariduse, lõpetades Petseri Reaalgümnaasiumi. Eesti Vabariigi algusaegadel pöörati Setumaal suurt tähelepanu kirjaoskamatuse likvideerimisele ning nooruke Marta leidis 1924. aastal õpetajana tööd Koolina nulga Palande küla õhtukoolis. Paaril järgneval talvel õpetas ta ümbruskonna täiskasvanutele lugemist ja kirjutamist. Marta abiellus noorelt Got(t)lieb Bergiga, kes oli sel ajal Pulgo algkooli juhataja, ja 1925. aastal sündis neile poeg Voldemar.

Gotlieb (1889–1942) jõudis enne abiellumist läbi teha nii Esimese maailmasõja kui ka Vabadussõja, kus ta teenis kapteni auastmes 3. jalaväepolgus 5. kompanii ülemana, pälvides nii Vabadusristi (VR II/3) kui ka 40 000 marka autasuraha. 1935. aastal eestistas ta perekonnanime Rannasteks. Ta oli ametis nii koolijuhataja ja Kaitseliidu Vastseliina malevkonna pealikuna kui ka Meremäe vallaametnikuna. 14. juunil arreteeriti ta kodutalus ja viidi Sverdlovski oblastis asuvasse Sevurallagi. NKVD mõistis ta 28. veebruaril 1942 surma, otsus viidi täide 13. aprillil.

14. juuni esimesel öötunnil said küüditajad Vaariku talust kätte vaid isa ja poja. Ema Marta oli Võrus, kus võimu korraldusel toimusid raamatukoguhoidjatele nädalased marksismi-leninismi tutvustavad kursused. Ta jõudis koju alles 14. juuni pärastlõunal.

Kui koju jõudsin kerkis õudne pilt silmade ette kodu ümbrus oli ühe päevaga kuidagi võeraks muutunud, kodu värava juures seisis püssimees ja ütles, et sisse ei saa. Läksin hoovi peale, koer ulus ta silmadest paistis et ta aimab halba, kanad jooksid ringi hoovi mööda, sest oli aeg hiline [—] Nojah tuppa ei saanud, istusin koridoris ja nutsin tükk aega, siis läksin vallamajja mis oli ka minu meelest õudne, kõik tegelased paistsid kohkunud nägudega, nägin Saart ja Vereštšaginat, ta andis mulle palderjani ja ütles, et sõit läheb Siberisse, võta kaasa kell. (ERM AM 1393: 1)

Marta ja Voldemari teekond viis Novosibirski (1944. aastast Tomski) oblasti Kargasoki rajooni Naunaki külla. Seal oli nende kodu järgmised 19 aastat, kuid isa ei näinud nad enam kunagi. Veel jaanuaris 1943 usaldab Marta päevikule:

Oma mehest midagi ei kuule ja und ka ei näe, ehk küll iga õhta magama minnes palud Taevaisa, et näeks uneski, aga ei.

Marta pani kõik kirja õhukestesse arvevihikutesse. Esimeses vihikukeses on lehed tema pisikese tiheda, aga samas hästi loetava käekirjaga servast servani täis kirjutatud. Poja eessõnast ema päevikute ümbertrüki juures võib lugeda: „Ema kirjutas Siberis oma päevikut ühte kolhoosi kontorist 1941. aastal „ülelöödud“ arveraamatusse. See oli väike kaustik. Muud paberit meil ei olnud. Paberi puudus läks järgmistel sõja aastatel veelgi suuremaks. Isegi dokumendid kirjutati ajalehtedele.“ (KV 668 I: 161)

Haritud ja tugeva iseloomuga Marta tahtis, et võimalikult palju kuuldust-nähtust jääks meelde. Kontrast varasema eluga oli muidugi terav. Aga ehkki napp paberiruum ja vähene aeg seadsid oma piirangud, leidis ta lahenduse – sugestiivse käskiva pöördumise enda jaoks – „Mäleta!“ Aeg-ajalt kohtab tekstis lauseid ja sõnapaare, mis algavad nii: „Mäleta Kargati elu“ või „Mäleta eestlaste kolhoosi astumise õhtat ehk Mäleta kuidas pandsin ehtsad eesti rõugud siberi nurmele…“

Alguses pole Marta lisanud kirjutistele kuupäeva, päeviku teises osas on need aga juba olemas.

Ta on kirja pannud esimesed muljed üle piiri jõudmisest ja hetkepilte sõidust Siberisse, samuti küüditatutele käsukorras peavarju andnud kohaliku pere elust ja toidust ning töödest, mida väljasaadetud hakkasid kolhoosis tegema. Päevad olid täis kurnavat tööd, nappi kehva toitu ja kohalike asjameeste kärkimist ning sundi. Esimese nädalaga muutus nende töökultuur:

Olime harjunud nagu kodus töötasime, aga nädal möödus, jõud rauges ja tulime rohkem mõistuse juurde, et ei ole enam kodus ja mis meile saab sellest ja varsti nii kui nii sõidame ära.

Värvikalt iseloomustab seda ilmekas mälupilt:

Töö järgi vaatajaid palju, suvel kõik portfellikandjad väljas. Isegi lehe ja ajakirja lugeja käis. Alguses olime kangekaelsed, ei kuulanud mis loeti nagu ikka eestlased jonnakad. Aga pärast saime targemaks. Et laseme lugeda, kuulame hoolega, eks aeg ikka lähe edasi.

Vaatamata kõigele omandas Marta 1941. aasta suve ja sügise jooksul kolhoosiülemuste silmis töötegija kuulsuse, mis algas kasvõi sellest, et ta oskas sirbiga hästi ümber käia. Esimese asumisaasta kokkuvõtteks märkis ta:

Minul läks aeg kiiremini mööda, sest juhtusin mitmekesise töö peale ja sain kuulsuse, et oskan igasugust tööd. Mina aga kas oskasin ehk ei, ütlesin ikka, et oskan, sest Siberi moodi oskas igaüks.

Rasked olud ei murdnud setu naise vaimu ega meelekangust. Vene keele oskus ja töörügaja maine tegid temast väljasaadetute eestkõneleja:

Mina ka nagu alati igal pool eesotsas tööl kui ka sõnavõtul kui kange keele oskaja, käskisid teised minul rääkida, et oleme väsinud ja tahame süüa.

Marta ei tahtnud olla kolhoosnik ja ei kirjutanudki alla kolhoosi astumise avaldusele, kuigi selline mässumeelsus sai karistatud. 1942. aasta kevadel kirjutas ta päevikusse:

Mõtlen, mis minust saab, peab korteri otsima ja jälle kolhoosi tööle minema, et saada mõni nälgind tööpäev, mille eest jääd võlgu kolhoosile kui käid ühislõunal. Vana mees kiusab alati taga, et astugu kolhoosi liikmeks mis minul kõige rohkem vastumeelt on. Seni olen jõudnud veel vastu panna ehk küll ähvardab kartula maast ilma jätta ja tööpäeva normi mitte välja anda. [—] Mina seni ei ole kolhoosi astunud lihtsalt suure jonni pärast ehk küll oleks elu mõnusam ja kõhul kergem aga sellepärast on hingel rinnus kergem, tundub, et süda on vaba sellest tibla vandest ehk see 20 aastaks allakirjutamise paberi lipak midagi ei vääri aga siisgi jääb halb mulje, et kord andsin allkirja. Katsun vastu panna seni kui taevaisa abiks on. Kiusatusi palju, mõtlen, et selleks meid siia toodigi – kes on kõvem vastu panema, jääb püsima, kes nõrgem, langeb.

Väga valusad on päevikutes mälupildid vangitappide peatumisest Naunaki postojalõi dvoris ehk läbisõiduhoovis. 1941. aasta novembris määrati Marta Naunaki läbisõiduhoovi pidajaks ja poeg Volli tema abiliseks. Siberis oli suurte vahemaade tõttu külade vahel rajooni kolhoosidele sisse seatud kohustuslik peatumis- ja ööbimiskoht. Läbisõiduhoovid olid üksteisest 30–40 km kaugusel, et inimene jõuaks kas jalgsi või raske hobusekoormaga selle vahemaa talvise lühikese päeva jooksul ära käia. (ERM KV 756: 260).

Marta on päevikusse pihtinud:

Kõige raskemat päevat vangide läbiviimine suure kontrolli all. Mäletan, kui üks vang suri, teised tõstsid ta välja ja eesti naine Virumaalt Haljalast, see oli suurel neljapäeval 1942 a. läks jala Kolpaševo vanglasse. Andsin talle salaja mis minul oli, piima soola, kala, ühe muna. Ta kirjutas mulle õuel puulaastu peale oma aadressi. Mäleta ka kaht läti noormeest, üks suri teel ära. [—]

Mäleta kuidas üks vang palus et kui ma koristan ülemate ehk miilitsate laualt nõusid, pühiks talle kaussi kõik jäänused, luud ja kartulikoored ning pisikesed leivaraasukesed, ühele keetsin toored kartula koored mida ta sõi kõige suurema isuga ning oli väga tänulik mulle. Kõige õudsem pilt elus vangide läbiminek ehk ööbimine Naunakis, nälginud, väsinud, külmunud inimese kujud, püssimees ees ja taga. Mäleta kuidas üks palus välja, aga ta palve jäi hüüdjaks hääleks kõrbe.

Puulaastul on kiri „Häid pühi kallis eestlane lähen Kolpaševi vangi 5 aastaks Raudkivi Magda Haljalast Virumaalt. Jumal õnnistagu Sind 27/III 1942“.

Naise valu ja piinavat igatsust kodumaa, kodu ja abikaasa järele väljendavad siin-seal leiduvad read lauludest ja luuletustest päevikulehtede ülemisel serval:

Mu meelen kuldne kodu kotus, ma sagedast näen und veel sest!

Kibeda argielu kiuste jätkub ilutundliku meelega Martal silmi ja sõnu Siberi karmile, aga ilusale loodusele. Mõnikord ei mahtunud sõnad paberile, vaid leidsid koha kasvõi puulehel:

Mäleta kuidas klöpka tööl sai esimene seeder maha lastud, see ebaõnnestus, puu lõhestus pikalt ja kukkus kaugele kõrvale. Peaaegu oleks ma alla jäänud, mul on metsas suur hirm, kardan puu alla jäämist. Volli ei karda. Ilus ja armas on Siberi taiga!  

Marta ja Voldemar tulid Eestisse tagasi 1960. aastal. Poja meenutuste kohaselt ei näinud ta kodumaal kordagi, et ema oleks oma Siberi päevikuid lugenud. Temagi söandas neid lugeda alles pärast ema surma.

Marta päevik on vaid üks neist Siberi lugudest, mis jäävad meiega ja mida ei tohi meelest lasta. Mäletamise vajadus kajab vastu ka Voldemar Rannaste pöördumises: „Lugege ka teie, lapselapsed, seda ränka vanaema elusaatuse kirjeldust. Oli kord aeg, millal kõik see kirjapandu päev-päevalt läbi elati. Kõik see, mis on jäänud neile vähestele lehekülgedele, on kurb tõde.“